Teate ma olen siin Austraalias üle poole aasta elanud eksole ja nüüd siis järsku avastan, et prussakad oskavad lennata. Nagu täiesti lendavad noh....ebanormaalne!
Jumal tänatud et ma siit istandusest ära saan..sest no olgem ausad ei ole just kõige meeldivam kui tikutopsisuurune prussakas sulle pähe lendab ja juustes sasima hakkab eksole..
Eile käisime siis Triinul ja Chrisil külas. Seal oli hästi palju...no mai tea mingi 10-12 kiisupoega. Ma oleks juba äärepealt ühe koju toonud. Willy Wonka. Ta oli väga armas ja magas pool õhtut mu süles. Lõpuks Paddy ütles et no aitab küll, võttis kassi ja viis ta eemale. Willy tuli ja ronis mulle sülle tagasi...hah
Nime sai kass selle järgi, et Chris ütles “What do you want cat?” aga kuna tema diktsioon ja aktsent ja vaikne hääleke ei ole alati just kõige selgemini arusaadavad siis ma kuulsin Willy Wonka..
Õhtul..või noh öösel pidime siis jalgratastega tagasi sõitma. See oli suhteliselt koomiline sest MITTE kui midagi ei näinud..üldse noh!...
noja ega see Ivani isa tehtud koduvein ka just väga sellele rattasõidule ja silmanägemisele kaasa ei aidanud... ma arvan..
Sunday, December 13, 2009
Friday, December 11, 2009
11.detsember 2009 Reede, ikka Carnarvon
Mina siin jälle...
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Friday, December 4, 2009
4.detsember 2009 Reede
No mina siin jälle...
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
Wednesday, December 2, 2009
2.12.09 kolmapäev
Ühesõnaga tuleb välja, et ma pole jälle kuu aega kirjutanud...no mai tea miks jälle nii noh... Tegelt tean küll, arvuti läks katki vahepeal ja siis ei saandki kirjutada..ja siis kui arvuti korda sain no siis...nojah..
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Tuesday, November 17, 2009
17.11.09 Teisipäev
Tere tere!
vahepeal läks arvuti taaskord katki..ostame ikka apple'i tooteid eksole!
aga nüüd jälle toimib nii et üritan üks päev siis ennast kokku võtta ja blogi ka teile kirjutada.
Vahepeal siis ikka töötanud ja ilusti elanud siin...ja käisime coral bays ka uuesti ..seal ikka niiiiiiii ilus!
aga panin mõned pildid kah üles teile
ilusat talve ja lund siis teile..meil siin nii 30 kraadi ringis:)
vahepeal läks arvuti taaskord katki..ostame ikka apple'i tooteid eksole!
aga nüüd jälle toimib nii et üritan üks päev siis ennast kokku võtta ja blogi ka teile kirjutada.
Vahepeal siis ikka töötanud ja ilusti elanud siin...ja käisime coral bays ka uuesti ..seal ikka niiiiiiii ilus!
aga panin mõned pildid kah üles teile
ilusat talve ja lund siis teile..meil siin nii 30 kraadi ringis:)
Wednesday, October 28, 2009
20.10.09 Teisipäev
Caution – next 280 km kangaroos and cows on the road!
Et kui meil viimasel ajal on tööpäevad ülilühikesed siis laupäeval(17.okt) muidugi (kui me tahtsime ära sõita) töötasime mingi kella 4ni. Ja tööjuures suutsime meelt ka muuta...et ei lähe Gnaraloo'sse vaid hoopis Coral Baysse (245 km Carnarvonist põhja pool), snorgeldama ja värki.
Korjasime peale tööd oma kodinad kokku, võtsime Sophie käest snorgeldamise varustuse ja hakkasime sõitma. Kui olime mingi 10 km linnast välja siis jooksid kaks suurt emu mingi 5 meetri kaugusel meie ees üle tee. Kahjuks pilti ei saand teha sest fotokas oli tagaistmel ning ei jõudnud seda nii kiiresti haarata. Ja keset maanteed väga seisma ka ei tahtnud jääda.
Sõitsime siis edasi. Tee peal oli jälle nii palju kängurude laipu. Ütlesin Paddyle ka, et nii jube on, et neid nii palju on aga mai tea mis see on, mis sunnib mind iga kord jälle vaatama nende poole. Ise tean küll et väga kole vaatepilt on aga ikka vaatan. Paddy ütles selle peale, et jajaaa, ta saab aru küll. See on nagu see, kui pubis istub baarileti ääres suur ja paks iiri tüdruk, kelle teksad on nii ümber ja alla vajunud, et stringid ning valge kannikas paistab ja sa lihtsalt ei saa mitte vaadata. Et sa pead kohe sellel pikemalt peatuma, sest see on lihtsalt nii jube. Selge!..
Ühesõnaga sõitsime ja sõitsime ja hakkas jube pimedamaks minema ja teadsime, et kohe kui natukenegi pimedaks läheb on ohtlik maanteel sõita. Aga midagi polnud teha, sest Coral Bay'ni oli veel umbes 80 km jäänud.
Sõitsime siis rahulikult ning üks hetk nägime kängurut. Meeter autost eespool paremal, jooksmas auto suunas. Reaktsioonist kohe pidur muidugi põhja aga kahjuks ei olnud enam midagi teha. Sõitsime kängurule otsa:(. Maanteel sõites on kiirus siiski liiga suur et nii järsku pidama saaks. Meiega on õnneks kõik korras, känguru ja autoga mitte. Paras šokk oli see meile mõlemale.
Ülejäänud tee kulges 60 km/h kiirusega ning silmad olid niiii pärani lahti kui said. Kuskil kilomeeter-kaks hiljem oli teekõrval järgmine känguru, kes selle asemel, et ühe koha peal seista või siis põõsasse hüpata hakkas auto ees üle tee jooksma. Õnneks märkasime teda õigel ajal ning saime ilusti pidama. Rumalad loomad!
Sõitmise tegi muidugi hullemaks veel ka see, et üks tuli nüüd eriti enam ei näidanud. Nii palju kui see ka valgustas siis oli see suhteliselt kasutu, sest näitas lihtsalt auto kõrvale valgust. Ja see oli enne meie parem tuli...teine oli natuke tuhmim.
Ühesõnaga üks ebameeldivamaid autosõite...aga lõpuks jõudsime ilusti kohale.
Kohale jõudes pusisime oma uue telgi püsti, puhusime madratsi täis ning võtsime mõne dringi. Inimesed on siin ikka ka jube sõbralikud ning abivalmid. Kui oma telki hakkasime üles panema siis kõrval platsil peatuva karavani elanikud tulid kohe appi ning pakkusid oma taskulampi ja ajasid niisama juttu. Eestis eriti sellist asja ette ei tule, pigem pööratakse pea ära ning tehakse nägu, et ei panda tähele.
Hommikul läksime kohe randa avastama. No imeilus!! Vesi lihtsalt
niiiniii sinine, et kohe ei uskunud oma silmi. Võtsime natuke päikest ning püüdsime siis snorgeldada kah. Me kumbki pole veel kunagi snorgeldanud nii et üritasime asjale pihta saada. Okei, ma saan aru et midagi rasket ei ole aga alguses on küll nii et paned oma maski ette..proovid veest väljas suu kaudu hingata ja kõik on okei...ja siis paned näo vette ja enam ei saa midagi aru kust õhk tuleb või kuhu puhuma peab. Kiilub kinni lihtsalt. No natuke üritasime ja siis tuli juba päris hästi välja. Snorgeldasime siis india ookeanis ringi...no üldjuhul küll põlvini kuni lõuani vees ja vahepeal läksime sügavamale kah. Aga nägime stingray'd lihtsalt seal ujumas ja...jube äge ikka ju...niimoodi vabas looduses lihtsalt ujub su nina alt mööda eksole! Ja siis snapper'eid nägime kah...nad ujusid lihtsalt meiega kaasa ja üldse ei kartnud ega midagi. Vahepeal oli mingi 8-10 tükki lihtsalt minu ümber...jube kift!! ja siis veel igast muud kalad. Ühel oli siuke pikkkkk-pikkk nina, nii äge!!!
Muidugi paari tunniga suutsime oma kannid juba rannas suhteliselt ära grillida.
Pärast käisime linna avastamas. Nojah, mis linn...üks tänav ainult ongi. Supermarket, paar poodi, 1 hostel, 2 karavani parki, bensukas ja kõik. Aga väga ilus koht sellegipoolest. Võtsime baarist chicken kebabid ja nautisime ilma...kuskil 31 kraadi oli siis...
Hiljem jooksime karavani pargis kokku Anna'ga (saksa tüdruk, kes elas ka Port hotel'is Carnarvonis). Ta ütles, et Rory on kah siin ja et nad elavad backpackeris.
Läksime hiljem neile külla, mängisime piljardit, võtsime mõne dringi ja ajasime juttu.
Õhtul pakkisime kotti snackid ja paar vodka cruiserit ning läksime randa istuma. Jube ilus päikseloojang oli ja nii mõnus oli seal istuda.
Järsku kuulsime midagi põõsas sahistamas aga kuna oli pime siis ei saanud aru mis see on. Üritasin pilti teha, et siis fotoka välguga valgustada ja tundus, et mingi päris suur loom on. Arvasime, et ju see on see suuuur sisalik, kes karavani pargis pidi elutsema. Üritasime sahinale järgi joosta ja tegime usinasti pilti. Nojah, lõpuks tuli siis see elukas põõsast välja...Oi näed – kiisu...ei olnud isegi mingi metsik kass ega midagi!!...nojah, juhtub!
Hommikul käisime Anna juures pagari poes ja ostsime chocolate mudcake'i, mis oli nagu NIIIII hea! Ausalt noh, sulas suus kohe...
pakkisime asjad ja lootsime teele asuda, sest ei tahtnud pimedas enam sõita. Ühest korrast piisas, aitäh! Autot aga käima pannes selgus, et aku tühi..nii et ei lähe me kuskile. Kellelgi kahjuks meile jumpleads'e polnud pakkuda nii et läksime poodi. Ostsime targalt siis auto akulaadija ja läksime tagasi karavani parki. Karbi seest leitud juhendist tuli siis välja, et seda peab enne mingi 10 tundi laadima. Kift! Õnneks olid ühtedel iiri tüdrukutel siiski jumpleads'id olemas ning antsid meie akule natukene särtsu, nii et see jälle ellu ärkas.
Tagasiteel känguruid ei näinud, jumal tänatud!
Tagasi Carnarvoni jõudes käisime töölt läbi ning lootsime Wayne'i (meie boss) käest mingit head nõu saada, et kuhu töökotta oma auto parandusse viia. Ta siis tuli ja viskas autole pilgu peale ja ütles, et nojah...ma arvan et see läheb teil kuskil 3000 taala maksma (no mingi 28 000 eeki siis). Tore.
Käisime linnas kõikvõimalikult paranduskohad läbi...ühesõnaga siis ühes kohas..kus öeldi, et 2000 taala või natuke rohkem...ja siis ülejäänud kohad, mis sellega ei tegele. Teevad ainult mootori- ja elektroonikatöid.
Mõtlesime, et natuke nadi on maksta 2000 taala auto parandamiseks, kui auto ise maksis 1500 taala.
Käisime ka scrapyard'is (võtavad tükkideks ja müüvad maha), kus öeldi, et noh anname teile auto eest 200 taala. Ei aitäh!
Nii et nüüd on suht jamasti meil sellega kahjuks. Keegi siin linnas ei suuda siis natuke haamriga autot sirgeks taguda ning uue tule panna vähem kui 20 000 eesti krooni eest.
Ja linnas ka autoga sõita ei saa sest siis tuleb politsei ja paneb meile autoklaasile kollase kleepsu, mis tähendab, et paranda auto ära...ja kui kollase kleepsuga ringi sõidad siis saad trahvi või võetakse auto ära või midagi sellist.
Koju jõudes kokkas Mark usinasti köögis midagi. Tuli välja, et see oli känguruliha. Ei, aitäh! 2 päeva tagasi kängurule otsa sõitnuna ei olnud erilist isu seda proovida:(
Friday, October 16, 2009
16.10.09 Reede
16.10.09 Reede 
Sain nüüd ometigi paar pilti ka meie uuest kodust tehtud ja panin need ülesse ka, et teil on siis nüüd aimu ka kuidas ma siin hetkel elan.
Aa ja ma polegi maininud et meil on siin kaks kutsikat ka – Wasabi ja Susie. Nad on nii armas, alati kui töölt koju jõuan siis jooksevad nad kohe värava juurde ning limpsivad varbaid ja kepslevad ringi.
Praegu oleme siis jälle usinasti töötanud. Nojah, mis usinasti..viimasel ajal on tööpäevad
kuidagi väga lühikeseks jäänud, mis pole üldse hea meie rahasäästu plaanidele. Jama küll aga kahjuks pole midagi teha kah, sest vaevalt et paremat tööd siin leiab. Praeguste 30+ kraadiste ilmadega ja hullude kärbestega oleks suhteliselt raske ka õues töötada ja vaevalt sealgi rohkem tunde kokku tuleks. Ja kui ma ütlen hullud kärbsed siis no tõesti uskuge mind – nad on hullud! Mitte nagu Eesti kärbsed. Eesti kärbsed on viisakad ja sõnakuulelikud. Siinsed on aga nii agressiivsed ja neile kohe meeldib su õlal, käel, põsel, kõrva peal ja no kus iganes istuda ja muidugi ka kõrva, ninna ja silma ronida. Ja kui sa püüad teda ära ajada siis ta saab pahaseks, põriseb, tõuseb lendu ning maandub poole sekundi pärast täpselt samas kohas. Ja neid ei ole üks vaid on mitu...päris mitu..võiks isegi öelda et mitukümmend..ja siis nad terroriseerivad sind, kui sa püüad kuuma päikese ja puuduva tuuleiili käes tööd teha.
Täna oli siis üks järjekordne 4 tunnine tööpäev. No muidugi kõige tobedam oli see, et meile anti 1,5 tunnine lõunapaus. Ja siis peale seda oli veel 40ks minutiks tööd. Vaesekesed, kes pidid seal shedis lihtsalt istuma ja ootama, et saaks paar dollarit juurde teenida. Me saime õnneks vahepeal koju tulla ja oma asju ajada..sest elame ju 5minutilise jalutuskäigu kaugusel shedist.
Ülemus pakkus üks päev meile, et võime tema kayak'idega sõitma minna kui tahame ning otsustasime, et võiks siis täna seda teha. Ilm oli nii ilus, et ei tahtnud lihtsalt niisama passida.
Ma pole enne ju sellist asja teinud. Õnneks Paddy on kunagi isegi instruktor olnud nii et seletas mulle asja ära. No ega midagi rasket ei olnud muidugi, lihtsalt et istu ja sõua. Ja muidugi nii Paddy kui ka ülemus Wayne väitsid mõlemad, et täiesti võimatu on selle kayak'iga ümber käia, et pole põhjust muretsemiseks.
Aerutasime siis mööda ookeanit ringi kuni mul tuli ilge tahtmine Paddy märjaks pritsida. Ega ta ka alla ei jäänud, võttis oma aeru ja saatis ühe hea veepahvaka minu poole teele. Kuna ma ei tahtnud märjaks saada siis üritasin selle eest kõrvale põigata. Noja teadagi mis siis juhtus, järgmine hetk oli kayak tagurpidi ja mina muidugi selle all vees. Eks ole jah VÕIMATU sellega ümber käia. Muidugi olid kõik minu riided märjad ja plätud ujusid mööda ookeanit ringi. Õnneks vesi oli nii mõnus ja soe. Tahtsin Paddy kah ümber ajada aga ta võttis suure hirmuga vabatahtlikult oma rihmad lahti ja hüppas vette.
Ühesõnaga väga mõnus oli.
Aa ja homme peale tööd sõidame jälle Carnarvonist minema, s
eekord siis natuke põhja poole. Gnaraloo'sse – see on üks väga hea surfikoht, üliheade lainete ja värkidega. Eks näis.
Aa ja kui imestate miks Triinust midagi kuulda ei ole siis – ta on hetkel Bali saarel. Vot!!
Aga nüüd lähen magama
Head ööd
musid kallid teile
Wednesday, October 14, 2009
14.10.09 Kolmapäev
Tere!
Olen vahepeal jälle töötanud usinasti.
Eelmisel esmaspäeval otsustasime ka oma kodu vahetada ning kolisime kohta, kus maksame ainult 50 taala inimene nädalas, mis on nagu üliodav, sest port hotel'is maksime 200 nädalas. Jube! Ja praegune kodu asub meie packing shedist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel nii et tööle minna on väga mugav! No see ei ole küll mingi eriline luks-koht aga vaatasime, et me oleme eriti mugavaks viimasel ajal ära läinud, et peaks nagu backpackerid olema aga elame nagu sellistes kohtades, kus on omad köögid ja konditsioneerid ja värgid särgid.
No esimesed kolm päeva aint koristasime seal uues kohas...ajasin ämblikuid ja nende võrke tolmuimejaga taga. No see asub täpselt keset banaanimetsa nii et putukaid meil jagub aga tuleb lihtsalt uksed aknad kinni hoida ja mõned praod kinni teipida ja siis on ok.
Esimesel päeval leidsime toast ka 2 centipede't ehk sajajalgset..nad pidavat mürgised olema. Ära ei tapa aga kui hammustab siis on ikka valus. Üks naine rääkis, et ta on kolm last sünnitanud ning selle sajajalgse käest hammustada saanud ning et see oli kordades hullem. Tore!
Ühesõnaga pilte ei ole veel uuest kodust jõudnud teha nii et üritan mõni päev aega leida ja siis teen mõned pildid kah.
Neljapäeval käisin lõpuks ka DPI's ära (aussi ARK) ja lasin auto enda nimele panna, jehuuu – minu esimene auto:).
Kui tavaliselt peame tööle minema kella 7ks, siis reedel pidime minema kella 9ks ja töö lõpetasime juba pool 12. Mõtlesime, et väga jama oleks lihtsalt istuda jälle Carnarvonis terve nädalavahetuse. Küsisime ülemuse käest laupäeva vabaks ning otsustasime Shark Bay'sse sõita. (http://en.wikipedia.org/wiki/Shark_Bay)
See on siis meist (Carnarvonist) umbes 350 km allpool. Korjasime oma kodinad kokku ja hakkasime liikuma. Ilm oli super ilus ning sõit läks kiiresti. Tee peal nägime muidugi jälle paljupalju kängude laipu, mis on kohe väga kole vaatepilt :( ja siis nägime ise ka kahte kängurut mingi 5 meetrit meist eemal hüppamas. Nad on ikka nii ägedad:) Ja siis muidugi kitsed ja lehmad ja lambad ja igast muud metsikud loomad...üks kits pani meie eest plehku, peitis end puu taha ja siis piilus lehtede vahelt...haha, hea totu.
Esimene koht, kuhu läksime oli siis Hamelin Pool, kus “elavad” stromatoliidid (kõige vanemad elus asjad maakeral). Shark bay on üks kahest kohast maailmas, kus elusad stromatoliidid veel eksisteerivad.Vot.
Peale seda sõitsime Denham'isse ja saime viimasel sekundil ühe karavani pargi tädil sabast kinni ja toa. Muidu oleksime pidanud autos magama. Jalutasime linnapeal ringi, käisime söömas (ootasime toitu 45 minutit – friikad ja chicken nuggetsid, mis olid päeva pakkumine...ja maitsesid eriti kohutavalt) ja siis magama. Oli plaanis muidugi kolm sammu kodust astuda ja India ookeani ääres veinitada kuid siuke väss oli peal, et kobisime tuttu ära.
Hommikul ärkasime vara ning sõitsime Monkey Mia'sse et näha/toita delfiine. Seal on täitsa päris metsikud delfiinid. No mis metsikud nad nüüd küll on, aga noh neid ei hoita puuris kinni ja ei treenita inimestele imetrikke näitama. Delfiinid ujuvad ise täitsa vabalt ookeanis ringi ning igal hommikul tulevad randa kala norima. Kahjuks on ainult teatud kogus kala, mida neile sööta võib (et nad ise ikka ka kala püüaksid ja laisaks ei muutuks). Seega olid seal mingid tädikesed kes valisid inimesi rahva seast, kes saab delfiinikesi toita. Ju mina neile siis piisavalt ei meeldinud, sest mind ei valitud.
No siiski nägime delfiinid ära ja sain paar pilti ka tehtud. Kahjuks vihma tibutas ja ilm oli kahtlaselt hall ja vastik nii et ujuma seekord ei läinud ja päikest ka ei saanud võtta. Otsustasime siiski turiste mängida ning bronnisime endale lõunaks 3tunnise purjeka tripi.
Aa ja rannas olid pelikanid ka, kellel ei tundunud turistidest sooja ega külma olevat. Või noh inimesi nad ei kartnud – üks poseeris hea meelega nii ühe kui ka teise küljega ning lõpuks tõmbas lihtsalt jalad kõhu alla ning peesitas.
Kuna meil oli mingi 3 tundi paadireisini aega otsustasime vahepeal Ocean Park'is ära käia. Autosse jõudes selgus muidugi et mina andekas tütarlaps olin autol tuled põlema jätnud ning aku oli tühi – kift! Passisime autos ja mõtlesime, et mis teha...kuni lõpuks läks auto tööle – juhhei!
Läksime siis Ocean Park'i, kus oli igast meremolluseid – haid, kilpkonnad, kalad, kalmaarid, maod ja niiii edasi... Elus esimest korda nägin siis päris siukest suurt mõnemeetrist lemonshark'i ka, kes oli ülimalt näljane ning püüdis usinasti nööri otsa pandud kala endale saada. Ja siis veel olid seal sellised asjad nagu rockfish'id – ma poleks kohe kindlasti aru saanud, et selles akvaariumis üldse midagi elavat sees on. No tõesti ainult mingid kivid, mis olid vetikate kaetud aga kui see noormees seal pulgaga ühte kivi surkis siis tegi see kivi silmad lahti ning vaatas kurja näoga ja siis uimerdas akvaariumi teise nurka. Ja siukseid rockfish'e pidi siin jumala palju olema..a noh sa lihtsalt ei pane tähele...eeeh.
Paadireisi ajaks oli ilm juba normaalsem...et päike isegi paistis ja puha. Eriti mõnus oli siis kui kuskil maal mootor välja lülitati ning lihtsalt vaikuses edasi purjetati. Loodus oli meeletult ilus, vesi nii helesinine ja läbipaistev ja taevas kaaaaa...mõnus! Nägime mitmeid delfiine, kilpkonni ja siis siukest elukat nagu Dugong. (praegu just lugesin ühest brošüürist, et dugong on merelehm..ahsoo) Nojah...saate aru, millest ma siis räägin, eks?
Eino ühesõnaga ta on nagu midagi morsa ja delfiini vahepealset. Et delfiini saba ja suur nägu ja pruuni värvi. Üritasin pilti ka teha aga pildi peale õnnestus saada ainult pool pruuni kannikat helesinise ookeani taustal. Ei olnud just väärt pildid seega otsustasin pigem oma silmaga püüda seda tüüpi näha ning mitte teda pildile saada..
Merereis oli suhteliselt väsitav. Tegelt oli nii, et kui ostad ühe selle kolmetunnise, siis saad 1,5tunnise päikseloojangu reisi tasuta. Aga kuna meil oli tund aega järgmise reisini ja kõik söögikohad (khm, vabandust..ainuke söögikoht) olid kinni ja me olime terve päeva jooksul ainult ühe väikse saiakese söönud siis otsustasime hoopis Denhamisse tagasi sõita. Käisime veel mõnest ilusast kohast läbi ja siis koju kokkama ning veini jooma, nämm!
Pühapäeval pakkisime asjad ning hakkasime sõitma. Käisime Eagle Bluffis – mis on nagu üliilus koht. Selline suur kalju, mis on kotka pea/näo kujuga. Ja see on üks koht, kus on ülihea haisid ja igasugu muid kalu näha. Sest vesi on nii läbipaistev. Kahjuks meie kedagi peale kajakate ei näinud, sest haikalad pidid praegu ära olema. Aga ilus oli ikkagi!
Järgmine peatus oli Shell Beach. Pikk-pikk lumivalgete, heleroosade ja beezide merekarpidega kaetud ning täiesti läbipaistva ookeaniveega ääristatud INIMTÜHI rand. Paradiis!!
Püüdsin ujuma ka minna aga kui mingi 200 meetrit olin juba kõndinud ja vesi ikka pool sääreni oli siis otsustasin alla anda. Aaa, ja vees nägin mürgist jellyfish'i kaaa, vot! Jube kahju oli sealt rannast ära minna...lihtsalt niiiiniiiii ilus oli!
Tee peal nägime muidugi veel kitsesid ja siis ka paari lehma, kes maanteeääres heina mäludes mind kurja näoga vaatasid kui julgesin seisma jääda ja neid pildistada.
Aga ohhhhh kui hea oli vahelduseks Carnarvonist ära saada.
Järgmine reis on siis blowholes (maa seest purskab vett ülesse) jaa muud ilusad kohad.
Aga minuga on kõik hästi, kogun usinasti raha ning üritan millalgi siit linnast jalga lasta.
Olge siis tublid...
ja muide mul ei ole siin uues kohas telefonilevi aussi numbril nii et kui keegi tahab mind kätte saada siis võib eesti numbri peale sõnumi saata, vot.
Musi musi kalli kalli
Teie maailmarändur
Thursday, October 1, 2009
1. oktoober 2009 Neljapäev
Meie konteineri...või noh..maja esine ei olegi enam nii tühi nagu enne. Ostsime pühapäeval endale auto!Mõtlesime ja mõtlesime..ja otsustasime, et tee mis tahad aga ei suuda siiski iga päev niimoodi rattaga tööl käia. Mitte et vändata ei jõuaks aga tööl olles tuleb mingi hetk selline kohutav uni peale, et lihtsalt ei jõua mitte midagi teha ja selle vastu ei aita ei energiajoogid, kohv ega ka 10+ tundi und. Ja niimoodi on ikkagi suhteliselt piin töötada.
Leidsime wooly'st seina pealt kuulutuse ning helistasime, tegime proovisõidu ja ostsime ära.
Ford Falcon 1993 aasta oma, tumeroheline, 4.0 mootor ja muud särgid värgid.
Siiani on ilusti vastu pidanud:)
..ja tööl on ikka nii palju kergem käia!
head ööd!
Saturday, September 26, 2009
september Laupäev
tere!
Istun oma majakese (kui seda saab niimoodi nimetada..) ees pisikese laua taga. Lõpetasin just lõunasöögi ning mõtlesin midagi teile kirjutada.
Oehh..meie viimasest blogi kirjutamisest on väga palju aega mööda läinud ja juhtunud on ka jubedalt palju. Plaanisin sellest kõigest kirjutada aga ausalt öeldes ei ole lihtsalt aega leidnud. Peale seda kui oma arvuti korda sain olen ainult töötand, töötand ja töötand.
Päevakava on mul siis olnud selline:
5:30 äratus, võileivade valmistamine
6:00 jalgratta selga ja 10 km sõitu
7:00 tööpäeva algus
ca 16:00-17:00 tööpäeva lõpp
10 km koju sõit
dušš
poes käik (üle päeva)
söögi tegemine
õhtusöök
uneaeg
ja hommikul hakkab kõik otsast peale.
Ja no tõestiiii ei ole jõudnud tegeleda üldse mitte millegi muuga. Andke mulle andeks:( Tean, et mõtlete et olen teid kõiki juba hüljanud ja ära unustanud aga asi pole üldse nii. Ikka mõtlen teie peale!!
Ühesõnaga lühikokkuvõte siis vahepeal toimunust:
kolisime siis Cathy hostelist Port Hostelisse...see ikka kõvasti kenam ja parem koht, toad puhtamad ning kõik muu kah ilusam. Ja hind muidugi kõrgem noh... Seal elades saime ühelt prantsuse tüübilt mingisuguse lehekese farmerite telefoninumbritega ning hakkasime siis neid läbi helistama. Lõpuks saime töö ühes farmis, mille omanikeks olid horvaatlastest vennad Ivan ja Andrew. Tööks oli siis viinamarjaoksade riisumine. Tegelikult oli see ikkagi suhteliselt väsitav ja üldse mitte tüdrukute töö, aga meie kanged ja tugevad Eesti naised saame kõigega hakkama eksole! Seal töötasime oma 2 nädalat ja siis sai töö otsa.
Eks hakkasime siis uuesti farmereid läbi helistama ning tööd otsima. Õnneks ei võtnudki väga kaua aega kuni leidsime uue töö taaskord horvaatlasest farmeri Rob juures. Seal korjasime siis Eggplant'i (selline tumelilla/must zukkini sarnane asi) ja aevastasime päevad läbi...sest see õietolm tekitas allergiaid ja muid imelikke asju. Lisaks munataime korjamisele sidusime kurke pulkade külge, pressisime paprikalehti nööride vahele, pesime eggplant'i..istutasime natuke...ja see oligi vist kõik.
Üks päev suutsin ma Robi autokasti ronides oma püksid katki rebestada, no ikka täiega katki...ülejäänud päeva käisime Triinuga kõht kõveras ringi, sest ma nägin ikka suhteliselt idiootne välja... Robi juures õnnestus meil töötada ka kuskil 2 nädalat ja siis sai töö otsa...oh üllatust!
Suhteliselt kõrini oli juba sellest, et üritad raha koguda ja siis jälle mingi aeg tööd ei ole ja raiskad kõik raha ära.
Vahepeal õnnestus meil linnas Miho't (tüdruk, kellega Cathy hostelis koos elasime ja kes kalalaeva peale tööle läks) näha. Rääkis, et oli väga rahul selle tööga ja raha oli hea ning et on seal juba 2 korda käind ja võibolla läheb isegi veel. Seisime pangaautomaadi juures ning Triinu tahtis just raha välja võtta. Miho siis küsis ka et noh kuidas teil siis läheb ja et kas “money good?money good?” (töötasime hetkel veel Robi juures), meie vastu et muidugi, money on väga good! Kohe kui suutsime selle ära öelda hakkas aga pangaautomaat üle tänava undama ja ekraanile ilmus kiri – Insufficient funds!!! Eh-eh-eee...good money....
Kuna meil jälle tööd ei olnud siis hakkasime muidugi uuesti farmereid läbi helistama...aga tulutult. Õnneks saime poiste kaudu Bumbak'si üheks päevaks tööle...no raha seegi. Istutasime ühe päevaga kolme peale 6500 arbuusi. Peale nii kahtekümment minutit istutamist olid selg, jalad ja kannikad juba valusad nii et ülejäänud osa päevast möödus piineldes...olime õnnelikud, kui päeva lõppedes öeldi, et kuna jõudsime kõik nii kiiresti ära teha siis järgmine päev tagasi ei pea minema. (no alguses oli plaanitud selle peale 2 päeva)
Peale seda otsisime siis jällegist tööd edasi...kuni lõpuks saime ka hosteli kaudu ühe töö – paprikate korjamine. Läksime siis hommikul kohale ning vaatasime farmis ringi..kedagi nagu ei näinud. Järsku kargas nurga tagant välja üks jube kõva häälega väike vanatädike koos suure hundikoeraga. “WATT??Waatt ju vaaant? wöök?wöök?wat ju ständing?” seletasime siis talle, et me hosteli kaudu ja et eks ikka tahaks tööd teha. “Teik pilbara änd kamm!” ütles tädi taaskord valjul häälel ning näitas sõrmega käru poole. Selge, järjekordne horvaatlane, kelle aktsendist on peaaegu võimatu aru saada. Õnneks tuli välja, et tema siiski meie boss ei ole, vaid selleks on tema poeg Tom, kes te
rve elu Aussis elanud. Töö oli lihtne ning palk ülihea ja esimesel päeval Tom kohe ütles, et ei ole mingit kindlat aega millal peame tööle minema ning millal lahkuma..et saame ise oma töötunnid valida.
Igal hommikul jooksis Monty (suur hundikoer) meile vastu ja iga tööpäeva lõpus saatis meid ära. Kõik oli super noh! Olime 2 nädalat seal töötanud ja läksime jälle esmaspäeval tööle. Jõudsime vaid bussist maha astuda ja vanatädike juba karjus. “No work!!!No work!!..........”..ühesõnaga sõnakesestki tema jutust aru ei saanud ja midagi talle vastu öelda ka ei saanud...tädi aina vehkis rusikatega ja karjus...Lõpuks saime siiski aru, et probleem oli selles et nädalavahetusel tööl ei käinud. Üritasime siis selgitada, et noh me ju eelmine nädalavahetus ka ei käinud tööl ja oli kokkulepe et ise valime töötunnid ja et nagu sadas ka, et ei oleks saanud tööd teha...aga teda ei huvitanud, mida me talle selgitada püüdsime, tema oli oma otsuse vastu võtnud. Kahjuks ei olnud Tomi ega tema naist ka kohal ning ei saanud nendega rääkida (nad olid paarik
s päevaks Perthi läinud). Nii palju siis sellest tööst...ohjah....
Paar laupäeva sain ma hipodroomil hobuste võidusõitude ajal välibaaris töötada ja raha teenida....aga need said kah otsa.
Olin jälle mõned päevad töötu ning lõpuks sain Paddy kaudu packing shed'i tööle. Ja nüüd olengi seal 3 nädalat töötanud. Pakime paprikaid, kurke, eggplant'i ja greipe. Palk on ok ning sees on hea töötada, sest töö ei sõltu niiväga ilmast ja pole neid tüü
tuid kärbseid kes ninast, suust, kõrvast ja silmast sisse tahavad ronida.
Aa ja vahepeal oleme siin linnas ka eestlastega kohtunud. Nimelt päris mitmega. Kokku on eestlasi siin nii 15-20 kandis. Päris kummaline eks...kui mõelda, et inimesi elab siin niipalju kui 9046.
2 nädalat tagasi otsustasime Paddyga natuke raha kokku hoida ning hostelist Coral Coast Caravan parki kolida. Kui enne maksime kahe peale toa eest 400 taala nädalas, siis praegu maksame 280..ehk säästame iga nädal 120 taala. Koht on väga super ja tuba ilus. Meil isegi oma kööginurgake ja puha. Panin mingid pildid üles kah sellest.
Ainuke miinus siin elamise juures on see, et transport tööle puudub...seega otsustasime rattad endale osta. Nojah...oleks see asi siis ka nii lihtsalt sujunud nagu lootsime.
Kuna päris uusi ja uhkeid rattaid osta ei saanud ning kasutatud rattaid ka kuskilt ei leidnud siis pidime alguses Caravan park'ist rattad laenutama. Nojah, okei. Esimene päev oli suhteliselt ränk tööle sõita seda 10 km, kui pole ju pikka aega ennast väga liigutan
ud. Lisaks sellele tuli välja, et ratastel käike ei ole...vastutuulega mäest üles vändates olid lihased krampis ja pisarad silmist väljas (eks ikka tuule pärast). Muide väidetakse, et Carnarvon on üks tuulisemaid linnu siin Austraalias, nii et leidsime küll hea linna, kus rattasõitu praktiseerida eksole..
Lisaks käikude puudumisele puudus esialgu ka tagupidur...hiljem avastasime, et tagupidur käivitub pedaalide tagurpidisel väntamisel. Selge...nagu muistsel aal ikka... Kuidagi saime siiski tööle vändatud. Raske oli...tunnistan ausalt... aga oleks ma teadnud, mis meid siis koduteel ees ootab – tuul oli viis korda tugevam kui hommikul. Kui selle rattaga oli väikse tuulega ning isegi ilma tuuleta raske vändata siis vahepeal seisid lihtsalt pedaalide peal püsti ning pressisid terve keharaskusega neid alla, nunnu.
Kui olime oma suurimad takistused ületanud (sillad ja põllud, mis olid veel tuulisemad kui muud kohad) siis hakkas Paddy tundma, et tal istmega midagi viga...et noh vetrub või nii...kuidagi kummaline...okei, sõitsime edasi...üks vetrub ja teine itsitab ja mõlemad sõtkuvad pedaale nii mis hirmus. Aga noh...ega siis sellega asi ei lõppenud. Kuskil poole maa peal ei suutnud enam nagu üldse ratast juhtida – mõtlesin et kas tuul on tõesti nii kõva et lenksu keerata jube raske..ja kui keerad siis jõnksutab..lõpuks sain aru, et asi oli siiski rattas ja asi läks aina hullemaks. Lõpuks sõitsin sik-sakiga ühest kõnnitee äärest teise. Paddy halastas minu peale ja pakkus enda jõnksutavat ratast. Üritasin siis selle peale saada. Vähe sellest, et sadul igas ilmakaares hüppas, oli see mulle kõrge ka... Kui lõpuks pool kannikat selle vetruva sadula peale suutsin venitada sõitis Port hosteli buss meist mööda. Purskasin niimoodi naerma, et pidin seisma jääma. Asi võis sealt bussiaknast ikka väga halenaljakas välja näha. Et ei ole meile teie hostelit ja bussi vaja..me saame ise hakkama...khmm
nojah...kuidagi jõudsime siiski koju...iga 10 meetri tagant pause tehes, sest ma lihtsalt ei suutnud naeru pidama saada...pisarad voolasid ojadena noh..
Hiljem otsustasime pesu pesta. Ja noh kuna elame uues kohas ja mõtlesime, et oleme korralikud inimesed ja seekord maksame pesu pesemise eest 4 taala, mitte ei kasuta vatitikke ja ei pese tasuta. Panime siis pesu sisse ja ise jube uhked ka et näe neli dollarit kaa ja...
20 minutit hiljem pesumasina kaant avades leidsime masinatäis poolniiskeid ja pesupulbriseid riideid. Muidugi ei suutnud mina jälle naeru tagasi hoida. Pesime ja väänasime siis kõik asjad uuesti kraanikausis üle ning panime oma pesuvõrgukesse. Hiljem pesukotti laua pealt üles tõsta püüdes...no ütleme nii et liigutada me seda ei suutnud. Võtsime ennast siiski kokku ning püüdsime kahekesi selle ha
mbad ristis kuivatini viia....mõlemad lihtsalt niimoodi naersid, et need olid väga rasked 8 meetrit..
Pesu kuivatisse pannes märkasime seinal ratta müügikuulutust. Helistasime, vaatasime üle ning ostsime ära. Ratta ga koju jõudes avastasime, et vaene mees oli en
dal lenksu tagurpidi ette pannud...noja pidurid olid kah tagurpidi...ja lisaks veel esimene porilaud, mis oli ratta taha (ehk siis suunaga enda poole) asemel hoopis ratta ette pandud.. Vaene mees, ime pole, et ratta maha müüa tahtis..ise oli sellega vaid paar korda sõitnud..ju siis sai aru, et midagi ei klapi.
No teisel päeval siis sain mina ikka oma toreda laenutatud rattaga tööle sõita (pean muidugi ära mainima, et ratta ees on väike korvike, kuhu saab oma asjakesed poetada) ning Paddyl oli uus ratas...millel käigud ja puha! See sõit läks enam- vähem normaalselt, kui mitte arvestada seda, et hommikul tööle sõites sain roheliselt papagoilt tiivaga litaka vasta nägu. Ju siis talle ei meeldinud midagi, lihtsalt lendas seljatagant ligi ja lõi mind noh!!
Kolmandal päeval ratastega tööle minnes jõudsime kuskil 20 minutit sõita, kui Paddy rattal pedaal küljest ära kukkus...ja tee mis tahad aga tagasi seda panna ei saa. Jätsin siis rattaluku tema kätte, et paneb selle kuskile kinni ja võtab takso ja mina väntan tööle. Paarisaja meetri pealt keerasin tagasi, et ahh..mis kell on, et me nii kaua jamasime rattaga et enam ei jõuaks mina ka õigeks ajaks tööle. Seega sõitsin Paddy juurde tagasi ja otsustasime oma rattad bensujaama jätta. Hakkasime siis rattaid lukku panema, kui selgus, et Paddy oli suutnud luku võtmed ära kaotada. Suurepärane! Otsisime ja otsisime aga no mida pole seda pole. Õnneks märkas boss meid bensukas. Saime rattad kuskile kuuri ära panna ja pressisime end auto peale. Kahekesi ühe istme peale – mugav. Lemmik osa oli päiksesirm mis mu nina lömmi ähvardas vajutada. Teinekordki!
No ütleme nii, et kõik need rattasõidu päevad on möödunud suhteliselt sarnaselt...et kogu aeg on midagi viga!! Jube!
Ja lisaks sellele et rattad lagunevad ja linnud ründavad oleme me iga päev niiiii väsinud.
Ühesõnaga lõpuks saime õnneks ühe töökaaslase käest teise rattagi ostetud. Aga mõlemad on meestekad ja mulle pikad, nii et olen suhteliselt kõhuli seal. Nii et loodan et ehk lähen õnneks ja saan used goods store'st endale ratta mis mulle ka enam-vähem paras on. Sest kaks korda seal käies olen täpselt rattast ilma jäänd. Ükskord kui käisin siis oli üks imeilus roosa ratas ja silt peal -SOLD ja teine kord oli just üks roosa ja valgega ratas hommikul maha müüdud.
Minu õnn..kas mind karistatakse millegi pärast?
Tegelt nüüd mõtleme üldse äkki auto osta..sest see oleks lihtsalt nii jubemugav!!...aga eks näis...
aga teate ma enam ei jõua kirjutada...tahan minna poodi ja osta veini ja siis saan Triinuga ka kokku...ja homme...pühapäeval....muidugi tööle jälle:) HÕISSA!
Okei, olge toredad!!
musimusikallikalli
Tuesday, September 22, 2009
juuni lõpp..
siin siis see teine vana blogi juuni lõpust..
Tere taas kõigile üle pika aja. Oleme endiselt töötud ja vaesed ja elame oma rutiinset igavat elu Carnarvonis. Nagu Siimu ja Martini blogis öeldud, siis ka 200m käimist päevas on tegevus, mida tuleks hoida. Aga kui natuke asjast rääkida, siis olid meil kõvad lootused pandud farmer Tomi peale. Saime tema juures isegi 2 päeva töötada 3 tundi. Farm oli super ilus. Ukse ees palmipuud,sidrunipuud,apelsinipuud ja muud lahedad puuuuuuuuud. Kolm sammu astudes arbuusid ja mangod. Ja kõike võis süüa nii palju kui süda lustis. Esimene päev tööl olles ei saanud farmer traktorit tööle. Oma viie tööriistaga punnitas ta mootorit parandada 45 minutit- nii ühte kui teist pidi ja ise samal ajal korrutades “i can believe it” mitte “can't”(tõlgituna siis “ma suudan seda uskuda”)!Ja kui Nele üritas talle pidevalt vihjata,et noh asi eiiiiii toiiiiimi lihtsalt,et tuleks nagu homme tagasi ja keegi natukene targem inimene selle vahepeal korda teeks, siis hakkas ta veel rohkem seda mootorit putitama. Ja lõppeski asi sellega,et ta tõmbas mootori juurest mingi juhtme puru ja arvake mis ta ytles taas...teate vast isegi:) Järgmine päev oli traktor korras ja õppisime sellega sõitma. Jällegi üks asi kirjas, mida eestis olles elu sees ei teeks. Töölt tagasi sõites tuli jutuks kalastamine. Sai siis lubatud temaga õhtul kaasa minna. Muidugi oli tal vaja One Mile Jetty kõige taha otsa ronida. Kõndisime sinna 15 minutit. Kõik said oma õnged. Ilus oli. Päike loojus ja helesinised lained laksusid. Ei jõudnud silmagi pilgutada kui juba oli pime. A ega pimeduski ei jäänud päikseloojangule alla- miljon tähte terendas taevas. Äkitselt Nele mõtles,et näkkas. Kui hakkas aga “kala” ülesse tõmbama, siis selgus,et kõrval oleva hiina kutiga oli õng sõlme läinud. Ja kus siis läks alles vaidlus lahti(mitte muidugi meie jaoks, kes häbi kätte surid) vaid Tomi jaoks, kes hakkas täiest kõrist räuskama “sa pead mulle selle õnge kinni maksma kui see nüüd katki on, mida te siin üldse teete. Te olete meil liiga lähedal”. Pärast pidingi mina leppima mitte õnge vaid selle õngenööriga(luban naerda sõnavara üle!!!aga see oli siiski mu esimene kord ja ei tea õngedest midagi:)). Aga kõik toimis ja sain kala. Isegi võiks öelda,et päris suure ja pärast küpsetades maitses ka hästi. Well done! Jälle üks punkt kirjas, mida eestis väga teha ei viitsi või ei taha vms. Nüüd mulle igal juhul meeldib kalal käia.
Pärast kõvat kalastamist ei olnud Tomist aga midagi kuulda. Panime ju siiski suured panused tema peale töö suhtes. Kuigi koguaeg kõhklesime,et pole ikka õige värk,siis ikkagi ei suutnud uskuda, et ta jätab meid nüüd niisama. Aga vaikselt jutte kuuldes ja pilti kokku pannes selgus, et Tom on üks vana Horvaatia pervert ja terve Carnarvoni tüdrukutest packerid kardavad teda. Ja ta alati tahab võtta ainult ühte tüdrukut ja soovitavalt aasia tüdrukut, kes enda eest väga seista ei oska ja on häbelik. Ju nägi meie puhul ära, et siit väga “asja” ei saa.
Tomi poolt pakutava töömõtted maha maetud, tuli hakata mõtlema jälle kust töö saada. Kuna koguaeg on jutud,et vihmade tõttu lükkuvad farmitööd edasi, siis tuli midagi täiesti muud otsida. Mõeldud-tehtud, hakkasime oma hostelis Cleaning Lady'deks(viisakam sõna kirjeldamaks sitapottide küürimist ja muidu räpase hosteli koristajannat.) Saime oma köögi, vannitoa ja jube “änksad” naabrid pealekauba. Viimased siis iga jumala päev täis. Üks suutis kaotada autovõtmed ära ja otses mõttes õues maas roomata. Teine aga tegi veel “kuldsema” nalja ja varastas õuest kellegi püütud 10kilose kala ära ja kõndis sellega 2 sammu edasi ja 4 sammu tagasi küsides kõigilt “Are you hungry????” Rääkimata sellest,et iga kord(päevas noh nii 30korda) neist möödudes üks tyyp küsib “what's happenin'?”(nagu tõesti meil juhtuks koguaeg midagi uut ja huvitavat).
Koristamine iseenesest väga raske polnudki(3-4 tundi keskmiselt päevas). Üks päev aga suutis keegi tore inimene tõsiselt rõõmustada. Külmkapp oli kallatatud täis piima ja mingit kastet. Kõikide inimeste toidukotid ja restid jne olid seda täis. Nele muidugi ei suutnud pool tundi püsti tõusta kuna “väike” naerutuhin tuli peale. Aga olukord oli tõesti halenaljakas. Töötada koos on lahe. Meil on hästi “humoorikas” sõnamäng koguaeg. Üks ütleb sõna nunnu, teine siis läheb mänguga kaasa ja ütleb nunnukas ja siis esimene ütleb uuesti numpsu vms. Kui paremat pole oma sõbraga rääkida, siis.... soovitan soojalt!
Mingi päev lahkus Barry(meie üks iirisõpradest). Sai töö meist 300km kaugemal. Muidugi sai ta selle ka suure valetamise peale. Rääkis kuidas ta ikka on lehmi karjatanud ja traktorilubadega vana kogenud töömees. Palju edu talle igal juhul seal kaugel. Loodame, et paar päevagi vastu peab. Tema auks sai tehtud ka väike ärasaatmispidu, mis lõppes pubis. Pubid on siin nagu usa filmidest võib näha. Piljardilaudu täis, kiilakad vanamehed ja hämarad. Muidugi suutis vana kogenud töömees meid ka üllatada enne ära minekut tehes meie hosteli toas suitsu. Lihtsalt istus Nele voodis ja tõmbas suitsu kui me tuppa tagasi jõudsime. Ja kui me üritasime vihjata, et kas sa Kathyt(hosteli omanikku) ei karda, siis suutis ta selle peale ainult midagi ebaselgelt mühatada. A enivei, hakkame teda igatsema!
Kahel teisel kutil vist hakkas pärast Barry lahkumist igav ja aega üle mõelda oli vägagi palju. Üks õhtu sai siis üks neist sõnumi tundmatult numbrilt. Sõnum siis oli täpselt selline: “Mariabella, is it ok for you to pick up the car tomorrow?”. Ja kutid läksid vägagi põlema, et ahhhaaaa, võibolla see on tädike uuest hostelist, kuhu tahame kolida. Et äkki saatja pani oma nime nagu sõnumi algusesse ja tahtis kirjutada car'i asemel caps(capsicum ehk paprika) ja et meil vist homme siis nagu töö olemas. Ja nad arutasid seda pool tundi. Üks luges seda ja siis teine luges ja siis esimene luges uuesti ja teine ka ikka kontrollis uuesti. Asi oli lihtsalt nii naeruväärne, et Nele pidi lihtsalt sõna sekka ütlema ja poisid maa peale tagasi tooma,et nooo kuulge, keegi on lihtsalt numbri sassi ajanud ja asi vask. A vaestel poistel ei saanud ikka süda rahu ja üks läks teise hosteli receptionist küsima, kas siit hostelist on sõnum saadetud. Meie sellel ajal läksime toas välja Nelega ja naersime hüsteeriliselt vist tund aega,et kuiiiiiii meeleheitel saab olla, et sellest sõnumist leiutada midagi SELLIST. Pärast kui Chris tagasi tuli ja teatas,et oli veel sellele numbrile üritanud helistada, tuli hüsteerianaer tagasi ja naersime uuesti tund aega. You made our day Paddy and Chris!:)
2 nädalat mõttetut passimist(aka töö ootamist) ja 1 nädal koristamist oli aeg edasi liikuda teise hosteli Carnarvonis. Hostel palju ilusam ja õhkkond sõbralikum. Oleme kõik eraldi tubades. Kahju oli lausa, sest see meie esimene tõsisem eraldi olemine. Hüvasti õhtused “sõnamängud” ja muidu mõttetud naljad:)
Kohe esimesel päeval õnnestus Nelel kohata meie armast farmerit siin, kes siis ilmselgelt otsis töölisi enda farmi. Ja teine päev selgus,et Barry on tagasi Carnarvonis. Nagu me kartsime, siis ei pidanudki ta seal nädalat vastu. Rääkis kuidas ta pidi lehmade karjatamise asemel hoopis muru riisuma ja töö oli olnud raske??? :)
Tere taas kõigile üle pika aja. Oleme endiselt töötud ja vaesed ja elame oma rutiinset igavat elu Carnarvonis. Nagu Siimu ja Martini blogis öeldud, siis ka 200m käimist päevas on tegevus, mida tuleks hoida. Aga kui natuke asjast rääkida, siis olid meil kõvad lootused pandud farmer Tomi peale. Saime tema juures isegi 2 päeva töötada 3 tundi. Farm oli super ilus. Ukse ees palmipuud,sidrunipuud,apelsinipuud ja muud lahedad puuuuuuuuud. Kolm sammu astudes arbuusid ja mangod. Ja kõike võis süüa nii palju kui süda lustis. Esimene päev tööl olles ei saanud farmer traktorit tööle. Oma viie tööriistaga punnitas ta mootorit parandada 45 minutit- nii ühte kui teist pidi ja ise samal ajal korrutades “i can believe it” mitte “can't”(tõlgituna siis “ma suudan seda uskuda”)!Ja kui Nele üritas talle pidevalt vihjata,et noh asi eiiiiii toiiiiimi lihtsalt,et tuleks nagu homme tagasi ja keegi natukene targem inimene selle vahepeal korda teeks, siis hakkas ta veel rohkem seda mootorit putitama. Ja lõppeski asi sellega,et ta tõmbas mootori juurest mingi juhtme puru ja arvake mis ta ytles taas...teate vast isegi:) Järgmine päev oli traktor korras ja õppisime sellega sõitma. Jällegi üks asi kirjas, mida eestis olles elu sees ei teeks. Töölt tagasi sõites tuli jutuks kalastamine. Sai siis lubatud temaga õhtul kaasa minna. Muidugi oli tal vaja One Mile Jetty kõige taha otsa ronida. Kõndisime sinna 15 minutit. Kõik said oma õnged. Ilus oli. Päike loojus ja helesinised lained laksusid. Ei jõudnud silmagi pilgutada kui juba oli pime. A ega pimeduski ei jäänud päikseloojangule alla- miljon tähte terendas taevas. Äkitselt Nele mõtles,et näkkas. Kui hakkas aga “kala” ülesse tõmbama, siis selgus,et kõrval oleva hiina kutiga oli õng sõlme läinud. Ja kus siis läks alles vaidlus lahti(mitte muidugi meie jaoks, kes häbi kätte surid) vaid Tomi jaoks, kes hakkas täiest kõrist räuskama “sa pead mulle selle õnge kinni maksma kui see nüüd katki on, mida te siin üldse teete. Te olete meil liiga lähedal”. Pärast pidingi mina leppima mitte õnge vaid selle õngenööriga(luban naerda sõnavara üle!!!aga see oli siiski mu esimene kord ja ei tea õngedest midagi:)). Aga kõik toimis ja sain kala. Isegi võiks öelda,et päris suure ja pärast küpsetades maitses ka hästi. Well done! Jälle üks punkt kirjas, mida eestis väga teha ei viitsi või ei taha vms. Nüüd mulle igal juhul meeldib kalal käia.
Pärast kõvat kalastamist ei olnud Tomist aga midagi kuulda. Panime ju siiski suured panused tema peale töö suhtes. Kuigi koguaeg kõhklesime,et pole ikka õige värk,siis ikkagi ei suutnud uskuda, et ta jätab meid nüüd niisama. Aga vaikselt jutte kuuldes ja pilti kokku pannes selgus, et Tom on üks vana Horvaatia pervert ja terve Carnarvoni tüdrukutest packerid kardavad teda. Ja ta alati tahab võtta ainult ühte tüdrukut ja soovitavalt aasia tüdrukut, kes enda eest väga seista ei oska ja on häbelik. Ju nägi meie puhul ära, et siit väga “asja” ei saa.
Tomi poolt pakutava töömõtted maha maetud, tuli hakata mõtlema jälle kust töö saada. Kuna koguaeg on jutud,et vihmade tõttu lükkuvad farmitööd edasi, siis tuli midagi täiesti muud otsida. Mõeldud-tehtud, hakkasime oma hostelis Cleaning Lady'deks(viisakam sõna kirjeldamaks sitapottide küürimist ja muidu räpase hosteli koristajannat.) Saime oma köögi, vannitoa ja jube “änksad” naabrid pealekauba. Viimased siis iga jumala päev täis. Üks suutis kaotada autovõtmed ära ja otses mõttes õues maas roomata. Teine aga tegi veel “kuldsema” nalja ja varastas õuest kellegi püütud 10kilose kala ära ja kõndis sellega 2 sammu edasi ja 4 sammu tagasi küsides kõigilt “Are you hungry????” Rääkimata sellest,et iga kord(päevas noh nii 30korda) neist möödudes üks tyyp küsib “what's happenin'?”(nagu tõesti meil juhtuks koguaeg midagi uut ja huvitavat).
Koristamine iseenesest väga raske polnudki(3-4 tundi keskmiselt päevas). Üks päev aga suutis keegi tore inimene tõsiselt rõõmustada. Külmkapp oli kallatatud täis piima ja mingit kastet. Kõikide inimeste toidukotid ja restid jne olid seda täis. Nele muidugi ei suutnud pool tundi püsti tõusta kuna “väike” naerutuhin tuli peale. Aga olukord oli tõesti halenaljakas. Töötada koos on lahe. Meil on hästi “humoorikas” sõnamäng koguaeg. Üks ütleb sõna nunnu, teine siis läheb mänguga kaasa ja ütleb nunnukas ja siis esimene ütleb uuesti numpsu vms. Kui paremat pole oma sõbraga rääkida, siis.... soovitan soojalt!
Mingi päev lahkus Barry(meie üks iirisõpradest). Sai töö meist 300km kaugemal. Muidugi sai ta selle ka suure valetamise peale. Rääkis kuidas ta ikka on lehmi karjatanud ja traktorilubadega vana kogenud töömees. Palju edu talle igal juhul seal kaugel. Loodame, et paar päevagi vastu peab. Tema auks sai tehtud ka väike ärasaatmispidu, mis lõppes pubis. Pubid on siin nagu usa filmidest võib näha. Piljardilaudu täis, kiilakad vanamehed ja hämarad. Muidugi suutis vana kogenud töömees meid ka üllatada enne ära minekut tehes meie hosteli toas suitsu. Lihtsalt istus Nele voodis ja tõmbas suitsu kui me tuppa tagasi jõudsime. Ja kui me üritasime vihjata, et kas sa Kathyt(hosteli omanikku) ei karda, siis suutis ta selle peale ainult midagi ebaselgelt mühatada. A enivei, hakkame teda igatsema!
Kahel teisel kutil vist hakkas pärast Barry lahkumist igav ja aega üle mõelda oli vägagi palju. Üks õhtu sai siis üks neist sõnumi tundmatult numbrilt. Sõnum siis oli täpselt selline: “Mariabella, is it ok for you to pick up the car tomorrow?”. Ja kutid läksid vägagi põlema, et ahhhaaaa, võibolla see on tädike uuest hostelist, kuhu tahame kolida. Et äkki saatja pani oma nime nagu sõnumi algusesse ja tahtis kirjutada car'i asemel caps(capsicum ehk paprika) ja et meil vist homme siis nagu töö olemas. Ja nad arutasid seda pool tundi. Üks luges seda ja siis teine luges ja siis esimene luges uuesti ja teine ka ikka kontrollis uuesti. Asi oli lihtsalt nii naeruväärne, et Nele pidi lihtsalt sõna sekka ütlema ja poisid maa peale tagasi tooma,et nooo kuulge, keegi on lihtsalt numbri sassi ajanud ja asi vask. A vaestel poistel ei saanud ikka süda rahu ja üks läks teise hosteli receptionist küsima, kas siit hostelist on sõnum saadetud. Meie sellel ajal läksime toas välja Nelega ja naersime hüsteeriliselt vist tund aega,et kuiiiiiii meeleheitel saab olla, et sellest sõnumist leiutada midagi SELLIST. Pärast kui Chris tagasi tuli ja teatas,et oli veel sellele numbrile üritanud helistada, tuli hüsteerianaer tagasi ja naersime uuesti tund aega. You made our day Paddy and Chris!:)
2 nädalat mõttetut passimist(aka töö ootamist) ja 1 nädal koristamist oli aeg edasi liikuda teise hosteli Carnarvonis. Hostel palju ilusam ja õhkkond sõbralikum. Oleme kõik eraldi tubades. Kahju oli lausa, sest see meie esimene tõsisem eraldi olemine. Hüvasti õhtused “sõnamängud” ja muidu mõttetud naljad:)
Kohe esimesel päeval õnnestus Nelel kohata meie armast farmerit siin, kes siis ilmselgelt otsis töölisi enda farmi. Ja teine päev selgus,et Barry on tagasi Carnarvonis. Nagu me kartsime, siis ei pidanudki ta seal nädalat vastu. Rääkis kuidas ta pidi lehmade karjatamise asemel hoopis muru riisuma ja töö oli olnud raske??? :)
18.juuni 2009
siin siis 2 vana blogi, mida ei jõudnud enne arvuti katki minemist üles panna..palun teile:
18 juuni 2009 Neljapäev
Tere tere kõigile üle pikapika aja:)
Hästi raske on kuskilt alustada. Alustagem siis esmaspäevast. Päev oli nagu iga teine, õhtul jõudsid iirlastest sõbrad siia. Suutsime hilineda neile bussi vastu ja mingit pidi oli ka segadus ööbimiskohaga. Lõpuks saime neile koha karavanis, mis oli üüülimalt külm ja ilma elektrita. Segadust tegelikult ei tekitanud meie vaid hosteliomanik, kes on endine narkar ja praegune alkohoolik(progress missugune). Teda üldse ei huvita mis toimub või mida keegi räägib või palub.
Teisipäev oli mõttetu.Kolmapäev oli mõttetu.Neljapäev oli mõttetu.Reede oli... okei okei...
Teisipäeval tutvusime oma uue toakaaslasega, kelle nimeks oli Miho: aasia tsikk, kes oskas laulda ja kitarri mängida ja demonstreeris seda iga päev:) Kahjuks on ta nüüdseks juba kalalaeva peal tööl, kus ta on ainuke naine 20 meremehe seas. Oh õudust!
Kolmapäeval saime oma Eesti sõbra Rauno käest ühe Carnarvoni farmeri telefoninumbri ning helistasime talle. Kohalik ta kindlasti ei olnud...ja meeldiv...ooo kaugeltki mitte! Selline ilane Itaalia vanamees, kes väitis et peab meid kindlasti enne nägema, kui meid tööle võtab. Noh et on vaja siiski üle vaadata millised me oleme ja et tal on ikka vaja panna kokku suurepärane team. Nojah, okei..arusaadav...eks me tahaks ka näha milline see onu on.
Ja kui ma nüüd tohiks siis jätkaks seda jama...et neljapäev oli mõttetu... a reedel juhtus see,et saime selle farmeriga siiski kokku, kes telefonis väga nilbe Itaalia vanamees tundus. Kohtudes väga palju parem polnudki(pärit Horvaatiast,higine ja matsakam härrasmees kui nii võib öelda.) Ajas mulli nii ühe kui teise nurga pealt ja pärast 45minutilist vestlust me palju targemaks ei saanudki. Ühesõnaga jäi tööots ära. Laupäev oli vaikus, pühapäev samuti, esmaspäev samuti... kuid siis teisipäeva hommikul kell 9 saime talt kõne, et oleme homme tööle oodatud.
18 juuni 2009 Neljapäev
Tere tere kõigile üle pikapika aja:)
Hästi raske on kuskilt alustada. Alustagem siis esmaspäevast. Päev oli nagu iga teine, õhtul jõudsid iirlastest sõbrad siia. Suutsime hilineda neile bussi vastu ja mingit pidi oli ka segadus ööbimiskohaga. Lõpuks saime neile koha karavanis, mis oli üüülimalt külm ja ilma elektrita. Segadust tegelikult ei tekitanud meie vaid hosteliomanik, kes on endine narkar ja praegune alkohoolik(progress missugune). Teda üldse ei huvita mis toimub või mida keegi räägib või palub.
Teisipäev oli mõttetu.Kolmapäev oli mõttetu.Neljapäev oli mõttetu.Reede oli... okei okei...
Teisipäeval tutvusime oma uue toakaaslasega, kelle nimeks oli Miho: aasia tsikk, kes oskas laulda ja kitarri mängida ja demonstreeris seda iga päev:) Kahjuks on ta nüüdseks juba kalalaeva peal tööl, kus ta on ainuke naine 20 meremehe seas. Oh õudust!
Kolmapäeval saime oma Eesti sõbra Rauno käest ühe Carnarvoni farmeri telefoninumbri ning helistasime talle. Kohalik ta kindlasti ei olnud...ja meeldiv...ooo kaugeltki mitte! Selline ilane Itaalia vanamees, kes väitis et peab meid kindlasti enne nägema, kui meid tööle võtab. Noh et on vaja siiski üle vaadata millised me oleme ja et tal on ikka vaja panna kokku suurepärane team. Nojah, okei..arusaadav...eks me tahaks ka näha milline see onu on.
Ja kui ma nüüd tohiks siis jätkaks seda jama...et neljapäev oli mõttetu... a reedel juhtus see,et saime selle farmeriga siiski kokku, kes telefonis väga nilbe Itaalia vanamees tundus. Kohtudes väga palju parem polnudki(pärit Horvaatiast,higine ja matsakam härrasmees kui nii võib öelda.) Ajas mulli nii ühe kui teise nurga pealt ja pärast 45minutilist vestlust me palju targemaks ei saanudki. Ühesõnaga jäi tööots ära. Laupäev oli vaikus, pühapäev samuti, esmaspäev samuti... kuid siis teisipäeva hommikul kell 9 saime talt kõne, et oleme homme tööle oodatud.
Wednesday, August 12, 2009
Monday, July 6, 2009
Esmaspaev
tere koigile...
anname teada, et oleme elus..veel..
blogi oleme kirjutanud kull aga mu lapakas andis otsad ja seega ei saa blogisid ules panna, sorri :(
uhesonaga hetkel oleme ikka Carnarvonis ja ootame tood - ullatus ullatus..
aga lootust on see nadal siiski toole saada ..eks siis kui palka ja netti saame kirjutame natukene pikemalt..
olge musid ja arge meie parast muretsege..meil on koik hasti
anname teada, et oleme elus..veel..
blogi oleme kirjutanud kull aga mu lapakas andis otsad ja seega ei saa blogisid ules panna, sorri :(
uhesonaga hetkel oleme ikka Carnarvonis ja ootame tood - ullatus ullatus..
aga lootust on see nadal siiski toole saada ..eks siis kui palka ja netti saame kirjutame natukene pikemalt..
olge musid ja arge meie parast muretsege..meil on koik hasti
Wednesday, June 24, 2009
TereTere Eestimaa!
esiteks sooviks vabandada tapitahtede puudumise parast..aga ei saa hetkel oma lapaka taga istuda, sest netikrediit otsas...
teiseks vabandaks selle parast et pole teile uldsegist midagi jalle nii pikka aega kirjutanud..
no mul lapakas mingid paar rida on olemas aga...eks puuame ennast parandada...we promise!
ja siis kolmandaks see, et istusin nuud tund aega siin hosteli arvuti taga ja pusisin ja pusisin ja sain moned pildid ulesse..sinna picasa aadressile..nii et midagi silmale kah..
ahjaa ja head jaani kahh meie poolt!
teiseks vabandaks selle parast et pole teile uldsegist midagi jalle nii pikka aega kirjutanud..
no mul lapakas mingid paar rida on olemas aga...eks puuame ennast parandada...we promise!
ja siis kolmandaks see, et istusin nuud tund aega siin hosteli arvuti taga ja pusisin ja pusisin ja sain moned pildid ulesse..sinna picasa aadressile..nii et midagi silmale kah..
ahjaa ja head jaani kahh meie poolt!
Sunday, June 7, 2009
7. Juuni 2009 Pühapäev
Pühapäev!
Ärkasime läbikülmunult. Üks hiinatüdruk magas lausa sulejopega. Meie toas elab ka yks (meie usume,et ta on pärit iirimaalt) Dani-nimeline tüüp. Harjumatu! Kui arvata välja Manjimupis elatud aeg kahe hiinakutiga(keda väga meheks pidada ei saa), on see meile esimene kord elada meesterahvaga koos! Tegime teed ja mõtlesime mida päevaga peale hakata. Esimene mõte oli avastada uut elukohta, seal juures siis linnas jalutada. Sinna me muidugi ei jõudnud, vaid käisime veel ilusamas kohas milleks oli Whitlock Island. Meie hostelist mingi viie minuti tee kaugusel. Üritame varsti pilte ülesse panna sellest. Vähe oleks öelda tüüpiliselt taaskord,et seal oli ilus :)
Pärast seda otsustasime pesu pesta aga oh üllatust, siin ei toimigi kolme vatitiku süsteem. Peab kutsuma kellegi receptionist neid tööle panema ja kuna täna oli pühapäev, siis teadagi, kõik puhkavad. Otsustasime minna poodi, osta nats midagi “ihule ja hingele”. Püüdlused leida Hungry Jack's läksid vett vedama. Sealt hostelisse tagasi jõudes, siia me jäimegi. Ainuke jutt mida me üks teisele rääkisime oli selline “vaata meid, me oleme lihtsalt nii mõttetud...istume ja sööme”. Päeva tippsündmuseks võib lugeda aasta 2009 kõige mõttetumat nalja. Istusime(nagu alati) nari alumisel voodil, üks toksutas telefoniga, teine arvutiga ja äkki kuuleme,et keegi sööb kõrval toas krõpsu. Kõva krõbin(käsi tungimas pakki) ja seejärel krõmpskrõmpskrõmps. Ja uskuge või mitte, me naersime seda nii kõvasti,et inimesel teisel pool seina hakkas häbi ja lõpetas(ilmselt leidis uue koha nosimiseks).
Et selline sisukas päev oli siis täna!
Meie
Ärkasime läbikülmunult. Üks hiinatüdruk magas lausa sulejopega. Meie toas elab ka yks (meie usume,et ta on pärit iirimaalt) Dani-nimeline tüüp. Harjumatu! Kui arvata välja Manjimupis elatud aeg kahe hiinakutiga(keda väga meheks pidada ei saa), on see meile esimene kord elada meesterahvaga koos! Tegime teed ja mõtlesime mida päevaga peale hakata. Esimene mõte oli avastada uut elukohta, seal juures siis linnas jalutada. Sinna me muidugi ei jõudnud, vaid käisime veel ilusamas kohas milleks oli Whitlock Island. Meie hostelist mingi viie minuti tee kaugusel. Üritame varsti pilte ülesse panna sellest. Vähe oleks öelda tüüpiliselt taaskord,et seal oli ilus :)
Pärast seda otsustasime pesu pesta aga oh üllatust, siin ei toimigi kolme vatitiku süsteem. Peab kutsuma kellegi receptionist neid tööle panema ja kuna täna oli pühapäev, siis teadagi, kõik puhkavad. Otsustasime minna poodi, osta nats midagi “ihule ja hingele”. Püüdlused leida Hungry Jack's läksid vett vedama. Sealt hostelisse tagasi jõudes, siia me jäimegi. Ainuke jutt mida me üks teisele rääkisime oli selline “vaata meid, me oleme lihtsalt nii mõttetud...istume ja sööme”. Päeva tippsündmuseks võib lugeda aasta 2009 kõige mõttetumat nalja. Istusime(nagu alati) nari alumisel voodil, üks toksutas telefoniga, teine arvutiga ja äkki kuuleme,et keegi sööb kõrval toas krõpsu. Kõva krõbin(käsi tungimas pakki) ja seejärel krõmpskrõmpskrõmps. Ja uskuge või mitte, me naersime seda nii kõvasti,et inimesel teisel pool seina hakkas häbi ja lõpetas(ilmselt leidis uue koha nosimiseks).
Et selline sisukas päev oli siis täna!
Meie
6. Juuni 2009 Laupäev
Tänane hommik oli vist kõige hilisem siin oldud aja ajaloos. Ärkasime umbes 12. Ühesõnaga kell 1 vast saime end voodist püsti aetud ja tegutsema hakata. Pesime hambad, sõime manti(meie jaoks on mant siis siuksed odavad kuivad hommikuhelbed)...pakkisime asju ja tegime mittemidagi ja järsku oli juba kell 3(ja tunni pärast oli aeg minna bussile). Hakkasime bussipileteid bronnima- ei saa. Siis mõtlesime helistada Perthi bussijaama, et ehk nemad teavad kas bussis üldse kohti on- ei leidnud numbrit. Siis üritasime leida Perthi üldist infotelefoni-laupäeval/pühapäeval suletud. Otsustasime sellele vaatama bussijaama kohale kebida. Kui hakkasime taksot tellima, oli mõlema telefoni pealt levi kadunud(jälle...vodafone!) Aitas välja aga sõber telstra eesti numbrilt ja saime kohale mindud. Buss hilines mitte rohkem ega vähem kui tund aega. Pilet oli ajuvabalt kallis. Ja bussijuht enda meelest hästi vaimukas! Esimene film oli bussis Mamma Mia. Koguaeg oli mõlemal tahtmine kaasa laulda. Siis aga mõtlesime ülejäänud inimeste peale ja muutsime meelt. Esimese peatuse ajal nägime papagoisid mingis puurikeses, kes ütlesid meile “hello”. Viisakas!
Lemmik inimene oli bussist üks vanemat sorti naisterahvas meie kõrval, kellel oli kaasas täispuhutav kaelatugi. Ja iga kord kui oli peatus, lasi ta selle tühjaks, et tulla jälle pausilt ja see taas täis puhuda. Hästi hästi mõttekas!
Ühe pausi ajal istusime konkreetselt sellises roadhouses, mida filmidest võib näha. Ainult kantrisaabastega paksud vanamehed olid puudu. See eest õnnestus meil seal näha maailma kõige ilusamat nokamütsi!!! Tõeline kaunike teine.Helesinine ja ühelpool känguru ja teisel pool koaalapoiss. Vat kus lops. Mõtlesime, et isegi kui lapsel oleks see peas, naeraksime “natukene”.
Teekonda Geraldtonist Carnarvoni saab kirjeldada ühe sõnaga- kängurusurnuaed. Rekord oli 5 laipa üksteise järel. Meie bussijuhil ka ei läinud hästi. Ajasime ühe alla. Kurb... samas on nad hästihästi lollid loomad. Lihtsalt seisavad keset kiirteed ja ei jookse ära kui tuled lähenevad.
Kohale jõudsime kell pool 12 õhtul. Väsinuna saime kohad neljases toas ja 40taala eest tekid,padjad. Öösel mõtlesime, et külmume surnuks. 40 taala ei läinud just väga õigesse kohta.
Asume täiesti ookeani ääres palmide all. Hästi mõnus linnake.
Teie Nele ja Triinu
Lemmik inimene oli bussist üks vanemat sorti naisterahvas meie kõrval, kellel oli kaasas täispuhutav kaelatugi. Ja iga kord kui oli peatus, lasi ta selle tühjaks, et tulla jälle pausilt ja see taas täis puhuda. Hästi hästi mõttekas!
Ühe pausi ajal istusime konkreetselt sellises roadhouses, mida filmidest võib näha. Ainult kantrisaabastega paksud vanamehed olid puudu. See eest õnnestus meil seal näha maailma kõige ilusamat nokamütsi!!! Tõeline kaunike teine.Helesinine ja ühelpool känguru ja teisel pool koaalapoiss. Vat kus lops. Mõtlesime, et isegi kui lapsel oleks see peas, naeraksime “natukene”.
Teekonda Geraldtonist Carnarvoni saab kirjeldada ühe sõnaga- kängurusurnuaed. Rekord oli 5 laipa üksteise järel. Meie bussijuhil ka ei läinud hästi. Ajasime ühe alla. Kurb... samas on nad hästihästi lollid loomad. Lihtsalt seisavad keset kiirteed ja ei jookse ära kui tuled lähenevad.
Kohale jõudsime kell pool 12 õhtul. Väsinuna saime kohad neljases toas ja 40taala eest tekid,padjad. Öösel mõtlesime, et külmume surnuks. 40 taala ei läinud just väga õigesse kohta.
Asume täiesti ookeani ääres palmide all. Hästi mõnus linnake.
Teie Nele ja Triinu
5. Juuni 2009 Reede
Tere hommikust eestimaa!
Minu nimi on Triinu ning nüüd üritan mina midagi siia kokku jahuda.(Nele lubas mälu värskendada ja olla muidu moraalseks toeks)
Geraldton,Geraldton... viimase õhtuni olime nukrad, kuidas kyll sellisesse mõttetusse linna sattusime, kuid pärast väikest tiiru iiripubisse,camelbaari ja klubisse nimega Vibe, muutsime oma arvamust.
Õhtu algas tavapäraselt. Vantsisime thirsty camelisse guni(kohalik peet) järele. Seekord mõtlesime,et võtame 4liitri asemel 2liitrit. Et noh, ei hakka liialdama:) Hästi see yritus ei läinud. Otsisime oma eesti sõbra Karl Londi ylesse(võib ka hääldada karllont...jutti) ja läksime backyardi veinikest mekkima. Seal oli ka yks uus-meremaalane. Muidu tore kutt, a natuke otsustusvõimetu(kui teate mida ma silmas pean:)) Peale paart kruusikest veini tuli hea mõte minna iiri pubisse, kus arvati,et me oleme 15 ja kysiti dokumente...pidime taas tagasi minema hosteli, kuna Nele unustas passi koju. Seal käidud, võis pidu alata. Iiripubis oli laiv. Bänd koosnes kolmest liikmest ja üritas olla midagi kings of leoni sarnast. Muidugi tuli ka nende repertuaarist kõige kuulsam lugu, mille pealkirja ma ei hakka kirjutama,sest tean,et Nele vanemad loevad seda blogi(Nele luges mulle sõnad peale, hehh). Edasi suundusime Camelbari, kus pidi töötama ka yks eesti tydruk, keda meil kahjuks ei õnnestunud näha. Tegime paar tantsu. Ilusa tantsuga suutis üllatada Karl Lont, kes tantsides peamiselt imiteeris kuidas ta banaane kuskil farmis korjas. Või teine variant, kuidas meie õunu korjasime farmis(muidugi oli see siis väga aeglane lugu, kui ta seda sai teha:)) Mehed on siin muideks tõelised tantsulõvid. Teevad naistele pika puuga ära.
Edasi suundusime siis Vibe. Lihtsalt seadsime sammud teiste inimeste järel, teadmata, kuhu nad lähvad. Tee peal muidugi oli hästi “ilus” vaatepilt üks hiinakutt, kes enamik aega tuli neljakäpukil klubi poole. Auh-auh:) Klubi oli ääreni rahvast täis. Kõik tantsisid. Keegi nagu ei passinud niisama...ja kui passiski, siis varsti enam ei passinud. Imelik lause tuli, heh..a usun,et saate aru. Nele hakkas aga tähtsalt klubifotograafiks ning visati klubist välja. Väike jutt omanikuga ning oli tagasi luba suunduda kluppi. Õhtu lõppes kell 6 hommikul.
Vähemalt jätsime selle mõttetu linnaga väärikalt hüvasti:)
Nele ja Triinu
Minu nimi on Triinu ning nüüd üritan mina midagi siia kokku jahuda.(Nele lubas mälu värskendada ja olla muidu moraalseks toeks)
Geraldton,Geraldton... viimase õhtuni olime nukrad, kuidas kyll sellisesse mõttetusse linna sattusime, kuid pärast väikest tiiru iiripubisse,camelbaari ja klubisse nimega Vibe, muutsime oma arvamust.
Õhtu algas tavapäraselt. Vantsisime thirsty camelisse guni(kohalik peet) järele. Seekord mõtlesime,et võtame 4liitri asemel 2liitrit. Et noh, ei hakka liialdama:) Hästi see yritus ei läinud. Otsisime oma eesti sõbra Karl Londi ylesse(võib ka hääldada karllont...jutti) ja läksime backyardi veinikest mekkima. Seal oli ka yks uus-meremaalane. Muidu tore kutt, a natuke otsustusvõimetu(kui teate mida ma silmas pean:)) Peale paart kruusikest veini tuli hea mõte minna iiri pubisse, kus arvati,et me oleme 15 ja kysiti dokumente...pidime taas tagasi minema hosteli, kuna Nele unustas passi koju. Seal käidud, võis pidu alata. Iiripubis oli laiv. Bänd koosnes kolmest liikmest ja üritas olla midagi kings of leoni sarnast. Muidugi tuli ka nende repertuaarist kõige kuulsam lugu, mille pealkirja ma ei hakka kirjutama,sest tean,et Nele vanemad loevad seda blogi(Nele luges mulle sõnad peale, hehh). Edasi suundusime Camelbari, kus pidi töötama ka yks eesti tydruk, keda meil kahjuks ei õnnestunud näha. Tegime paar tantsu. Ilusa tantsuga suutis üllatada Karl Lont, kes tantsides peamiselt imiteeris kuidas ta banaane kuskil farmis korjas. Või teine variant, kuidas meie õunu korjasime farmis(muidugi oli see siis väga aeglane lugu, kui ta seda sai teha:)) Mehed on siin muideks tõelised tantsulõvid. Teevad naistele pika puuga ära.
Edasi suundusime siis Vibe. Lihtsalt seadsime sammud teiste inimeste järel, teadmata, kuhu nad lähvad. Tee peal muidugi oli hästi “ilus” vaatepilt üks hiinakutt, kes enamik aega tuli neljakäpukil klubi poole. Auh-auh:) Klubi oli ääreni rahvast täis. Kõik tantsisid. Keegi nagu ei passinud niisama...ja kui passiski, siis varsti enam ei passinud. Imelik lause tuli, heh..a usun,et saate aru. Nele hakkas aga tähtsalt klubifotograafiks ning visati klubist välja. Väike jutt omanikuga ning oli tagasi luba suunduda kluppi. Õhtu lõppes kell 6 hommikul.
Vähemalt jätsime selle mõttetu linnaga väärikalt hüvasti:)
Nele ja Triinu
Tuesday, June 2, 2009
31. Mai 2009 Pühapäev
Ärkasime ning plaanisime minna randa aga kahjuks oli taevas pilves ja seega otsustasime hoopis poodi minna, et süüa osta. Kummalisel kombel ei olnud meil kummalgi mobladel levi. Mõtlesime, et asi on hostelis..et äkki siin mingi asi segab aga läksime õue ja no tõesti mitte kuskil ei olnud levi – telefon teatas rõõmsalt “Limited service”. Eino aitäh! Triinu proovis ka eesti sim-kaardi telefoni panna, kuid ka sellega ei olnud levi. Et no mismõttes?
Coles'ini jõudes vaatasime, et parkla on täiesti tühi. Nojah, vähe sellest et eile pandi kõik poed kell 5 kinni...siis pühapäeviti on kõik kohad täiesti kinni. Ja noh..et meil ei ole levi ega internetti ja siis lisaks sellele ei saa süüa kah. Ohhoo! Ega meil ei jäänud siis muud üle kui läksime taaskord Hungry Jacks'i ja võtsime oma kanawrapid ja jäätise. Vedas, et see vähemalt lahti oli.
Kõndisime siis niisama natuke ringi ning otsustasime koju tulla. Järsku aga tuli meile vastu noormees, kes oli kahtlaselt eestlase nägu. Kui me tast mööda hakkasime minema ütleski ta meile tere. Ohhoo, näedsa siis, maailm on väike. Rääkisime temaga juttu ning ta ütles, et on teel raamatukokku, kus saab tasuta internetti kasutada – jeeeee, viimaks ometi mingigi asi... Käisime kodust läbi, võtsime läpaka ning läksime ka raamatukokku. Kohtusime taaskord Karl'iga ning ta ütles, et mingi paari kilomeetri kaugusel on üks supermarket siiski lahti ning et ta kavatseb hiljem autoga sinna minna ja et me võime kah temaga ühineda. Super! - süüüüa saab!
Käisime siis poes ning Karl kutsus meid veel õhtul pubisse kah aga kuna olime täitsa väsinud siis otsustasime hoopis koju minna, süüa teha ning filmi vaadata.
Coles'ini jõudes vaatasime, et parkla on täiesti tühi. Nojah, vähe sellest et eile pandi kõik poed kell 5 kinni...siis pühapäeviti on kõik kohad täiesti kinni. Ja noh..et meil ei ole levi ega internetti ja siis lisaks sellele ei saa süüa kah. Ohhoo! Ega meil ei jäänud siis muud üle kui läksime taaskord Hungry Jacks'i ja võtsime oma kanawrapid ja jäätise. Vedas, et see vähemalt lahti oli.
Kõndisime siis niisama natuke ringi ning otsustasime koju tulla. Järsku aga tuli meile vastu noormees, kes oli kahtlaselt eestlase nägu. Kui me tast mööda hakkasime minema ütleski ta meile tere. Ohhoo, näedsa siis, maailm on väike. Rääkisime temaga juttu ning ta ütles, et on teel raamatukokku, kus saab tasuta internetti kasutada – jeeeee, viimaks ometi mingigi asi... Käisime kodust läbi, võtsime läpaka ning läksime ka raamatukokku. Kohtusime taaskord Karl'iga ning ta ütles, et mingi paari kilomeetri kaugusel on üks supermarket siiski lahti ning et ta kavatseb hiljem autoga sinna minna ja et me võime kah temaga ühineda. Super! - süüüüa saab!
Käisime siis poes ning Karl kutsus meid veel õhtul pubisse kah aga kuna olime täitsa väsinud siis otsustasime hoopis koju minna, süüa teha ning filmi vaadata.
30. Mai 2009 Laupäev
ärkasime hommikul vara ning kobisime takso peale, mis viis meid taaskord East Perth terminali, et istuda bussi peale. Seekord võtsime suuna siis 440 km Perthist üleval pool asuvasse Geraldtoni. 6 tundi hiljem bussist maha astudes võtsid meid vastu ookeani sillerdav vesi ja soe õhk - mõnuuuus!
Läksime tipatapa turismiinfokeskusesse ja küsisime et milline hostel oleks nende arust kõige parem siin linnas. Ise olin eelmisel õhtul bronnind toa Batavia Backpackers'isse aga kui internetist mingeid review'sid lugesin siis tundus, et pole just eriti meeldiv koht ning otsustasime igaks juhuks järele küsida. Tuligi välja, et sinna ei tasu kindlasti minna, sest nad teevad punase ristiga koostööd ning et seal hostelis elavad ka kodutud inimesed. Meile soovitati hoopis Foreshore backpackers'it, mis asub täitsa ookeani lähedal.
Võtsime siis takso ning läksime hostelisse. Tuli välja, et receptionist on läinud lõunapausile ning tuleb tagasi mingi 1,5 tunni pärast. Kuna rand on hostelist mingi 200 meetri kaugusel siis otsustasime selle aja rannas mööda saata.
Käisime jalgupidi vees ka...oiii kui mõnus soe ikka! Tundsime sellest soojusest Manji's elades ikka väga puudust.
Helistasime siis hostelisse ning öeldi, et oleks olemas meile kahene tuba. Super! Võtsime oma asjad ning läksime hostelisse.
Tuba on selline noh...(olgem ausad, mis nendest bäkkerite tubadest ikka tahta). Kolm voodit ja..kõik. Selline suhteliselt pime tuba on sest akna taga on meil veel mingi tuba..kummaline...seal kedagi ei ela..mingi siuke tühi...ja siis alles üle selle toa on aken õue. Seega meile valgust väga sisse ei paista. Aga vähemalt oleme kahekesi toas..nii hea, viimaks natuke privaatsust kah. Et ei pea kogu aeg kõigi teistega arvestama.
Seadsime end sisse ning otsustasime poodi süüa ja netti ostma minna. Poe juurde jõudes pandi meil nina ees uksed kinni. Eino laupäev ju – kõik poed avatud kella viieni. Nii et ei mingit toitu ega netti. Keskuse kõrval oli õnneks Hungry Jack's mis oli lahti..seega läksime sinna ning võtsime endale kanawrapid. Koduteel käisime Thirsty Camel'ist läbi ning ostsime endale veini ja vett.
Käisime kodust läbi ning läksime ookeani äärde muuli peale istuma. Seletasime ja rääkisime ja naersime..nagu alati.
Rääkisime oma Iiri sõpradega Manjimup'ist ka...ja nad teatasid, et hakkavad mingi neljapäeval Manji'st põhja poole liikuma. Seega tore, saame siis nendega kah kokku. Neil kolme peale auto ka nii et edasi saame siis autoga liikuda. See teeb tööotsimise ka ikka tunduvalt kergemaks, kui saad lihtsalt kohtadest läbi sõita ning ininestega rääkida.
Magama saime mingisugune kella 2-3 ajal...eino head ööd!
Sunday, May 31, 2009
29. Mai 2009 Reede
Kuna olime eelmine õhtu suhteliselt vara tuttu läinud siis ärkasime ka hommikul vara ning läksime linna. Saime kätte oma pangakaardid ning hakkasime oma esimest palgaraha kulutama. Poed, siit me tuleme!
Šoppasime ikka mõnuga...noh nii 5 tundi jutti...oiiii küll oli hea!! Jalad olid pärast suhteliselt läbi ja rahakott kah sutsu kergem...aga meel oli ikka väga hea. Nüüd on mingiks ajaks jälle süda rahul!
Ühes poes suutis Triinu juba nii hoogu minna, et mannekeen kuskilt riiuli otsast talle pähe kukkus ja pisikese muhu otsaette tekitas aga see meid ei heidutanud, lasime ikka sama tempoga edasi:)
Linnapeal õnnestus meil kokku joosta ka veel nende kahe “toreda” Eesti noormehega, kes eelmisel päeval bussis minu selja taga olid istunud...ohjaaaa!
Kodus tegime nämmat süüa, vaatasime filmi ja kuna internet oli meil juba täitsatäitsa otsakorral saime ainult korraks ära vaadata oma järgmise sihtkoha (milleks osutus Perthist 440 km põhjapool asuv ookeaniäärne linn Geraldton) ning broneerida majutuse järgmises hostelis.
Edaspidised uudised meist tulevad siis juba Geraldtonist.
Musid ja kallid:)
Nele ja Triinu
Šoppasime ikka mõnuga...noh nii 5 tundi jutti...oiiii küll oli hea!! Jalad olid pärast suhteliselt läbi ja rahakott kah sutsu kergem...aga meel oli ikka väga hea. Nüüd on mingiks ajaks jälle süda rahul!
Ühes poes suutis Triinu juba nii hoogu minna, et mannekeen kuskilt riiuli otsast talle pähe kukkus ja pisikese muhu otsaette tekitas aga see meid ei heidutanud, lasime ikka sama tempoga edasi:)
Linnapeal õnnestus meil kokku joosta ka veel nende kahe “toreda” Eesti noormehega, kes eelmisel päeval bussis minu selja taga olid istunud...ohjaaaa!
Kodus tegime nämmat süüa, vaatasime filmi ja kuna internet oli meil juba täitsatäitsa otsakorral saime ainult korraks ära vaadata oma järgmise sihtkoha (milleks osutus Perthist 440 km põhjapool asuv ookeaniäärne linn Geraldton) ning broneerida majutuse järgmises hostelis.
Edaspidised uudised meist tulevad siis juba Geraldtonist.
Musid ja kallid:)
Nele ja Triinu
28. Mai 2009 Neljapäev
Welcome back to Perth!
Kolmapäeval tähistasime oma viimast õhtut Normalee's ja Manjimup'is väikese veini ja Banoffi Pie'ga (sama kook, mida aitasime Paddyl üks õhtu teha). Eino see kook on nii nämma, et ma lihtsalt pidin seda tegema. No muidugi eriti meeldiv on see meie kehakaalule, sest seal sees on ohtralt võid, küpsiseid, kondenspiima ja muid toredaid asju. Aga no vahel peab ju endale seda ka lubama:).
Õhtu oli lõbus...ja natuke kahju oli ka, sest olime juba kõikidega sõbraks saanud ja tundsime ennast osakesena suurest perest. Muidugi ei saa jätta mainimata Alexis't, kes taaskord oma märkmikukesega ringi jalutas ja oma draakoni/ufo ja whatever lugusid teistel lugeda laskis, ohh jah..
Neljapäeva hommikul ärkasime vara, maksime ära oma elamise eest ja vedasime oma kodinad hosteli bussi, mis pidi meid siis Perthi bussi peale viima. Enne seda pidime aga veel osad inimesed tööle viima. Kui kell oli juba mingi 8:58 (ja meie buss pidi lahkuma 9:13) küsisin Naomi käest, et kuule oled sa ikka kindel, et me jõuame selle bussi peale..sest olime alles teel kuskile farmi ning täitsa linnast väljas. Naomi ehmatas ära, et oih – ma mõtlesin et teie buss läheb 9:30 aga no ma loodan et jõuate. Noojaaa...siis muidugi suudeti meid hirmutada veel sellega, et kuna me ei ole netis üldsegi bronni bussi peale teinud siis buss ei pruugi Manji's üldse peatudagi..et see pidavat olema nõudepeatus. Täname!...Mõtlesime, et eino mis me siis teeme,kui bussi peale ei jõua või see üldse tulemata jääb, sest järgmine buss pidi minema alles laupäeval. Nunnu!
Bussijaama jõudsime täpselt sellisel kellaajal nagu 9:15 ehk siis 2 minutit peale seda kui buss pidi väljuma. Luckily seisis meie buss siiski seal. Kui bussijuhi juurde läksime teatas ta, et kohti ei ole. Et no mis teha..lihtsalt ei ole...ajeeeee.... Peale pikemat uurimist ja puurimist suutis ta meid siiski sokutada kuidagi bussi istuma. Muidugi nii, et Triinu istus täiesti bussi eesotsas ja mina täitsa taga.
Kui olime natuke aega sõitnud tuli peatus. Bussi sisenesid kaks noormeest, kes sättisid ennast istuma minu seljataha. Juba kui nad bussi astusid vaatasin et väga eestlaste nägudega...noja muidugi kui nad suu lahti tegid siis sai see fakt ka kinnitust. Ohhoo! Suutsin paar esimest lauset ära kuulata ja otsustasin et ma nendega juttu rääkida ei taha, sest see tekst, mis nende suust tuli....ooooooooo ei!! Inimesed räägivad ikka päris jubedaid asju, kui nad arvavad, et keegi neist aru ei saa. Ma siis istusin lihtsalt vaikuses ja lasin neil arvata, et ma ei saa mitte midagi aru mida nad räägivad. Tekst oli ikka võrratu ja ei kannata kohe kindlasti trükimusta! Seega inimesed – maailm on väike ja eestlasi on igal pool!! Mõelge enne kui räägite, eks.
Kui meil peatus oli (pikamaasõitudel tehakse mingeid 20minutilisi pause kah) vaatasid nad kogu aeg kahtlevate pilkudega meie poole ning arvatavasti said aru, et näe need tüdrukud kah vist eestlased, sest peale seda peatust oli nende vestlus väga minimaalne ning ülimalt kontrollitud. Üks lasi teisel meie lähedale prügikasti visata burksi jäänused,et kuulata vaikselt, mis keeles me räägime. Muidugi me saime sellest aru ja olime vait. Siis läks ta sõbra juurde tagasi ja ytles “no ma ei saanud aru, ma ei tea”.
Jõudsime siis Perthi ja võtsime takso, et minna oma vanasse heasse Beatty Lodge'i. Beattys anti meile sama tuba, kus me eelmine kordki olime ööbinud. Vaatasime,et 2 voodit siis Nele ja Triinu Uskale(abielupaar....ilmselgelt:) ja teine voodi mingi Jin Jung Jung'ile. Mõtlesime,et päris tore oleks kui oleks see sama muumia, kes eelminegi kord. A oli täitsa tore kinnisemate silmadega neiu. Käisime veel poes, tegime süüa, uurisime natuke maad, et kuhu edasi võiks minna ning kobisime magama Head ööd!
Aa ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda, et Normalee's õpetati meile ära trikk vatitikkude ja pesumasinaga..nii et edaspidi ei pea me enam hostelites pesumasinaid ja kuivateid kasutades raha raiskama...pätid sellised:P
Kolmapäeval tähistasime oma viimast õhtut Normalee's ja Manjimup'is väikese veini ja Banoffi Pie'ga (sama kook, mida aitasime Paddyl üks õhtu teha). Eino see kook on nii nämma, et ma lihtsalt pidin seda tegema. No muidugi eriti meeldiv on see meie kehakaalule, sest seal sees on ohtralt võid, küpsiseid, kondenspiima ja muid toredaid asju. Aga no vahel peab ju endale seda ka lubama:).
Õhtu oli lõbus...ja natuke kahju oli ka, sest olime juba kõikidega sõbraks saanud ja tundsime ennast osakesena suurest perest. Muidugi ei saa jätta mainimata Alexis't, kes taaskord oma märkmikukesega ringi jalutas ja oma draakoni/ufo ja whatever lugusid teistel lugeda laskis, ohh jah..
Neljapäeva hommikul ärkasime vara, maksime ära oma elamise eest ja vedasime oma kodinad hosteli bussi, mis pidi meid siis Perthi bussi peale viima. Enne seda pidime aga veel osad inimesed tööle viima. Kui kell oli juba mingi 8:58 (ja meie buss pidi lahkuma 9:13) küsisin Naomi käest, et kuule oled sa ikka kindel, et me jõuame selle bussi peale..sest olime alles teel kuskile farmi ning täitsa linnast väljas. Naomi ehmatas ära, et oih – ma mõtlesin et teie buss läheb 9:30 aga no ma loodan et jõuate. Noojaaa...siis muidugi suudeti meid hirmutada veel sellega, et kuna me ei ole netis üldsegi bronni bussi peale teinud siis buss ei pruugi Manji's üldse peatudagi..et see pidavat olema nõudepeatus. Täname!...Mõtlesime, et eino mis me siis teeme,kui bussi peale ei jõua või see üldse tulemata jääb, sest järgmine buss pidi minema alles laupäeval. Nunnu!
Bussijaama jõudsime täpselt sellisel kellaajal nagu 9:15 ehk siis 2 minutit peale seda kui buss pidi väljuma. Luckily seisis meie buss siiski seal. Kui bussijuhi juurde läksime teatas ta, et kohti ei ole. Et no mis teha..lihtsalt ei ole...ajeeeee.... Peale pikemat uurimist ja puurimist suutis ta meid siiski sokutada kuidagi bussi istuma. Muidugi nii, et Triinu istus täiesti bussi eesotsas ja mina täitsa taga.
Kui olime natuke aega sõitnud tuli peatus. Bussi sisenesid kaks noormeest, kes sättisid ennast istuma minu seljataha. Juba kui nad bussi astusid vaatasin et väga eestlaste nägudega...noja muidugi kui nad suu lahti tegid siis sai see fakt ka kinnitust. Ohhoo! Suutsin paar esimest lauset ära kuulata ja otsustasin et ma nendega juttu rääkida ei taha, sest see tekst, mis nende suust tuli....ooooooooo ei!! Inimesed räägivad ikka päris jubedaid asju, kui nad arvavad, et keegi neist aru ei saa. Ma siis istusin lihtsalt vaikuses ja lasin neil arvata, et ma ei saa mitte midagi aru mida nad räägivad. Tekst oli ikka võrratu ja ei kannata kohe kindlasti trükimusta! Seega inimesed – maailm on väike ja eestlasi on igal pool!! Mõelge enne kui räägite, eks.
Kui meil peatus oli (pikamaasõitudel tehakse mingeid 20minutilisi pause kah) vaatasid nad kogu aeg kahtlevate pilkudega meie poole ning arvatavasti said aru, et näe need tüdrukud kah vist eestlased, sest peale seda peatust oli nende vestlus väga minimaalne ning ülimalt kontrollitud. Üks lasi teisel meie lähedale prügikasti visata burksi jäänused,et kuulata vaikselt, mis keeles me räägime. Muidugi me saime sellest aru ja olime vait. Siis läks ta sõbra juurde tagasi ja ytles “no ma ei saanud aru, ma ei tea”.
Jõudsime siis Perthi ja võtsime takso, et minna oma vanasse heasse Beatty Lodge'i. Beattys anti meile sama tuba, kus me eelmine kordki olime ööbinud. Vaatasime,et 2 voodit siis Nele ja Triinu Uskale(abielupaar....ilmselgelt:) ja teine voodi mingi Jin Jung Jung'ile. Mõtlesime,et päris tore oleks kui oleks see sama muumia, kes eelminegi kord. A oli täitsa tore kinnisemate silmadega neiu. Käisime veel poes, tegime süüa, uurisime natuke maad, et kuhu edasi võiks minna ning kobisime magama Head ööd!
Aa ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda, et Normalee's õpetati meile ära trikk vatitikkude ja pesumasinaga..nii et edaspidi ei pea me enam hostelites pesumasinaid ja kuivateid kasutades raha raiskama...pätid sellised:P
Monday, May 25, 2009
24. Mai 2009 Pühapäev
Go Manji – Fuck yeah!!
Ärkasime, käisime pesus ning läksime seltskonnaga poiste jalkamängu vaatama. Triinu ei viitsind tulla ning jäi koju.
Ülimalt lõbus ja hea oli hostelist välja saada. Mäng oli äge ja meie poisid võitsid 4:0. See oli kindlasti sellepärast, et neil oli lihtsalt nii hea cheerleadersite tiim, kes kogu aeg kisas, karjus ja plaksutas.
Peale seda otsustasime pubisse minna. Võtsime seal mingid dringid ja rääkisime ja olime niisama. Jalkatreener üritas juba meid, tüdrukuid, kah oma tiimi saada. Neil seal tüdrukute võistkond kah. Et kolmapäeva õhtul on trenn. Claire ja Sarah on väga vaimustuses ning nähtavasti lähevadki sinna kohale. Ma läheks ka muidu hea meelega aga me vist lähme Triinuga varsti Manjimup'ist ära, seega ei ole erilist mõtet.
Peale pubis käiku tulime koju tagasi ning meiega tulid veel osad jalkamängijad kaasa. Üks tüüp Ollie suutis ennast nii segi juua, et lasi ennast täis 4 korda ja jooksis paljalt mööda maja ringi Ning viimane piisk karikasse oli see kui ta läks suvalt telekatuppa, võttis püksid jalast ja hakkas teleka ees täiesti võõrastele inimestele showd pakkuma. Iuiuiuuuuuuuuu..väga ebameeldiv!!
Ja no see õhtu oli üldse väga crazy, sest üks meie tüüp võttis tulekustuti ja lasi Ollie sellega üle.Siis oli tal taas põhjust riidest lahti kakkuda ja minna dušši alla, kus ta poseeris jalgpalliga. ja noh üks aken suudeti ära lõhkuda ja peegel ja piljardilaua kate ja...üldse oli siin täielik hullumaja. Huh!
Elagu rahulikud pühapäevad!
Ärkasime, käisime pesus ning läksime seltskonnaga poiste jalkamängu vaatama. Triinu ei viitsind tulla ning jäi koju.
Ülimalt lõbus ja hea oli hostelist välja saada. Mäng oli äge ja meie poisid võitsid 4:0. See oli kindlasti sellepärast, et neil oli lihtsalt nii hea cheerleadersite tiim, kes kogu aeg kisas, karjus ja plaksutas.
Peale seda otsustasime pubisse minna. Võtsime seal mingid dringid ja rääkisime ja olime niisama. Jalkatreener üritas juba meid, tüdrukuid, kah oma tiimi saada. Neil seal tüdrukute võistkond kah. Et kolmapäeva õhtul on trenn. Claire ja Sarah on väga vaimustuses ning nähtavasti lähevadki sinna kohale. Ma läheks ka muidu hea meelega aga me vist lähme Triinuga varsti Manjimup'ist ära, seega ei ole erilist mõtet.
Peale pubis käiku tulime koju tagasi ning meiega tulid veel osad jalkamängijad kaasa. Üks tüüp Ollie suutis ennast nii segi juua, et lasi ennast täis 4 korda ja jooksis paljalt mööda maja ringi Ning viimane piisk karikasse oli see kui ta läks suvalt telekatuppa, võttis püksid jalast ja hakkas teleka ees täiesti võõrastele inimestele showd pakkuma. Iuiuiuuuuuuuuu..väga ebameeldiv!!
Ja no see õhtu oli üldse väga crazy, sest üks meie tüüp võttis tulekustuti ja lasi Ollie sellega üle.Siis oli tal taas põhjust riidest lahti kakkuda ja minna dušši alla, kus ta poseeris jalgpalliga. ja noh üks aken suudeti ära lõhkuda ja peegel ja piljardilaua kate ja...üldse oli siin täielik hullumaja. Huh!
Elagu rahulikud pühapäevad!
23. Mai 2009 Laupäev
Change of plans!
Ärkasime hommikul vara, et tööle minna kuid sisimas ikka lootsime, et ei pea tööle minema. No, et hommikul öeldakse, et oi, täna sajab vihma..jääge koju. Nojah..seekord ei vedanud.
Tööl olles sadas täiega padukat ja puhus kõva tuul. Oiiii kui külm oli oma vihmast läbi ligunenud riietega neid õunakesi korjata. Kirusime ja vandusime et no miks nad meid ometi koju ei lase...
Siis aga mõtlesime, et milleks me oleme siin..et kogu aeg üritame ja teeme ja ikka ei ole nad õnnelikud..et tehke veel rohkem ja veel rohkem...ja otsustasime, et läheme ära. Võtsime oma asjad, andsime ära oma picking bag'id ja ütlesime ülemusele “we quit!”. Votnii!
Peale seda pidime ette võtma peaaegu 3-tunnise jalutuskäigu koju, sest Naomi pidi alles kell 4 meile järgi tulema ja me ei viitsinud seal enam kauem olla. Tegin pildi seina peal olevast kaardist ja asusime teele. Jube kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest oleks saanud palju ilusaid pilte. Naljakas, et tööle või töölt koju sõites ei olegi me märganud seda ilusat loodust, mis meid siin ümbritseb.
Tee peal nägime mingit linnukest..nähtavasti emu või midagi säärast, kes oli aiaga ümbritsetud. Ta oli täiesti endast väljas ja jooksis aias jube kiirelt edasi tagasi ning peksis ennast vastu aeda ja üritas välja saada. Suhteliselt creepy
Noja siis nägime igasuguseid muid loomakesi ja papagoisid. Kuna tee oli pikk, hakkasime ajapikku ka loomadega suhtlema. Lehmad said päris headeks semudeks.
Kui teised koju jõudsid, saime suure üllatuse osaliseks, sest kõik olid olnud ylimalt mures[selgus,et meie endine ylemus polnud kellelegi eriti midagi rääkinud,et me lähme jalgsi ja et lõpetasime töö] Metsateed kammiti kahe autoga läbi. Arvati,et me raudselt eksinud kuskile. Nende suureks rõõmuks leidsid nad meid ikka Normalee hostelist läbi kylmunult magamas.
Saame selle eest siiamaani mõnitada. “You faking crazy estonian girls”
Õhtul tähistasime oma töölt lahkumist, a kuna pikk teekond koju oli meid suht ära väsitanud, leidsime end peagi voodist.
Ärkasime hommikul vara, et tööle minna kuid sisimas ikka lootsime, et ei pea tööle minema. No, et hommikul öeldakse, et oi, täna sajab vihma..jääge koju. Nojah..seekord ei vedanud.
Tööl olles sadas täiega padukat ja puhus kõva tuul. Oiiii kui külm oli oma vihmast läbi ligunenud riietega neid õunakesi korjata. Kirusime ja vandusime et no miks nad meid ometi koju ei lase...
Siis aga mõtlesime, et milleks me oleme siin..et kogu aeg üritame ja teeme ja ikka ei ole nad õnnelikud..et tehke veel rohkem ja veel rohkem...ja otsustasime, et läheme ära. Võtsime oma asjad, andsime ära oma picking bag'id ja ütlesime ülemusele “we quit!”. Votnii!
Peale seda pidime ette võtma peaaegu 3-tunnise jalutuskäigu koju, sest Naomi pidi alles kell 4 meile järgi tulema ja me ei viitsinud seal enam kauem olla. Tegin pildi seina peal olevast kaardist ja asusime teele. Jube kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest oleks saanud palju ilusaid pilte. Naljakas, et tööle või töölt koju sõites ei olegi me märganud seda ilusat loodust, mis meid siin ümbritseb.
Tee peal nägime mingit linnukest..nähtavasti emu või midagi säärast, kes oli aiaga ümbritsetud. Ta oli täiesti endast väljas ja jooksis aias jube kiirelt edasi tagasi ning peksis ennast vastu aeda ja üritas välja saada. Suhteliselt creepy
Noja siis nägime igasuguseid muid loomakesi ja papagoisid. Kuna tee oli pikk, hakkasime ajapikku ka loomadega suhtlema. Lehmad said päris headeks semudeks.
Kui teised koju jõudsid, saime suure üllatuse osaliseks, sest kõik olid olnud ylimalt mures[selgus,et meie endine ylemus polnud kellelegi eriti midagi rääkinud,et me lähme jalgsi ja et lõpetasime töö] Metsateed kammiti kahe autoga läbi. Arvati,et me raudselt eksinud kuskile. Nende suureks rõõmuks leidsid nad meid ikka Normalee hostelist läbi kylmunult magamas.
Saame selle eest siiamaani mõnitada. “You faking crazy estonian girls”
Õhtul tähistasime oma töölt lahkumist, a kuna pikk teekond koju oli meid suht ära väsitanud, leidsime end peagi voodist.
22. Mai 2009 Reede
Tsauuuuu teile kõigile seal kaugel Eestimaal!
Andke mulle andeks, et ma ei ole juba mingi 2 nädalat kirjutanud aga näete olen ikka olemas ja kõik on väga hästi! Lihtsalt tööpäevad on pikad ja peale tööd on õues juba pime ning viimasel nädalal sadanud ka, seega ei saa oma läpakaga kuskile kännu otsa ronida. Ja noh, olen nii väss ka olnud, et pole mingit erilist inspiratsiooni peale tulnud. Nüüd üritan siis teile sellest kahest nädalast mingi lühikese ülevaate anda. Sest toimunud on tõesti palju!
Niisiis. Oleme ikka Manjimup'is. Esimesel päeval kui siia jõudsime mõtlesime, et kui nädalakese siin vastu peame, no et siis on ikka ülihästi. Aga ohhoo, võiks öelda, et me oleme täitsa tšempionid!! Sest hostel on ikka suhteliselt jube ja me oleme tõesti in the middle of nowhere..aga praeguseks on see kõik juba täitsa koduseks muutunud ja inimesed kalliks saanud. Uskumatu aga inimene ikka harjub/kohaneb tõesti kõigega.
Ma võiks öelda, et meie tuba on ikka vist kõige parem ja seltskonnaga on meil toas ka vedanud. Sellised korralikud ja rahulikud aasia inimesed..sõbralikud ja viisakad.
Siin on kõik toad 6-8 kohalised ning kokku on tube kuskil 9-10. Lisaks tubadele on meil siin suur köök, telekatuba ja selline istumiskoht, kus on piljard, ping-pong ja diivanid/toolid. Seda just toaks küll nimetada ei saaks, sest meenutab pigem mingit kuuri - kokku klopsitud seinad ning väike katus peakohal.
Inimesed on aga toredad. Kõik ütlevad, et olid šokis, kui esimest korda siia saabusid ning tahtsid juba järgmisel päeval asjad kokku pakkida aga no näedsa...mõni on siin olnud juba 3-4 kuud. Hästi palju on just Iirlasi, ma arvan, et nad moodustavad siin enamuse..noja siis muidugi igasuguseid asiaate. Meie ise suhtleme rohkem nende Iiri inimestega, sest japsid ja hiinakad enamjaolt siiski inglise keelt väga rääkida ei oska. Väga kift, et on nii palju nii erinevaid inimesi koos ja kõik saavad omavahel ilusti läbi.
Muidugi üks värvikamaid kujusid, kellest ma lihtsalt pean kirjutama on veidi ülekaaluline hallide juustega prantsuse noormees Alexis. No ta on ikka väga kummaline tõepoolest. Tema oli ka siis LadyCrofti farmis esimest päeva tööl kui meiegi. Paar päeva töötas ka aga noh siis lasti ta lahti. Eks ta siis kekkas kõigi ees, et HAHA te peate tööle minema ja mina saan siin magada rahulikult...eeee...nojah, eriline rõõm ka ju rahata istuda hostelis päevast päeva ja mängida risk'i! Ta käib kogu aeg siin paljajalu ringi...fuhh!..need põrandad on siin ikka suhteliselt jubedad..eriti veel köögis ja vetsus, kus enamuse ajast põrand ujub..öäk! Ja siis talle meeldib kirjutada...mingeid imelikke lugusid jumalast ja teistest inimestest, kes siin elavad. Päeval siis kirjutab midagi kokku ja õhtul kui teised töölt tagasi tulevad, käib (kui seda saab niimoodi nimetada..noh, pigem loivab) oma märkmikuga ringi ning laseb teistel neid jutte lugeda. Alguses teeskleb nagu kättesaamatut, a kui keegi korragi ytleb,et please anna noh, siis on garanteeritud selle saamine.
Ühel päeval siis Alexis otsustas, et tahab oma elu muuta. Hakkab sporti tegema ja korralikult toituma ja muud sellist värki. Ta isegi käis jooksmas[käekoti sarnane asi õlal ja jalad taas paljad kalpsas ta metsa vahele]...ühe korra..tegime Triinuga ka panuseid,et noh kas 10 mintsa pärast on tagasi või jah. Tegelt isegi oli ta suhteliselt tubli. Pidas isegi tunna vastu. Sama päeva õhtul nägime teda juba laua taga, ühes käes kahvel, millega sõi nuudleid ning teises käes kit kat'i šokolaad. Tubli Alexis, pidasid pool päeva vastu!
Eile õhtul, peale pudeli Absinthi ära joomist tahtis ta välja näha nagu teised stiilsed poisid (noh, eriti just nagu hollandikutt Chino, sest riietus, millesse oli ta end toppinud, polnud lihtsalt sarnane vaid nagu täpselt sama)...khmh...oli oma teksad poole kanni peale tõmmanud, nii et aluspüksid paistsid ja siis t-särk tagant poolt aluspükste sisse topitud. Käis ringi ning korrutas “I am LEGENDARY!”. Oh õudust!
Meil on siin siis kõrvaltoas Hollandist pärit kutt Chino, kes näeb välja täpselt nagu oleks kuskilt aasiast pärit..ja no sellest ka selline hüüdnimi. Tal on kaasas süntekas, millel mängib kogu aeg Amelie soundtrack'ilt ühte lugu, mis on meie jaoks juba Manjimup'i hümniks kujunenud.
Tööjuures läheb normaalselt. Tööpäevad on 9,5 tundi pikad..nii et õhtuks oleme päris korralikult läbi omadega. Esimesed päevad ei pidanud me Triinuga õnneks õunu korjama, pidime neid hoopis sorteerima ja valima välja ideaalsed õunad, mis saadeti Inglismaale. Peale seda oli suhteliselt raske õunte korjamise juurde tagasi minna, sest teised olid seda vahepeal ju kogu aeg teinud ning meilt nõuti sama kiirust, mis teisteltki. Eks rabasime seal hambad ristis ning kolmapäevaks olime võimelised juba 7 kasti õunu kahepeale ära korjama. Tegelt arvame, et saaksime ka 10 kastiga hakkama, kui oma nobedaid käekesi kiirelt liigutame.
Esimestel päevadel oli ikka suhteliselt masendav...tundus, et ei ole lihtsalt võimalik nii palju korjata ja mõtlesime, et lähme siit kohe minema. Aga oleme suutnud vist mingi 3 korda juba mineku suhtes ümber mõelda. Ja eks tööl on meil ka päris tore, sest meid ikka hoitakse seal ka täiega..kaks väikest Eesti tüdrukukest ju noh!
Täna on õnneks vaba päev – jeee! Eile oli ka....sellepärast, et õues sajab täiega vihma ning sellise ilmaga ikka õunu korjata ei saa. Ja tänu sellele, et teati juba ette, et see nädal sadama hakkab pidime me 10 päeva järjest töötama. Ohjaa..kõik olid sellest nii väsinud juba ja ootasid, et see vihm ükskord sealt taevast alla tuleks.
Noh...me pidime küll 10 päeva järjest töötama..aga me Triinuga suutsime eelmise neljapäeva endal vabaks päevaks muuta. Kuna kolmapäev oli selline suuremat sorti pidu ja me saime mingi kell 5.30 magama ning oleks pidanud juba 6.30 tõusma. Hommikul surusin siis äratuskella kinni ja ütlesin Triinule, et mina siit ei tõuse. Mingi aja pärast kuulsin, et keegi kutsub mu nime. Keerasin näo teisele poole ning nägin ohhhooo Naomi (see on meie hosteli omanik ning see inimene, kes meid hommikuti tööle sõidutab). Ta vaatas meile otsa ja ütles, et noh mõtlesin, et tulen ajan teid ikka üles ja viin tööle aga nüüd kui ma teie nägusid näen siis arvan, et teil vist ei ole mõtet sinna minna. Ups!
Üldse on need backpackerid siin ikka hullud joodikud noh! Absoluutselt iga õhtu on pidu...mina ei saa aru, et kuidas nad ikka niimoodi jõuavad..et järgmisel päeval paaritunnise unega tööle minna ja seal 10 tundi usin olla...ja niimoodi mitu päev järjest..huh! Peale seda leppisime kokku Triinuga, et kui peame järgmine päev tööle minema siis õhtul pidu ei pane...no see on toiminud...niivõrd kuivõrd.
Ja emme, ära muretse, ma ei ole alkohoolik!:)Ausalt ka noh...me oleme siin ühed korralikumad!
Aaa ja teate...ma suutsin ükspäev oma iPhone'i ära kaotada. Täiesti ebanormaalne. Ma võtan selle iga päev tööle kaasa et muusikat kuulata ja siis üks päev tööl avastasin, et noh ei ole seda mul taskus. Otsisin tööjuures aga ei midagi...arvasin, et jätsin selle koju aga kui koju jõudsin siis siin seda ka ei olnud. Väga jama!! Ma olin ikka nii õnnetu...Aga siis tuli välja, et üks tüdruk oli selle siit kuskilt leidnud ja Naomi kätte viinud ja ma sain selle tagasi. JEEE!!
Siin on üldse nii et kui midagi ära kaotad, siis võid kindel olla, et saad selle tagasi, sest kõik on nagu üks suur pere ning keegi kellegi teise tagant asju pihta ei pane.
Eile sain natuke shopata ka -JEEE...ma pole ju nii kaua saanud endale midagi osta..õudne kohe:D...aga eile käisin meie väikeses linnakeses ning sain endale uue uhke dressika ostetud... Väga hea, sest mul oli kaasas ainult üks helekollane dressikas, mis enam väga helekollane ei ole, sest olen pidanud sellega tööl käima. Kuna midagi muud pole olnud selga panna. Aa ja sellised nunnud lipsukestega retuusid ossin kaaa:D
Vahepeal oli tööl ikka väga karm käia. Eelmise nädala alguses olid hommikud meeletult külmad. Nii et kui tööpäev kell 7:30 hakkas siis olid õunad veel täitsa jääs...ja eks sa siis püüa seal miinuskraadides neid paljaste käekestega korjata...brrrr! Nüüd on aga ilmad veidi paremaks läinud.
Ja me ei teagi nüüd lõpuks kaua me siin Manjimupis oleme. Praegune plaan on lahkuda nädala pärast. Aga no meid teades võib see jälle muutuda. Ei, tegelikult tahaks olla siin niikaua kuni seda õunatööd jätkub. Vähemalt kindel töö olemas. Suhteliselt raske on praegu mingit muud tööd leida. Nii et tuleb hoida seda, mis on!
Ja ma ei kujuta ette kui kurb võib olla siit ära minna. Nii naljakas, et oleme siin olnud alles 2 nädalat ja kõik on juba nii lähedaseks ja omaks saanud. Oeh, eks see ole see backpackeri elu kurb pool..et liigud kogu aeg edasi ja nii palju toredaid kohti ja inimesi jääb kogu aeg seljataha.
Ja meid on siin ikka nii ära hellitatud kah. Kogu aeg toidetakse ja tegeletakse. Väga nunnu!
Aa ja eile tegime me kooki. Või noh aitasime Paddy'l (iiri kutt) kooki teha. Ta pidi selle tööle kaasa võtma aga lubas meile koju tagasi ka tuua seda. Väitis, et see on kõige parem kook ever. Eks siis näis..
Muidu ei ole me viitsinud üldse siin kokata. Isegi poisid teevad mingeid imeroogasid siin..ja maksimum mis meie õhtul teha viitsime on spagetid bolognese kastmega:D
No tegelt on söök siin ikka tunduvalt kallim kui Eestis ka nii et ei taha kogu raha nagu ainult toidu alla kah panna.
Oeh, püüan nüüd tihedamalt kirjutada sest muidu suudan kõik asjad jälle ära unustada, mis toimunud on.
Ja me ikka Triinuga siin arutame, et oleme nii õnnelikud, et selle Austraaliasse tuleku ikka ette võtsime. See on nii kift kogemus, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Nii et kui keegi kunagi peaks kahtlema, kas teha oma elus midagi sellist siis mina olen kahe käega poolt!!
Noja muidugi on meil teineteisega ka vedanud. Saame väga ilusti läbi ning ei kujuta ettegi kui oleks
pidanud siin olema mõne inimesega, kellega üldse ei klapiks.
Aga olge tublid seal ja ärge meie pärast muretsege. Kõik on super!
Musid-kallid!!
NB-palju õnne kõigile sünnipäevakatele kaa!!!
Andke mulle andeks, et ma ei ole juba mingi 2 nädalat kirjutanud aga näete olen ikka olemas ja kõik on väga hästi! Lihtsalt tööpäevad on pikad ja peale tööd on õues juba pime ning viimasel nädalal sadanud ka, seega ei saa oma läpakaga kuskile kännu otsa ronida. Ja noh, olen nii väss ka olnud, et pole mingit erilist inspiratsiooni peale tulnud. Nüüd üritan siis teile sellest kahest nädalast mingi lühikese ülevaate anda. Sest toimunud on tõesti palju!
Niisiis. Oleme ikka Manjimup'is. Esimesel päeval kui siia jõudsime mõtlesime, et kui nädalakese siin vastu peame, no et siis on ikka ülihästi. Aga ohhoo, võiks öelda, et me oleme täitsa tšempionid!! Sest hostel on ikka suhteliselt jube ja me oleme tõesti in the middle of nowhere..aga praeguseks on see kõik juba täitsa koduseks muutunud ja inimesed kalliks saanud. Uskumatu aga inimene ikka harjub/kohaneb tõesti kõigega.
Ma võiks öelda, et meie tuba on ikka vist kõige parem ja seltskonnaga on meil toas ka vedanud. Sellised korralikud ja rahulikud aasia inimesed..sõbralikud ja viisakad.
Siin on kõik toad 6-8 kohalised ning kokku on tube kuskil 9-10. Lisaks tubadele on meil siin suur köök, telekatuba ja selline istumiskoht, kus on piljard, ping-pong ja diivanid/toolid. Seda just toaks küll nimetada ei saaks, sest meenutab pigem mingit kuuri - kokku klopsitud seinad ning väike katus peakohal.
Inimesed on aga toredad. Kõik ütlevad, et olid šokis, kui esimest korda siia saabusid ning tahtsid juba järgmisel päeval asjad kokku pakkida aga no näedsa...mõni on siin olnud juba 3-4 kuud. Hästi palju on just Iirlasi, ma arvan, et nad moodustavad siin enamuse..noja siis muidugi igasuguseid asiaate. Meie ise suhtleme rohkem nende Iiri inimestega, sest japsid ja hiinakad enamjaolt siiski inglise keelt väga rääkida ei oska. Väga kift, et on nii palju nii erinevaid inimesi koos ja kõik saavad omavahel ilusti läbi.
Muidugi üks värvikamaid kujusid, kellest ma lihtsalt pean kirjutama on veidi ülekaaluline hallide juustega prantsuse noormees Alexis. No ta on ikka väga kummaline tõepoolest. Tema oli ka siis LadyCrofti farmis esimest päeva tööl kui meiegi. Paar päeva töötas ka aga noh siis lasti ta lahti. Eks ta siis kekkas kõigi ees, et HAHA te peate tööle minema ja mina saan siin magada rahulikult...eeee...nojah, eriline rõõm ka ju rahata istuda hostelis päevast päeva ja mängida risk'i! Ta käib kogu aeg siin paljajalu ringi...fuhh!..need põrandad on siin ikka suhteliselt jubedad..eriti veel köögis ja vetsus, kus enamuse ajast põrand ujub..öäk! Ja siis talle meeldib kirjutada...mingeid imelikke lugusid jumalast ja teistest inimestest, kes siin elavad. Päeval siis kirjutab midagi kokku ja õhtul kui teised töölt tagasi tulevad, käib (kui seda saab niimoodi nimetada..noh, pigem loivab) oma märkmikuga ringi ning laseb teistel neid jutte lugeda. Alguses teeskleb nagu kättesaamatut, a kui keegi korragi ytleb,et please anna noh, siis on garanteeritud selle saamine.
Ühel päeval siis Alexis otsustas, et tahab oma elu muuta. Hakkab sporti tegema ja korralikult toituma ja muud sellist värki. Ta isegi käis jooksmas[käekoti sarnane asi õlal ja jalad taas paljad kalpsas ta metsa vahele]...ühe korra..tegime Triinuga ka panuseid,et noh kas 10 mintsa pärast on tagasi või jah. Tegelt isegi oli ta suhteliselt tubli. Pidas isegi tunna vastu. Sama päeva õhtul nägime teda juba laua taga, ühes käes kahvel, millega sõi nuudleid ning teises käes kit kat'i šokolaad. Tubli Alexis, pidasid pool päeva vastu!
Eile õhtul, peale pudeli Absinthi ära joomist tahtis ta välja näha nagu teised stiilsed poisid (noh, eriti just nagu hollandikutt Chino, sest riietus, millesse oli ta end toppinud, polnud lihtsalt sarnane vaid nagu täpselt sama)...khmh...oli oma teksad poole kanni peale tõmmanud, nii et aluspüksid paistsid ja siis t-särk tagant poolt aluspükste sisse topitud. Käis ringi ning korrutas “I am LEGENDARY!”. Oh õudust!
Meil on siin siis kõrvaltoas Hollandist pärit kutt Chino, kes näeb välja täpselt nagu oleks kuskilt aasiast pärit..ja no sellest ka selline hüüdnimi. Tal on kaasas süntekas, millel mängib kogu aeg Amelie soundtrack'ilt ühte lugu, mis on meie jaoks juba Manjimup'i hümniks kujunenud.
Tööjuures läheb normaalselt. Tööpäevad on 9,5 tundi pikad..nii et õhtuks oleme päris korralikult läbi omadega. Esimesed päevad ei pidanud me Triinuga õnneks õunu korjama, pidime neid hoopis sorteerima ja valima välja ideaalsed õunad, mis saadeti Inglismaale. Peale seda oli suhteliselt raske õunte korjamise juurde tagasi minna, sest teised olid seda vahepeal ju kogu aeg teinud ning meilt nõuti sama kiirust, mis teisteltki. Eks rabasime seal hambad ristis ning kolmapäevaks olime võimelised juba 7 kasti õunu kahepeale ära korjama. Tegelt arvame, et saaksime ka 10 kastiga hakkama, kui oma nobedaid käekesi kiirelt liigutame.
Esimestel päevadel oli ikka suhteliselt masendav...tundus, et ei ole lihtsalt võimalik nii palju korjata ja mõtlesime, et lähme siit kohe minema. Aga oleme suutnud vist mingi 3 korda juba mineku suhtes ümber mõelda. Ja eks tööl on meil ka päris tore, sest meid ikka hoitakse seal ka täiega..kaks väikest Eesti tüdrukukest ju noh!
Täna on õnneks vaba päev – jeee! Eile oli ka....sellepärast, et õues sajab täiega vihma ning sellise ilmaga ikka õunu korjata ei saa. Ja tänu sellele, et teati juba ette, et see nädal sadama hakkab pidime me 10 päeva järjest töötama. Ohjaa..kõik olid sellest nii väsinud juba ja ootasid, et see vihm ükskord sealt taevast alla tuleks.
Noh...me pidime küll 10 päeva järjest töötama..aga me Triinuga suutsime eelmise neljapäeva endal vabaks päevaks muuta. Kuna kolmapäev oli selline suuremat sorti pidu ja me saime mingi kell 5.30 magama ning oleks pidanud juba 6.30 tõusma. Hommikul surusin siis äratuskella kinni ja ütlesin Triinule, et mina siit ei tõuse. Mingi aja pärast kuulsin, et keegi kutsub mu nime. Keerasin näo teisele poole ning nägin ohhhooo Naomi (see on meie hosteli omanik ning see inimene, kes meid hommikuti tööle sõidutab). Ta vaatas meile otsa ja ütles, et noh mõtlesin, et tulen ajan teid ikka üles ja viin tööle aga nüüd kui ma teie nägusid näen siis arvan, et teil vist ei ole mõtet sinna minna. Ups!
Üldse on need backpackerid siin ikka hullud joodikud noh! Absoluutselt iga õhtu on pidu...mina ei saa aru, et kuidas nad ikka niimoodi jõuavad..et järgmisel päeval paaritunnise unega tööle minna ja seal 10 tundi usin olla...ja niimoodi mitu päev järjest..huh! Peale seda leppisime kokku Triinuga, et kui peame järgmine päev tööle minema siis õhtul pidu ei pane...no see on toiminud...niivõrd kuivõrd.
Ja emme, ära muretse, ma ei ole alkohoolik!:)Ausalt ka noh...me oleme siin ühed korralikumad!
Aaa ja teate...ma suutsin ükspäev oma iPhone'i ära kaotada. Täiesti ebanormaalne. Ma võtan selle iga päev tööle kaasa et muusikat kuulata ja siis üks päev tööl avastasin, et noh ei ole seda mul taskus. Otsisin tööjuures aga ei midagi...arvasin, et jätsin selle koju aga kui koju jõudsin siis siin seda ka ei olnud. Väga jama!! Ma olin ikka nii õnnetu...Aga siis tuli välja, et üks tüdruk oli selle siit kuskilt leidnud ja Naomi kätte viinud ja ma sain selle tagasi. JEEE!!
Siin on üldse nii et kui midagi ära kaotad, siis võid kindel olla, et saad selle tagasi, sest kõik on nagu üks suur pere ning keegi kellegi teise tagant asju pihta ei pane.
Eile sain natuke shopata ka -JEEE...ma pole ju nii kaua saanud endale midagi osta..õudne kohe:D...aga eile käisin meie väikeses linnakeses ning sain endale uue uhke dressika ostetud... Väga hea, sest mul oli kaasas ainult üks helekollane dressikas, mis enam väga helekollane ei ole, sest olen pidanud sellega tööl käima. Kuna midagi muud pole olnud selga panna. Aa ja sellised nunnud lipsukestega retuusid ossin kaaa:D
Vahepeal oli tööl ikka väga karm käia. Eelmise nädala alguses olid hommikud meeletult külmad. Nii et kui tööpäev kell 7:30 hakkas siis olid õunad veel täitsa jääs...ja eks sa siis püüa seal miinuskraadides neid paljaste käekestega korjata...brrrr! Nüüd on aga ilmad veidi paremaks läinud.
Ja me ei teagi nüüd lõpuks kaua me siin Manjimupis oleme. Praegune plaan on lahkuda nädala pärast. Aga no meid teades võib see jälle muutuda. Ei, tegelikult tahaks olla siin niikaua kuni seda õunatööd jätkub. Vähemalt kindel töö olemas. Suhteliselt raske on praegu mingit muud tööd leida. Nii et tuleb hoida seda, mis on!
Ja ma ei kujuta ette kui kurb võib olla siit ära minna. Nii naljakas, et oleme siin olnud alles 2 nädalat ja kõik on juba nii lähedaseks ja omaks saanud. Oeh, eks see ole see backpackeri elu kurb pool..et liigud kogu aeg edasi ja nii palju toredaid kohti ja inimesi jääb kogu aeg seljataha.
Ja meid on siin ikka nii ära hellitatud kah. Kogu aeg toidetakse ja tegeletakse. Väga nunnu!
Aa ja eile tegime me kooki. Või noh aitasime Paddy'l (iiri kutt) kooki teha. Ta pidi selle tööle kaasa võtma aga lubas meile koju tagasi ka tuua seda. Väitis, et see on kõige parem kook ever. Eks siis näis..
Muidu ei ole me viitsinud üldse siin kokata. Isegi poisid teevad mingeid imeroogasid siin..ja maksimum mis meie õhtul teha viitsime on spagetid bolognese kastmega:D
No tegelt on söök siin ikka tunduvalt kallim kui Eestis ka nii et ei taha kogu raha nagu ainult toidu alla kah panna.
Oeh, püüan nüüd tihedamalt kirjutada sest muidu suudan kõik asjad jälle ära unustada, mis toimunud on.
Ja me ikka Triinuga siin arutame, et oleme nii õnnelikud, et selle Austraaliasse tuleku ikka ette võtsime. See on nii kift kogemus, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Nii et kui keegi kunagi peaks kahtlema, kas teha oma elus midagi sellist siis mina olen kahe käega poolt!!
Noja muidugi on meil teineteisega ka vedanud. Saame väga ilusti läbi ning ei kujuta ettegi kui oleks
pidanud siin olema mõne inimesega, kellega üldse ei klapiks.
Aga olge tublid seal ja ärge meie pärast muretsege. Kõik on super!
Musid-kallid!!
NB-palju õnne kõigile sünnipäevakatele kaa!!!
Subscribe to:
Comments (Atom)
