26. september Laupäev

tere!

Istun oma majakese (kui seda saab niimoodi nimetada..) ees pisikese laua taga. Lõpetasin just lõunasöögi ning mõtlesin midagi teile kirjutada.

Oehh..meie viimasest blogi kirjutamisest on väga palju aega mööda läinud ja juhtunud on ka jubedalt palju. Plaanisin sellest kõigest kirjutada aga ausalt öeldes ei ole lihtsalt aega leidnud. Peale seda kui oma arvuti korda sain olen ainult töötand, töötand ja töötand.

Päevakava on mul siis olnud selline:

5:30 äratus, võileivade valmistamine

6:00 jalgratta selga ja 10 km sõitu

7:00 tööpäeva algus

ca 16:00-17:00 tööpäeva lõpp

10 km koju sõit

dušš

poes käik (üle päeva)

söögi tegemine

õhtusöök

uneaeg

ja hommikul hakkab kõik otsast peale.

Ja no tõestiiii ei ole jõudnud tegeleda üldse mitte millegi muuga. Andke mulle andeks:( Tean, et mõtlete et olen teid kõiki juba hüljanud ja ära unustanud aga asi pole üldse nii. Ikka mõtlen teie peale!!

Ühesõnaga lühikokkuvõte siis vahepeal toimunust:

kolisime siis Cathy hostelist Port Hostelisse...see ikka kõvasti kenam ja parem koht, toad puhtamad ning kõik muu kah ilusam. Ja hind muidugi kõrgem noh... Seal elades saime ühelt prantsuse tüübilt mingisuguse lehekese farmerite telefoninumbritega ning hakkasime siis neid läbi helistama. Lõpuks saime töö ühes farmis, mille omanikeks olid horvaatlastest vennad Ivan ja Andrew. Tööks oli siis viinamarjaoksade riisumine. Tegelikult oli see ikkagi suhteliselt väsitav ja üldse mitte tüdrukute töö, aga meie kanged ja tugevad Eesti naised saame kõigega hakkama eksole! Seal töötasime oma 2 nädalat ja siis sai töö otsa.

Eks hakkasime siis uuesti farmereid läbi helistama ning tööd otsima. Õnneks ei võtnudki väga kaua aega kuni leidsime uue töö taaskord horvaatlasest farmeri Rob juures. Seal korjasime siis Eggplant'i (selline tumelilla/must zukkini sarnane asi) ja aevastasime päevad läbi...sest see õietolm tekitas allergiaid ja muid imelikke asju. Lisaks munataime korjamisele sidusime kurke pulkade külge, pressisime paprikalehti nööride vahele, pesime eggplant'i..istutasime natuke...ja see oligi vist kõik.

Üks päev suutsin ma Robi autokasti ronides oma püksid katki rebestada, no ikka täiega katki...ülejäänud päeva käisime Triinuga kõht kõveras ringi, sest ma nägin ikka suhteliselt idiootne välja... Robi juures õnnestus meil töötada ka kuskil 2 nädalat ja siis sai töö otsa...oh üllatust!

Suhteliselt kõrini oli juba sellest, et üritad raha koguda ja siis jälle mingi aeg tööd ei ole ja raiskad kõik raha ära.

Vahepeal õnnestus meil linnas Miho't (tüdruk, kellega Cathy hostelis koos elasime ja kes kalalaeva peale tööle läks) näha. Rääkis, et oli väga rahul selle tööga ja raha oli hea ning et on seal juba 2 korda käind ja võibolla läheb isegi veel. Seisime pangaautomaadi juures ning Triinu tahtis just raha välja võtta. Miho siis küsis ka et noh kuidas teil siis läheb ja et kas “money good?money good?” (töötasime hetkel veel Robi juures), meie vastu et muidugi, money on väga good! Kohe kui suutsime selle ära öelda hakkas aga pangaautomaat üle tänava undama ja ekraanile ilmus kiri – Insufficient funds!!! Eh-eh-eee...good money....

Kuna meil jälle tööd ei olnud siis hakkasime muidugi uuesti farmereid läbi helistama...aga tulutult. Õnneks saime poiste kaudu Bumbak'si üheks päevaks tööle...no raha seegi. Istutasime ühe päevaga kolme peale 6500 arbuusi. Peale nii kahtekümment minutit istutamist olid selg, jalad ja kannikad juba valusad nii et ülejäänud osa päevast möödus piineldes...olime õnnelikud, kui päeva lõppedes öeldi, et kuna jõudsime kõik nii kiiresti ära teha siis järgmine päev tagasi ei pea minema. (no alguses oli plaanitud selle peale 2 päeva)

Peale seda otsisime siis jällegist tööd edasi...kuni lõpuks saime ka hosteli kaudu ühe töö – paprikate korjamine. Läksime siis hommikul kohale ning vaatasime farmis ringi..kedagi nagu ei näinud. Järsku kargas nurga tagant välja üks jube kõva häälega väike vanatädike koos suure hundikoeraga. “WATT??Waatt ju vaaant? wöök?wöök?wat ju ständing?” seletasime siis talle, et me hosteli kaudu ja et eks ikka tahaks tööd teha. “Teik pilbara änd kamm!” ütles tädi taaskord valjul häälel ning näitas sõrmega käru poole. Selge, järjekordne horvaatlane, kelle aktsendist on peaaegu võimatu aru saada. Õnneks tuli välja, et tema siiski meie boss ei ole, vaid selleks on tema poeg Tom, kes te

rve elu Aussis elanud. Töö oli lihtne ning palk ülihea ja esimesel päeval Tom kohe ütles, et ei ole mingit kindlat aega millal peame tööle minema ning millal lahkuma..et saame ise oma töötunnid valida.

Igal hommikul jooksis Monty (suur hundikoer) meile vastu ja iga tööpäeva lõpus saatis meid ära. Kõik oli super noh! Olime 2 nädalat seal töötanud ja läksime jälle esmaspäeval tööle. Jõudsime vaid bussist maha astuda ja vanatädike juba karjus. “No work!!!No work!!..........”..ühesõnaga sõnakesestki tema jutust aru ei saanud ja midagi talle vastu öelda ka ei saanud...tädi aina vehkis rusikatega ja karjus...Lõpuks saime siiski aru, et probleem oli selles et nädalavahetusel tööl ei käinud. Üritasime siis selgitada, et noh me ju eelmine nädalavahetus ka ei käinud tööl ja oli kokkulepe et ise valime töötunnid ja et nagu sadas ka, et ei oleks saanud tööd teha...aga teda ei huvitanud, mida me talle selgitada püüdsime, tema oli oma otsuse vastu võtnud. Kahjuks ei olnud Tomi ega tema naist ka kohal ning ei saanud nendega rääkida (nad olid paarik

s päevaks Perthi läinud). Nii palju siis sellest tööst...ohjah....

Paar laupäeva sain ma hipodroomil hobuste võidusõitude ajal välibaaris töötada ja raha teenida....aga need said kah otsa.

Olin jälle mõned päevad töötu ning lõpuks sain Paddy kaudu packing shed'i tööle. Ja nüüd olengi seal 3 nädalat töötanud. Pakime paprikaid, kurke, eggplant'i ja greipe. Palk on ok ning sees on hea töötada, sest töö ei sõltu niiväga ilmast ja pole neid tüü

tuid kärbseid kes ninast, suust, kõrvast ja silmast sisse tahavad ronida.

Aa ja vahepeal oleme siin linnas ka eestlastega kohtunud. Nimelt päris mitmega. Kokku on eestlasi siin nii 15-20 kandis. Päris kummaline eks...kui mõelda, et inimesi elab siin niipalju kui 9046.

2 nädalat tagasi otsustasime Paddyga natuke raha kokku hoida ning hostelist Coral Coast Caravan parki kolida. Kui enne maksime kahe peale toa eest 400 taala nädalas, siis praegu maksame 280..ehk säästame iga nädal 120 taala. Koht on väga super ja tuba ilus. Meil isegi oma kööginurgake ja puha. Panin mingid pildid üles kah sellest.

Ainuke miinus siin elamise juures on see, et transport tööle puudub...seega otsustasime rattad endale osta. Nojah...oleks see asi siis ka nii lihtsalt sujunud nagu lootsime.

Kuna päris uusi ja uhkeid rattaid osta ei saanud ning kasutatud rattaid ka kuskilt ei leidnud siis pidime alguses Caravan park'ist rattad laenutama. Nojah, okei. Esimene päev oli suhteliselt ränk tööle sõita seda 10 km, kui pole ju pikka aega ennast väga liigutan

ud. Lisaks sellele tuli välja, et ratastel käike ei ole...vastutuulega mäest üles vändates olid lihased krampis ja pisarad silmist väljas (eks ikka tuule pärast). Muide väidetakse, et Carnarvon on üks tuulisemaid linnu siin Austraalias, nii et leidsime küll hea linna, kus rattasõitu praktiseerida eksole..

Lisaks käikude puudumisele puudus esialgu ka tagupidur...hiljem avastasime, et tagupidur käivitub pedaalide tagurpidisel väntamisel. Selge...nagu muistsel aal ikka... Kuidagi saime siiski tööle vändatud. Raske oli...tunnistan ausalt... aga oleks ma teadnud, mis meid siis koduteel ees ootab – tuul oli viis korda tugevam kui hommikul. Kui selle rattaga oli väikse tuulega ning isegi ilma tuuleta raske vändata siis vahepeal seisid lihtsalt pedaalide peal püsti ning pressisid terve keharaskusega neid alla, nunnu.

Kui olime oma suurimad takistused ületanud (sillad ja põllud, mis olid veel tuulisemad kui muud kohad) siis hakkas Paddy tundma, et tal istmega midagi viga...et noh vetrub või nii...kuidagi kummaline...okei, sõitsime edasi...üks vetrub ja teine itsitab ja mõlemad sõtkuvad pedaale nii mis hirmus. Aga noh...ega siis sellega asi ei lõppenud. Kuskil poole maa peal ei suutnud enam nagu üldse ratast juhtida – mõtlesin et kas tuul on tõesti nii kõva et lenksu keerata jube raske..ja kui keerad siis jõnksutab..lõpuks sain aru, et asi oli siiski rattas ja asi läks aina hullemaks. Lõpuks sõitsin sik-sakiga ühest kõnnitee äärest teise. Paddy halastas minu peale ja pakkus enda jõnksutavat ratast. Üritasin siis selle peale saada. Vähe sellest, et sadul igas ilmakaares hüppas, oli see mulle kõrge ka... Kui lõpuks pool kannikat selle vetruva sadula peale suutsin venitada sõitis Port hosteli buss meist mööda. Purskasin niimoodi naerma, et pidin seisma jääma. Asi võis sealt bussiaknast ikka väga halenaljakas välja näha. Et ei ole meile teie hostelit ja bussi vaja..me saame ise hakkama...khmm

nojah...kuidagi jõudsime siiski koju...iga 10 meetri tagant pause tehes, sest ma lihtsalt ei suutnud naeru pidama saada...pisarad voolasid ojadena noh..

Hiljem otsustasime pesu pesta. Ja noh kuna elame uues kohas ja mõtlesime, et oleme korralikud inimesed ja seekord maksame pesu pesemise eest 4 taala, mitte ei kasuta vatitikke ja ei pese tasuta. Panime siis pesu sisse ja ise jube uhked ka et näe neli dollarit kaa ja...

20 minutit hiljem pesumasina kaant avades leidsime masinatäis poolniiskeid ja pesupulbriseid riideid. Muidugi ei suutnud mina jälle naeru tagasi hoida. Pesime ja väänasime siis kõik asjad uuesti kraanikausis üle ning panime oma pesuvõrgukesse. Hiljem pesukotti laua pealt üles tõsta püüdes...no ütleme nii et liigutada me seda ei suutnud. Võtsime ennast siiski kokku ning püüdsime kahekesi selle ha

mbad ristis kuivatini viia....mõlemad lihtsalt niimoodi naersid, et need olid väga rasked 8 meetrit..

Pesu kuivatisse pannes märkasime seinal ratta müügikuulutust. Helistasime, vaatasime üle ning ostsime ära. Ratta ga koju jõudes avastasime, et vaene mees oli en

dal lenksu tagurpidi ette pannud...noja pidurid olid kah tagurpidi...ja lisaks veel esimene porilaud, mis oli ratta taha (ehk siis suunaga enda poole) asemel hoopis ratta ette pandud.. Vaene mees, ime pole, et ratta maha müüa tahtis..ise oli sellega vaid paar korda sõitnud..ju siis sai aru, et midagi ei klapi.

No teisel päeval siis sain mina ikka oma toreda laenutatud rattaga tööle sõita (pean muidugi ära mainima, et ratta ees on väike korvike, kuhu saab oma asjakesed poetada) ning Paddyl oli uus ratas...millel käigud ja puha! See sõit läks enam- vähem normaalselt, kui mitte arvestada seda, et hommikul tööle sõites sain roheliselt papagoilt tiivaga litaka vasta nägu. Ju siis talle ei meeldinud midagi, lihtsalt lendas seljatagant ligi ja lõi mind noh!!

Kolmandal päeval ratastega tööle minnes jõudsime kuskil 20 minutit sõita, kui Paddy rattal pedaal küljest ära kukkus...ja tee mis tahad aga tagasi seda panna ei saa. Jätsin siis rattaluku tema kätte, et paneb selle kuskile kinni ja võtab takso ja mina väntan tööle. Paarisaja meetri pealt keerasin tagasi, et ahh..mis kell on, et me nii kaua jamasime rattaga et enam ei jõuaks mina ka õigeks ajaks tööle. Seega sõitsin Paddy juurde tagasi ja otsustasime oma rattad bensujaama jätta. Hakkasime siis rattaid lukku panema, kui selgus, et Paddy oli suutnud luku võtmed ära kaotada. Suurepärane! Otsisime ja otsisime aga no mida pole seda pole. Õnneks märkas boss meid bensukas. Saime rattad kuskile kuuri ära panna ja pressisime end auto peale. Kahekesi ühe istme peale – mugav. Lemmik osa oli päiksesirm mis mu nina lömmi ähvardas vajutada. Teinekordki!

No ütleme nii, et kõik need rattasõidu päevad on möödunud suhteliselt sarnaselt...et kogu aeg on midagi viga!! Jube!

Ja lisaks sellele et rattad lagunevad ja linnud ründavad oleme me iga päev niiiii väsinud.

Ühesõnaga lõpuks saime õnneks ühe töökaaslase käest teise rattagi ostetud. Aga mõlemad on meestekad ja mulle pikad, nii et olen suhteliselt kõhuli seal. Nii et loodan et ehk lähen õnneks ja saan used goods store'st endale ratta mis mulle ka enam-vähem paras on. Sest kaks korda seal käies olen täpselt rattast ilma jäänd. Ükskord kui käisin siis oli üks imeilus roosa ratas ja silt peal -SOLD ja teine kord oli just üks roosa ja valgega ratas hommikul maha müüdud.

Minu õnn..kas mind karistatakse millegi pärast?

Tegelt nüüd mõtleme üldse äkki auto osta..sest see oleks lihtsalt nii jubemugav!!...aga eks näis...

aga teate ma enam ei jõua kirjutada...tahan minna poodi ja osta veini ja siis saan Triinuga ka kokku...ja homme...pühapäeval....muidugi tööle jälle:) HÕISSA!

Okei, olge toredad!!

musimusikallikalli