juuni lõpp..

siin siis see teine vana blogi juuni lõpust..


Tere taas kõigile üle pika aja. Oleme endiselt töötud ja vaesed ja elame oma rutiinset igavat elu Carnarvonis. Nagu Siimu ja Martini blogis öeldud, siis ka 200m käimist päevas on tegevus, mida tuleks hoida. Aga kui natuke asjast rääkida, siis olid meil kõvad lootused pandud farmer Tomi peale. Saime tema juures isegi 2 päeva töötada 3 tundi. Farm oli super ilus. Ukse ees palmipuud,sidrunipuud,apelsinipuud ja muud lahedad puuuuuuuuud. Kolm sammu astudes arbuusid ja mangod. Ja kõike võis süüa nii palju kui süda lustis. Esimene päev tööl olles ei saanud farmer traktorit tööle. Oma viie tööriistaga punnitas ta mootorit parandada 45 minutit- nii ühte kui teist pidi ja ise samal ajal korrutades “i can believe it” mitte “can't”(tõlgituna siis “ma suudan seda uskuda”)!Ja kui Nele üritas talle pidevalt vihjata,et noh asi eiiiiii toiiiiimi lihtsalt,et tuleks nagu homme tagasi ja keegi natukene targem inimene selle vahepeal korda teeks, siis hakkas ta veel rohkem seda mootorit putitama. Ja lõppeski asi sellega,et ta tõmbas mootori juurest mingi juhtme puru ja arvake mis ta ytles taas...teate vast isegi:) Järgmine päev oli traktor korras ja õppisime sellega sõitma. Jällegi üks asi kirjas, mida eestis olles elu sees ei teeks. Töölt tagasi sõites tuli jutuks kalastamine. Sai siis lubatud temaga õhtul kaasa minna. Muidugi oli tal vaja One Mile Jetty kõige taha otsa ronida. Kõndisime sinna 15 minutit. Kõik said oma õnged. Ilus oli. Päike loojus ja helesinised lained laksusid. Ei jõudnud silmagi pilgutada kui juba oli pime. A ega pimeduski ei jäänud päikseloojangule alla- miljon tähte terendas taevas. Äkitselt Nele mõtles,et näkkas. Kui hakkas aga “kala” ülesse tõmbama, siis selgus,et kõrval oleva hiina kutiga oli õng sõlme läinud. Ja kus siis läks alles vaidlus lahti(mitte muidugi meie jaoks, kes häbi kätte surid) vaid Tomi jaoks, kes hakkas täiest kõrist räuskama “sa pead mulle selle õnge kinni maksma kui see nüüd katki on, mida te siin üldse teete. Te olete meil liiga lähedal”. Pärast pidingi mina leppima mitte õnge vaid selle õngenööriga(luban naerda sõnavara üle!!!aga see oli siiski mu esimene kord ja ei tea õngedest midagi:)). Aga kõik toimis ja sain kala. Isegi võiks öelda,et päris suure ja pärast küpsetades maitses ka hästi. Well done! Jälle üks punkt kirjas, mida eestis väga teha ei viitsi või ei taha vms. Nüüd mulle igal juhul meeldib kalal käia.
Pärast kõvat kalastamist ei olnud Tomist aga midagi kuulda. Panime ju siiski suured panused tema peale töö suhtes. Kuigi koguaeg kõhklesime,et pole ikka õige värk,siis ikkagi ei suutnud uskuda, et ta jätab meid nüüd niisama. Aga vaikselt jutte kuuldes ja pilti kokku pannes selgus, et Tom on üks vana Horvaatia pervert ja terve Carnarvoni tüdrukutest packerid kardavad teda. Ja ta alati tahab võtta ainult ühte tüdrukut ja soovitavalt aasia tüdrukut, kes enda eest väga seista ei oska ja on häbelik. Ju nägi meie puhul ära, et siit väga “asja” ei saa.
Tomi poolt pakutava töömõtted maha maetud, tuli hakata mõtlema jälle kust töö saada. Kuna koguaeg on jutud,et vihmade tõttu lükkuvad farmitööd edasi, siis tuli midagi täiesti muud otsida. Mõeldud-tehtud, hakkasime oma hostelis Cleaning Lady'deks(viisakam sõna kirjeldamaks sitapottide küürimist ja muidu räpase hosteli koristajannat.) Saime oma köögi, vannitoa ja jube “änksad” naabrid pealekauba. Viimased siis iga jumala päev täis. Üks suutis kaotada autovõtmed ära ja otses mõttes õues maas roomata. Teine aga tegi veel “kuldsema” nalja ja varastas õuest kellegi püütud 10kilose kala ära ja kõndis sellega 2 sammu edasi ja 4 sammu tagasi küsides kõigilt “Are you hungry????” Rääkimata sellest,et iga kord(päevas noh nii 30korda) neist möödudes üks tyyp küsib “what's happenin'?”(nagu tõesti meil juhtuks koguaeg midagi uut ja huvitavat).
Koristamine iseenesest väga raske polnudki(3-4 tundi keskmiselt päevas). Üks päev aga suutis keegi tore inimene tõsiselt rõõmustada. Külmkapp oli kallatatud täis piima ja mingit kastet. Kõikide inimeste toidukotid ja restid jne olid seda täis. Nele muidugi ei suutnud pool tundi püsti tõusta kuna “väike” naerutuhin tuli peale. Aga olukord oli tõesti halenaljakas. Töötada koos on lahe. Meil on hästi “humoorikas” sõnamäng koguaeg. Üks ütleb sõna nunnu, teine siis läheb mänguga kaasa ja ütleb nunnukas ja siis esimene ütleb uuesti numpsu vms. Kui paremat pole oma sõbraga rääkida, siis.... soovitan soojalt!
Mingi päev lahkus Barry(meie üks iirisõpradest). Sai töö meist 300km kaugemal. Muidugi sai ta selle ka suure valetamise peale. Rääkis kuidas ta ikka on lehmi karjatanud ja traktorilubadega vana kogenud töömees. Palju edu talle igal juhul seal kaugel. Loodame, et paar päevagi vastu peab. Tema auks sai tehtud ka väike ärasaatmispidu, mis lõppes pubis. Pubid on siin nagu usa filmidest võib näha. Piljardilaudu täis, kiilakad vanamehed ja hämarad. Muidugi suutis vana kogenud töömees meid ka üllatada enne ära minekut tehes meie hosteli toas suitsu. Lihtsalt istus Nele voodis ja tõmbas suitsu kui me tuppa tagasi jõudsime. Ja kui me üritasime vihjata, et kas sa Kathyt(hosteli omanikku) ei karda, siis suutis ta selle peale ainult midagi ebaselgelt mühatada. A enivei, hakkame teda igatsema!
Kahel teisel kutil vist hakkas pärast Barry lahkumist igav ja aega üle mõelda oli vägagi palju. Üks õhtu sai siis üks neist sõnumi tundmatult numbrilt. Sõnum siis oli täpselt selline: “Mariabella, is it ok for you to pick up the car tomorrow?”. Ja kutid läksid vägagi põlema, et ahhhaaaa, võibolla see on tädike uuest hostelist, kuhu tahame kolida. Et äkki saatja pani oma nime nagu sõnumi algusesse ja tahtis kirjutada car'i asemel caps(capsicum ehk paprika) ja et meil vist homme siis nagu töö olemas. Ja nad arutasid seda pool tundi. Üks luges seda ja siis teine luges ja siis esimene luges uuesti ja teine ka ikka kontrollis uuesti. Asi oli lihtsalt nii naeruväärne, et Nele pidi lihtsalt sõna sekka ütlema ja poisid maa peale tagasi tooma,et nooo kuulge, keegi on lihtsalt numbri sassi ajanud ja asi vask. A vaestel poistel ei saanud ikka süda rahu ja üks läks teise hosteli receptionist küsima, kas siit hostelist on sõnum saadetud. Meie sellel ajal läksime toas välja Nelega ja naersime hüsteeriliselt vist tund aega,et kuiiiiiii meeleheitel saab olla, et sellest sõnumist leiutada midagi SELLIST. Pärast kui Chris tagasi tuli ja teatas,et oli veel sellele numbrile üritanud helistada, tuli hüsteerianaer tagasi ja naersime uuesti tund aega. You made our day Paddy and Chris!:)
2 nädalat mõttetut passimist(aka töö ootamist) ja 1 nädal koristamist oli aeg edasi liikuda teise hosteli Carnarvonis. Hostel palju ilusam ja õhkkond sõbralikum. Oleme kõik eraldi tubades. Kahju oli lausa, sest see meie esimene tõsisem eraldi olemine. Hüvasti õhtused “sõnamängud” ja muidu mõttetud naljad:)
Kohe esimesel päeval õnnestus Nelel kohata meie armast farmerit siin, kes siis ilmselgelt otsis töölisi enda farmi. Ja teine päev selgus,et Barry on tagasi Carnarvonis. Nagu me kartsime, siis ei pidanudki ta seal nädalat vastu. Rääkis kuidas ta pidi lehmade karjatamise asemel hoopis muru riisuma ja töö oli olnud raske??? :)