Tänane hommik oli vist kõige hilisem siin oldud aja ajaloos. Ärkasime umbes 12. Ühesõnaga kell 1 vast saime end voodist püsti aetud ja tegutsema hakata. Pesime hambad, sõime manti(meie jaoks on mant siis siuksed odavad kuivad hommikuhelbed)...pakkisime asju ja tegime mittemidagi ja järsku oli juba kell 3(ja tunni pärast oli aeg minna bussile). Hakkasime bussipileteid bronnima- ei saa. Siis mõtlesime helistada Perthi bussijaama, et ehk nemad teavad kas bussis üldse kohti on- ei leidnud numbrit. Siis üritasime leida Perthi üldist infotelefoni-laupäeval/pühapäeval suletud. Otsustasime sellele vaatama bussijaama kohale kebida. Kui hakkasime taksot tellima, oli mõlema telefoni pealt levi kadunud(jälle...vodafone!) Aitas välja aga sõber telstra eesti numbrilt ja saime kohale mindud. Buss hilines mitte rohkem ega vähem kui tund aega. Pilet oli ajuvabalt kallis. Ja bussijuht enda meelest hästi vaimukas! Esimene film oli bussis Mamma Mia. Koguaeg oli mõlemal tahtmine kaasa laulda. Siis aga mõtlesime ülejäänud inimeste peale ja muutsime meelt. Esimese peatuse ajal nägime papagoisid mingis puurikeses, kes ütlesid meile “hello”. Viisakas!
Lemmik inimene oli bussist üks vanemat sorti naisterahvas meie kõrval, kellel oli kaasas täispuhutav kaelatugi. Ja iga kord kui oli peatus, lasi ta selle tühjaks, et tulla jälle pausilt ja see taas täis puhuda. Hästi hästi mõttekas!
Ühe pausi ajal istusime konkreetselt sellises roadhouses, mida filmidest võib näha. Ainult kantrisaabastega paksud vanamehed olid puudu. See eest õnnestus meil seal näha maailma kõige ilusamat nokamütsi!!! Tõeline kaunike teine.Helesinine ja ühelpool känguru ja teisel pool koaalapoiss. Vat kus lops. Mõtlesime, et isegi kui lapsel oleks see peas, naeraksime “natukene”.
Teekonda Geraldtonist Carnarvoni saab kirjeldada ühe sõnaga- kängurusurnuaed. Rekord oli 5 laipa üksteise järel. Meie bussijuhil ka ei läinud hästi. Ajasime ühe alla. Kurb... samas on nad hästihästi lollid loomad. Lihtsalt seisavad keset kiirteed ja ei jookse ära kui tuled lähenevad.
Kohale jõudsime kell pool 12 õhtul. Väsinuna saime kohad neljases toas ja 40taala eest tekid,padjad. Öösel mõtlesime, et külmume surnuks. 40 taala ei läinud just väga õigesse kohta.
Asume täiesti ookeani ääres palmide all. Hästi mõnus linnake.
Teie Nele ja Triinu
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment