Et kui meil viimasel ajal on tööpäevad ülilühikesed siis laupäeval(17.okt) muidugi (kui me tahtsime ära sõita) töötasime mingi kella 4ni. Ja tööjuures suutsime meelt ka muuta...et ei lähe Gnaraloo'sse vaid hoopis Coral Baysse (245 km Carnarvonist põhja pool), snorgeldama ja värki.
Korjasime peale tööd oma kodinad kokku, võtsime Sophie käest snorgeldamise varustuse ja hakkasime sõitma. Kui olime mingi 10 km linnast välja siis jooksid kaks suurt emu mingi 5 meetri kaugusel meie ees üle tee. Kahjuks pilti ei saand teha sest fotokas oli tagaistmel ning ei jõudnud seda nii kiiresti haarata. Ja keset maanteed väga seisma ka ei tahtnud jääda.
Sõitsime siis edasi. Tee peal oli jälle nii palju kängurude laipu. Ütlesin Paddyle ka, et nii jube on, et neid nii palju on aga mai tea mis see on, mis sunnib mind iga kord jälle vaatama nende poole. Ise tean küll et väga kole vaatepilt on aga ikka vaatan. Paddy ütles selle peale, et jajaaa, ta saab aru küll. See on nagu see, kui pubis istub baarileti ääres suur ja paks iiri tüdruk, kelle teksad on nii ümber ja alla vajunud, et stringid ning valge kannikas paistab ja sa lihtsalt ei saa mitte vaadata. Et sa pead kohe sellel pikemalt peatuma, sest see on lihtsalt nii jube. Selge!..
Ühesõnaga sõitsime ja sõitsime ja hakkas jube pimedamaks minema ja teadsime, et kohe kui natukenegi pimedaks läheb on ohtlik maanteel sõita. Aga midagi polnud teha, sest Coral Bay'ni oli veel umbes 80 km jäänud.
Sõitsime siis rahulikult ning üks hetk nägime kängurut. Meeter autost eespool paremal, jooksmas auto suunas. Reaktsioonist kohe pidur muidugi põhja aga kahjuks ei olnud enam midagi teha. Sõitsime kängurule otsa:(. Maanteel sõites on kiirus siiski liiga suur et nii järsku pidama saaks. Meiega on õnneks kõik korras, känguru ja autoga mitte. Paras šokk oli see meile mõlemale.
Ülejäänud tee kulges 60 km/h kiirusega ning silmad olid niiii pärani lahti kui said. Kuskil kilomeeter-kaks hiljem oli teekõrval järgmine känguru, kes selle asemel, et ühe koha peal seista või siis põõsasse hüpata hakkas auto ees üle tee jooksma. Õnneks märkasime teda õigel ajal ning saime ilusti pidama. Rumalad loomad!
Sõitmise tegi muidugi hullemaks veel ka see, et üks tuli nüüd eriti enam ei näidanud. Nii palju kui see ka valgustas siis oli see suhteliselt kasutu, sest näitas lihtsalt auto kõrvale valgust. Ja see oli enne meie parem tuli...teine oli natuke tuhmim.
Ühesõnaga üks ebameeldivamaid autosõite...aga lõpuks jõudsime ilusti kohale.
Kohale jõudes pusisime oma uue telgi püsti, puhusime madratsi täis ning võtsime mõne dringi. Inimesed on siin ikka ka jube sõbralikud ning abivalmid. Kui oma telki hakkasime üles panema siis kõrval platsil peatuva karavani elanikud tulid kohe appi ning pakkusid oma taskulampi ja ajasid niisama juttu. Eestis eriti sellist asja ette ei tule, pigem pööratakse pea ära ning tehakse nägu, et ei panda tähele.
Hommikul läksime kohe randa avastama. No imeilus!! Vesi lihtsalt
niiiniii sinine, et kohe ei uskunud oma silmi. Võtsime natuke päikest ning püüdsime siis snorgeldada kah. Me kumbki pole veel kunagi snorgeldanud nii et üritasime asjale pihta saada. Okei, ma saan aru et midagi rasket ei ole aga alguses on küll nii et paned oma maski ette..proovid veest väljas suu kaudu hingata ja kõik on okei...ja siis paned näo vette ja enam ei saa midagi aru kust õhk tuleb või kuhu puhuma peab. Kiilub kinni lihtsalt. No natuke üritasime ja siis tuli juba päris hästi välja. Snorgeldasime siis india ookeanis ringi...no üldjuhul küll põlvini kuni lõuani vees ja vahepeal läksime sügavamale kah. Aga nägime stingray'd lihtsalt seal ujumas ja...jube äge ikka ju...niimoodi vabas looduses lihtsalt ujub su nina alt mööda eksole! Ja siis snapper'eid nägime kah...nad ujusid lihtsalt meiega kaasa ja üldse ei kartnud ega midagi. Vahepeal oli mingi 8-10 tükki lihtsalt minu ümber...jube kift!! ja siis veel igast muud kalad. Ühel oli siuke pikkkkk-pikkk nina, nii äge!!!
Muidugi paari tunniga suutsime oma kannid juba rannas suhteliselt ära grillida.
Pärast käisime linna avastamas. Nojah, mis linn...üks tänav ainult ongi. Supermarket, paar poodi, 1 hostel, 2 karavani parki, bensukas ja kõik. Aga väga ilus koht sellegipoolest. Võtsime baarist chicken kebabid ja nautisime ilma...kuskil 31 kraadi oli siis...
Hiljem jooksime karavani pargis kokku Anna'ga (saksa tüdruk, kes elas ka Port hotel'is Carnarvonis). Ta ütles, et Rory on kah siin ja et nad elavad backpackeris.
Läksime hiljem neile külla, mängisime piljardit, võtsime mõne dringi ja ajasime juttu.
Õhtul pakkisime kotti snackid ja paar vodka cruiserit ning läksime randa istuma. Jube ilus päikseloojang oli ja nii mõnus oli seal istuda.
Järsku kuulsime midagi põõsas sahistamas aga kuna oli pime siis ei saanud aru mis see on. Üritasin pilti teha, et siis fotoka välguga valgustada ja tundus, et mingi päris suur loom on. Arvasime, et ju see on see suuuur sisalik, kes karavani pargis pidi elutsema. Üritasime sahinale järgi joosta ja tegime usinasti pilti. Nojah, lõpuks tuli siis see elukas põõsast välja...Oi näed – kiisu...ei olnud isegi mingi metsik kass ega midagi!!...nojah, juhtub!
Hommikul käisime Anna juures pagari poes ja ostsime chocolate mudcake'i, mis oli nagu NIIIII hea! Ausalt noh, sulas suus kohe...
pakkisime asjad ja lootsime teele asuda, sest ei tahtnud pimedas enam sõita. Ühest korrast piisas, aitäh! Autot aga käima pannes selgus, et aku tühi..nii et ei lähe me kuskile. Kellelgi kahjuks meile jumpleads'e polnud pakkuda nii et läksime poodi. Ostsime targalt siis auto akulaadija ja läksime tagasi karavani parki. Karbi seest leitud juhendist tuli siis välja, et seda peab enne mingi 10 tundi laadima. Kift! Õnneks olid ühtedel iiri tüdrukutel siiski jumpleads'id olemas ning antsid meie akule natukene särtsu, nii et see jälle ellu ärkas.
Tagasiteel känguruid ei näinud, jumal tänatud!
Tagasi Carnarvoni jõudes käisime töölt läbi ning lootsime Wayne'i (meie boss) käest mingit head nõu saada, et kuhu töökotta oma auto parandusse viia. Ta siis tuli ja viskas autole pilgu peale ja ütles, et nojah...ma arvan et see läheb teil kuskil 3000 taala maksma (no mingi 28 000 eeki siis). Tore.
Käisime linnas kõikvõimalikult paranduskohad läbi...ühesõnaga siis ühes kohas..kus öeldi, et 2000 taala või natuke rohkem...ja siis ülejäänud kohad, mis sellega ei tegele. Teevad ainult mootori- ja elektroonikatöid.
Mõtlesime, et natuke nadi on maksta 2000 taala auto parandamiseks, kui auto ise maksis 1500 taala.
Käisime ka scrapyard'is (võtavad tükkideks ja müüvad maha), kus öeldi, et noh anname teile auto eest 200 taala. Ei aitäh!
Nii et nüüd on suht jamasti meil sellega kahjuks. Keegi siin linnas ei suuda siis natuke haamriga autot sirgeks taguda ning uue tule panna vähem kui 20 000 eesti krooni eest.
Ja linnas ka autoga sõita ei saa sest siis tuleb politsei ja paneb meile autoklaasile kollase kleepsu, mis tähendab, et paranda auto ära...ja kui kollase kleepsuga ringi sõidad siis saad trahvi või võetakse auto ära või midagi sellist.
Koju jõudes kokkas Mark usinasti köögis midagi. Tuli välja, et see oli känguruliha. Ei, aitäh! 2 päeva tagasi kängurule otsa sõitnuna ei olnud erilist isu seda proovida:(
No comments:
Post a Comment