Welcome back to Perth!
Kolmapäeval tähistasime oma viimast õhtut Normalee's ja Manjimup'is väikese veini ja Banoffi Pie'ga (sama kook, mida aitasime Paddyl üks õhtu teha). Eino see kook on nii nämma, et ma lihtsalt pidin seda tegema. No muidugi eriti meeldiv on see meie kehakaalule, sest seal sees on ohtralt võid, küpsiseid, kondenspiima ja muid toredaid asju. Aga no vahel peab ju endale seda ka lubama:).
Õhtu oli lõbus...ja natuke kahju oli ka, sest olime juba kõikidega sõbraks saanud ja tundsime ennast osakesena suurest perest. Muidugi ei saa jätta mainimata Alexis't, kes taaskord oma märkmikukesega ringi jalutas ja oma draakoni/ufo ja whatever lugusid teistel lugeda laskis, ohh jah..
Neljapäeva hommikul ärkasime vara, maksime ära oma elamise eest ja vedasime oma kodinad hosteli bussi, mis pidi meid siis Perthi bussi peale viima. Enne seda pidime aga veel osad inimesed tööle viima. Kui kell oli juba mingi 8:58 (ja meie buss pidi lahkuma 9:13) küsisin Naomi käest, et kuule oled sa ikka kindel, et me jõuame selle bussi peale..sest olime alles teel kuskile farmi ning täitsa linnast väljas. Naomi ehmatas ära, et oih – ma mõtlesin et teie buss läheb 9:30 aga no ma loodan et jõuate. Noojaaa...siis muidugi suudeti meid hirmutada veel sellega, et kuna me ei ole netis üldsegi bronni bussi peale teinud siis buss ei pruugi Manji's üldse peatudagi..et see pidavat olema nõudepeatus. Täname!...Mõtlesime, et eino mis me siis teeme,kui bussi peale ei jõua või see üldse tulemata jääb, sest järgmine buss pidi minema alles laupäeval. Nunnu!
Bussijaama jõudsime täpselt sellisel kellaajal nagu 9:15 ehk siis 2 minutit peale seda kui buss pidi väljuma. Luckily seisis meie buss siiski seal. Kui bussijuhi juurde läksime teatas ta, et kohti ei ole. Et no mis teha..lihtsalt ei ole...ajeeeee.... Peale pikemat uurimist ja puurimist suutis ta meid siiski sokutada kuidagi bussi istuma. Muidugi nii, et Triinu istus täiesti bussi eesotsas ja mina täitsa taga.
Kui olime natuke aega sõitnud tuli peatus. Bussi sisenesid kaks noormeest, kes sättisid ennast istuma minu seljataha. Juba kui nad bussi astusid vaatasin et väga eestlaste nägudega...noja muidugi kui nad suu lahti tegid siis sai see fakt ka kinnitust. Ohhoo! Suutsin paar esimest lauset ära kuulata ja otsustasin et ma nendega juttu rääkida ei taha, sest see tekst, mis nende suust tuli....ooooooooo ei!! Inimesed räägivad ikka päris jubedaid asju, kui nad arvavad, et keegi neist aru ei saa. Ma siis istusin lihtsalt vaikuses ja lasin neil arvata, et ma ei saa mitte midagi aru mida nad räägivad. Tekst oli ikka võrratu ja ei kannata kohe kindlasti trükimusta! Seega inimesed – maailm on väike ja eestlasi on igal pool!! Mõelge enne kui räägite, eks.
Kui meil peatus oli (pikamaasõitudel tehakse mingeid 20minutilisi pause kah) vaatasid nad kogu aeg kahtlevate pilkudega meie poole ning arvatavasti said aru, et näe need tüdrukud kah vist eestlased, sest peale seda peatust oli nende vestlus väga minimaalne ning ülimalt kontrollitud. Üks lasi teisel meie lähedale prügikasti visata burksi jäänused,et kuulata vaikselt, mis keeles me räägime. Muidugi me saime sellest aru ja olime vait. Siis läks ta sõbra juurde tagasi ja ytles “no ma ei saanud aru, ma ei tea”.
Jõudsime siis Perthi ja võtsime takso, et minna oma vanasse heasse Beatty Lodge'i. Beattys anti meile sama tuba, kus me eelmine kordki olime ööbinud. Vaatasime,et 2 voodit siis Nele ja Triinu Uskale(abielupaar....ilmselgelt:) ja teine voodi mingi Jin Jung Jung'ile. Mõtlesime,et päris tore oleks kui oleks see sama muumia, kes eelminegi kord. A oli täitsa tore kinnisemate silmadega neiu. Käisime veel poes, tegime süüa, uurisime natuke maad, et kuhu edasi võiks minna ning kobisime magama Head ööd!
Aa ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda, et Normalee's õpetati meile ära trikk vatitikkude ja pesumasinaga..nii et edaspidi ei pea me enam hostelites pesumasinaid ja kuivateid kasutades raha raiskama...pätid sellised:P
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment