22. Mai 2009 Reede

Tsauuuuu teile kõigile seal kaugel Eestimaal!
Andke mulle andeks, et ma ei ole juba mingi 2 nädalat kirjutanud aga näete olen ikka olemas ja kõik on väga hästi! Lihtsalt tööpäevad on pikad ja peale tööd on õues juba pime ning viimasel nädalal sadanud ka, seega ei saa oma läpakaga kuskile kännu otsa ronida. Ja noh, olen nii väss ka olnud, et pole mingit erilist inspiratsiooni peale tulnud. Nüüd üritan siis teile sellest kahest nädalast mingi lühikese ülevaate anda. Sest toimunud on tõesti palju!
Niisiis. Oleme ikka Manjimup'is. Esimesel päeval kui siia jõudsime mõtlesime, et kui nädalakese siin vastu peame, no et siis on ikka ülihästi. Aga ohhoo, võiks öelda, et me oleme täitsa tšempionid!! Sest hostel on ikka suhteliselt jube ja me oleme tõesti in the middle of nowhere..aga praeguseks on see kõik juba täitsa koduseks muutunud ja inimesed kalliks saanud. Uskumatu aga inimene ikka harjub/kohaneb tõesti kõigega.
Ma võiks öelda, et meie tuba on ikka vist kõige parem ja seltskonnaga on meil toas ka vedanud. Sellised korralikud ja rahulikud aasia inimesed..sõbralikud ja viisakad.
Siin on kõik toad 6-8 kohalised ning kokku on tube kuskil 9-10. Lisaks tubadele on meil siin suur köök, telekatuba ja selline istumiskoht, kus on piljard, ping-pong ja diivanid/toolid. Seda just toaks küll nimetada ei saaks, sest meenutab pigem mingit kuuri - kokku klopsitud seinad ning väike katus peakohal.
Inimesed on aga toredad. Kõik ütlevad, et olid šokis, kui esimest korda siia saabusid ning tahtsid juba järgmisel päeval asjad kokku pakkida aga no näedsa...mõni on siin olnud juba 3-4 kuud. Hästi palju on just Iirlasi, ma arvan, et nad moodustavad siin enamuse..noja siis muidugi igasuguseid asiaate. Meie ise suhtleme rohkem nende Iiri inimestega, sest japsid ja hiinakad enamjaolt siiski inglise keelt väga rääkida ei oska. Väga kift, et on nii palju nii erinevaid inimesi koos ja kõik saavad omavahel ilusti läbi.
Muidugi üks värvikamaid kujusid, kellest ma lihtsalt pean kirjutama on veidi ülekaaluline hallide juustega prantsuse noormees Alexis. No ta on ikka väga kummaline tõepoolest. Tema oli ka siis LadyCrofti farmis esimest päeva tööl kui meiegi. Paar päeva töötas ka aga noh siis lasti ta lahti. Eks ta siis kekkas kõigi ees, et HAHA te peate tööle minema ja mina saan siin magada rahulikult...eeee...nojah, eriline rõõm ka ju rahata istuda hostelis päevast päeva ja mängida risk'i! Ta käib kogu aeg siin paljajalu ringi...fuhh!..need põrandad on siin ikka suhteliselt jubedad..eriti veel köögis ja vetsus, kus enamuse ajast põrand ujub..öäk! Ja siis talle meeldib kirjutada...mingeid imelikke lugusid jumalast ja teistest inimestest, kes siin elavad. Päeval siis kirjutab midagi kokku ja õhtul kui teised töölt tagasi tulevad, käib (kui seda saab niimoodi nimetada..noh, pigem loivab) oma märkmikuga ringi ning laseb teistel neid jutte lugeda. Alguses teeskleb nagu kättesaamatut, a kui keegi korragi ytleb,et please anna noh, siis on garanteeritud selle saamine.
Ühel päeval siis Alexis otsustas, et tahab oma elu muuta. Hakkab sporti tegema ja korralikult toituma ja muud sellist värki. Ta isegi käis jooksmas[käekoti sarnane asi õlal ja jalad taas paljad kalpsas ta metsa vahele]...ühe korra..tegime Triinuga ka panuseid,et noh kas 10 mintsa pärast on tagasi või jah. Tegelt isegi oli ta suhteliselt tubli. Pidas isegi tunna vastu. Sama päeva õhtul nägime teda juba laua taga, ühes käes kahvel, millega sõi nuudleid ning teises käes kit kat'i šokolaad. Tubli Alexis, pidasid pool päeva vastu!
Eile õhtul, peale pudeli Absinthi ära joomist tahtis ta välja näha nagu teised stiilsed poisid (noh, eriti just nagu hollandikutt Chino, sest riietus, millesse oli ta end toppinud, polnud lihtsalt sarnane vaid nagu täpselt sama)...khmh...oli oma teksad poole kanni peale tõmmanud, nii et aluspüksid paistsid ja siis t-särk tagant poolt aluspükste sisse topitud. Käis ringi ning korrutas “I am LEGENDARY!”. Oh õudust!
Meil on siin siis kõrvaltoas Hollandist pärit kutt Chino, kes näeb välja täpselt nagu oleks kuskilt aasiast pärit..ja no sellest ka selline hüüdnimi. Tal on kaasas süntekas, millel mängib kogu aeg Amelie soundtrack'ilt ühte lugu, mis on meie jaoks juba Manjimup'i hümniks kujunenud.

Tööjuures läheb normaalselt. Tööpäevad on 9,5 tundi pikad..nii et õhtuks oleme päris korralikult läbi omadega. Esimesed päevad ei pidanud me Triinuga õnneks õunu korjama, pidime neid hoopis sorteerima ja valima välja ideaalsed õunad, mis saadeti Inglismaale. Peale seda oli suhteliselt raske õunte korjamise juurde tagasi minna, sest teised olid seda vahepeal ju kogu aeg teinud ning meilt nõuti sama kiirust, mis teisteltki. Eks rabasime seal hambad ristis ning kolmapäevaks olime võimelised juba 7 kasti õunu kahepeale ära korjama. Tegelt arvame, et saaksime ka 10 kastiga hakkama, kui oma nobedaid käekesi kiirelt liigutame.
Esimestel päevadel oli ikka suhteliselt masendav...tundus, et ei ole lihtsalt võimalik nii palju korjata ja mõtlesime, et lähme siit kohe minema. Aga oleme suutnud vist mingi 3 korda juba mineku suhtes ümber mõelda. Ja eks tööl on meil ka päris tore, sest meid ikka hoitakse seal ka täiega..kaks väikest Eesti tüdrukukest ju noh!
Täna on õnneks vaba päev – jeee! Eile oli ka....sellepärast, et õues sajab täiega vihma ning sellise ilmaga ikka õunu korjata ei saa. Ja tänu sellele, et teati juba ette, et see nädal sadama hakkab pidime me 10 päeva järjest töötama. Ohjaa..kõik olid sellest nii väsinud juba ja ootasid, et see vihm ükskord sealt taevast alla tuleks.
Noh...me pidime küll 10 päeva järjest töötama..aga me Triinuga suutsime eelmise neljapäeva endal vabaks päevaks muuta. Kuna kolmapäev oli selline suuremat sorti pidu ja me saime mingi kell 5.30 magama ning oleks pidanud juba 6.30 tõusma. Hommikul surusin siis äratuskella kinni ja ütlesin Triinule, et mina siit ei tõuse. Mingi aja pärast kuulsin, et keegi kutsub mu nime. Keerasin näo teisele poole ning nägin ohhhooo Naomi (see on meie hosteli omanik ning see inimene, kes meid hommikuti tööle sõidutab). Ta vaatas meile otsa ja ütles, et noh mõtlesin, et tulen ajan teid ikka üles ja viin tööle aga nüüd kui ma teie nägusid näen siis arvan, et teil vist ei ole mõtet sinna minna. Ups!
Üldse on need backpackerid siin ikka hullud joodikud noh! Absoluutselt iga õhtu on pidu...mina ei saa aru, et kuidas nad ikka niimoodi jõuavad..et järgmisel päeval paaritunnise unega tööle minna ja seal 10 tundi usin olla...ja niimoodi mitu päev järjest..huh! Peale seda leppisime kokku Triinuga, et kui peame järgmine päev tööle minema siis õhtul pidu ei pane...no see on toiminud...niivõrd kuivõrd.
Ja emme, ära muretse, ma ei ole alkohoolik!:)Ausalt ka noh...me oleme siin ühed korralikumad!

Aaa ja teate...ma suutsin ükspäev oma iPhone'i ära kaotada. Täiesti ebanormaalne. Ma võtan selle iga päev tööle kaasa et muusikat kuulata ja siis üks päev tööl avastasin, et noh ei ole seda mul taskus. Otsisin tööjuures aga ei midagi...arvasin, et jätsin selle koju aga kui koju jõudsin siis siin seda ka ei olnud. Väga jama!! Ma olin ikka nii õnnetu...Aga siis tuli välja, et üks tüdruk oli selle siit kuskilt leidnud ja Naomi kätte viinud ja ma sain selle tagasi. JEEE!!
Siin on üldse nii et kui midagi ära kaotad, siis võid kindel olla, et saad selle tagasi, sest kõik on nagu üks suur pere ning keegi kellegi teise tagant asju pihta ei pane.

Eile sain natuke shopata ka -JEEE...ma pole ju nii kaua saanud endale midagi osta..õudne kohe:D...aga eile käisin meie väikeses linnakeses ning sain endale uue uhke dressika ostetud... Väga hea, sest mul oli kaasas ainult üks helekollane dressikas, mis enam väga helekollane ei ole, sest olen pidanud sellega tööl käima. Kuna midagi muud pole olnud selga panna. Aa ja sellised nunnud lipsukestega retuusid ossin kaaa:D

Vahepeal oli tööl ikka väga karm käia. Eelmise nädala alguses olid hommikud meeletult külmad. Nii et kui tööpäev kell 7:30 hakkas siis olid õunad veel täitsa jääs...ja eks sa siis püüa seal miinuskraadides neid paljaste käekestega korjata...brrrr! Nüüd on aga ilmad veidi paremaks läinud.

Ja me ei teagi nüüd lõpuks kaua me siin Manjimupis oleme. Praegune plaan on lahkuda nädala pärast. Aga no meid teades võib see jälle muutuda. Ei, tegelikult tahaks olla siin niikaua kuni seda õunatööd jätkub. Vähemalt kindel töö olemas. Suhteliselt raske on praegu mingit muud tööd leida. Nii et tuleb hoida seda, mis on!
Ja ma ei kujuta ette kui kurb võib olla siit ära minna. Nii naljakas, et oleme siin olnud alles 2 nädalat ja kõik on juba nii lähedaseks ja omaks saanud. Oeh, eks see ole see backpackeri elu kurb pool..et liigud kogu aeg edasi ja nii palju toredaid kohti ja inimesi jääb kogu aeg seljataha.
Ja meid on siin ikka nii ära hellitatud kah. Kogu aeg toidetakse ja tegeletakse. Väga nunnu!

Aa ja eile tegime me kooki. Või noh aitasime Paddy'l (iiri kutt) kooki teha. Ta pidi selle tööle kaasa võtma aga lubas meile koju tagasi ka tuua seda. Väitis, et see on kõige parem kook ever. Eks siis näis..
Muidu ei ole me viitsinud üldse siin kokata. Isegi poisid teevad mingeid imeroogasid siin..ja maksimum mis meie õhtul teha viitsime on spagetid bolognese kastmega:D
No tegelt on söök siin ikka tunduvalt kallim kui Eestis ka nii et ei taha kogu raha nagu ainult toidu alla kah panna.

Oeh, püüan nüüd tihedamalt kirjutada sest muidu suudan kõik asjad jälle ära unustada, mis toimunud on.

Ja me ikka Triinuga siin arutame, et oleme nii õnnelikud, et selle Austraaliasse tuleku ikka ette võtsime. See on nii kift kogemus, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Nii et kui keegi kunagi peaks kahtlema, kas teha oma elus midagi sellist siis mina olen kahe käega poolt!!
Noja muidugi on meil teineteisega ka vedanud. Saame väga ilusti läbi ning ei kujuta ettegi kui oleks
pidanud siin olema mõne inimesega, kellega üldse ei klapiks.

Aga olge tublid seal ja ärge meie pärast muretsege. Kõik on super!

Musid-kallid!!

NB-palju õnne kõigile sünnipäevakatele kaa!!!