Pidime Triinuga küll varem ärkama, et juba mingi pool tundi enne Aussijob'i avamist ukse taga olla...aga ikka ei suutnud tõusta...seega jõudsime sinna mingi 5 minutit enne 10t. Enne meid oli seal veel täpselt nii palju kui 21 inimest..ohjaa...asi ei näinud eriti hea välja. Ootasime siis seal mingi aeg ning saime sisse...Tädi palus kõigil vaiksemalt olla ning teatas siis – need kes otsivad siin Perthis linnas tööd, põhimõtteliselt ei ole midagi; need kes tahaksid farmi minna, no tegelt ei ole nagu midagi; need kes tahaksid seda ja seda...no seda ka ei ole. Nii et suhteliselt ebaõnnestunud värk noh. Järsku avastas üks neiu meie kõrval et ohhoo – te olete eestlased vä, väga kift:). Ta oli Austraalias olnud juba mingi 8 kuud ning teadis veel ühte tööbürood. Panime oma nimed kirja, et olime Aussijob'is kohal käinud ja tööst ikka veel huvitatud ning läksime selle uue neiu Lauraga järgmisesse tööbüroosse..kokku käisime siis neljas tööbüroos...aga no mitte midagi. Peale selle, et viimases, neljandas büroos kohtasime veel üht eestlast. Nii et neid siin ikka jagub. Peale seda läksime ja lasime panna oma passidesse viisakleepsud ning käisime ka pangas ära ning tegime endale Austraalia kontod. Nüüd peaks selliste tähtsate asjadega ühelpool olema.
Kui pangas istusime helistas mulle tädi Aussijob'ist ja ütles et me läheksime sinna tagasi, et neil on vist midagi meile pakkuda. Me olime juba väga õnnelikud, et ohhhoooo..kas on tõesti võimalik et me juba esimese nädala jookusl saame tööle kuskile. Aga oh ei, nii lihtsalt see ei läinud. Õuntekorjamise töö said endale hoopis kaks teist tüdrukut, kes olid tööbüroos rohkem kohal käinud kui meie. Vot seekord läks siis nii. Aga mingi lootus siiski jäi sisse...et noh ikka võimalust on tööd saada.
Peale seda käisime sõime kanawrapi ning tulime koju. (Nojah hostel ongi meil juba nagu päris koduseks saanud). Istusime siin ja mõtlesime et no niii ilus ilm et mis me teeme. Käisime Thirsty Camel'ist läbi, võtsime mingit eriti nämmat laimi/jõhvika jooki ja veini ja istusime parki maha. Seekord siis saime ka laimipuu kallal käidud ning no tõesti, need laimid sobisid meile kohe ideaalselt:). Istusime, naersime ja rääkisime niisama juttu. Just arutasime et no üldse pole mingeid elukaid ega asju siin Austraalias näinud, et millest nad räägivad...ja siis suutis Triinu peaaegu ühele 20 cm rohelisele sisalikule peale astuda. Kiljumist oli vist kosta küll tõesti mitme tänava kaugusele:D..ja see tuli siis selle tüdruku suust, kes väitis, et tema kunagi ei karju:):). Peale seda nägime veel mingeid hiirekese moodi asju ka.
Istusime seal kuni 11ni õhtul ning siis tulime koju tuttu:)
Head ööd!
Hoian Teile pöialt, et ikka midagi leiaksite. Loodan, et Teie tänane päev oli tulus, kui ei siis ikka linnuke kirja mõnes tööbüroos.
ReplyDeleteAga ärge pabistage, te olete hakkajad ning tublid ja küll kõik hästi läheb!! Olen mõtetes Teiega - kalli kalli Helen ;)
tsau:) kuule meil vist juba üks töö ongi olemas...100% kindel ei ole...aga mingi 90 noh...eks varsti kirjutan sellest lähemalt:)
ReplyDelete