26. september Laupäev

tere!

Istun oma majakese (kui seda saab niimoodi nimetada..) ees pisikese laua taga. Lõpetasin just lõunasöögi ning mõtlesin midagi teile kirjutada.

Oehh..meie viimasest blogi kirjutamisest on väga palju aega mööda läinud ja juhtunud on ka jubedalt palju. Plaanisin sellest kõigest kirjutada aga ausalt öeldes ei ole lihtsalt aega leidnud. Peale seda kui oma arvuti korda sain olen ainult töötand, töötand ja töötand.

Päevakava on mul siis olnud selline:

5:30 äratus, võileivade valmistamine

6:00 jalgratta selga ja 10 km sõitu

7:00 tööpäeva algus

ca 16:00-17:00 tööpäeva lõpp

10 km koju sõit

dušš

poes käik (üle päeva)

söögi tegemine

õhtusöök

uneaeg

ja hommikul hakkab kõik otsast peale.

Ja no tõestiiii ei ole jõudnud tegeleda üldse mitte millegi muuga. Andke mulle andeks:( Tean, et mõtlete et olen teid kõiki juba hüljanud ja ära unustanud aga asi pole üldse nii. Ikka mõtlen teie peale!!

Ühesõnaga lühikokkuvõte siis vahepeal toimunust:

kolisime siis Cathy hostelist Port Hostelisse...see ikka kõvasti kenam ja parem koht, toad puhtamad ning kõik muu kah ilusam. Ja hind muidugi kõrgem noh... Seal elades saime ühelt prantsuse tüübilt mingisuguse lehekese farmerite telefoninumbritega ning hakkasime siis neid läbi helistama. Lõpuks saime töö ühes farmis, mille omanikeks olid horvaatlastest vennad Ivan ja Andrew. Tööks oli siis viinamarjaoksade riisumine. Tegelikult oli see ikkagi suhteliselt väsitav ja üldse mitte tüdrukute töö, aga meie kanged ja tugevad Eesti naised saame kõigega hakkama eksole! Seal töötasime oma 2 nädalat ja siis sai töö otsa.

Eks hakkasime siis uuesti farmereid läbi helistama ning tööd otsima. Õnneks ei võtnudki väga kaua aega kuni leidsime uue töö taaskord horvaatlasest farmeri Rob juures. Seal korjasime siis Eggplant'i (selline tumelilla/must zukkini sarnane asi) ja aevastasime päevad läbi...sest see õietolm tekitas allergiaid ja muid imelikke asju. Lisaks munataime korjamisele sidusime kurke pulkade külge, pressisime paprikalehti nööride vahele, pesime eggplant'i..istutasime natuke...ja see oligi vist kõik.

Üks päev suutsin ma Robi autokasti ronides oma püksid katki rebestada, no ikka täiega katki...ülejäänud päeva käisime Triinuga kõht kõveras ringi, sest ma nägin ikka suhteliselt idiootne välja... Robi juures õnnestus meil töötada ka kuskil 2 nädalat ja siis sai töö otsa...oh üllatust!

Suhteliselt kõrini oli juba sellest, et üritad raha koguda ja siis jälle mingi aeg tööd ei ole ja raiskad kõik raha ära.

Vahepeal õnnestus meil linnas Miho't (tüdruk, kellega Cathy hostelis koos elasime ja kes kalalaeva peale tööle läks) näha. Rääkis, et oli väga rahul selle tööga ja raha oli hea ning et on seal juba 2 korda käind ja võibolla läheb isegi veel. Seisime pangaautomaadi juures ning Triinu tahtis just raha välja võtta. Miho siis küsis ka et noh kuidas teil siis läheb ja et kas “money good?money good?” (töötasime hetkel veel Robi juures), meie vastu et muidugi, money on väga good! Kohe kui suutsime selle ära öelda hakkas aga pangaautomaat üle tänava undama ja ekraanile ilmus kiri – Insufficient funds!!! Eh-eh-eee...good money....

Kuna meil jälle tööd ei olnud siis hakkasime muidugi uuesti farmereid läbi helistama...aga tulutult. Õnneks saime poiste kaudu Bumbak'si üheks päevaks tööle...no raha seegi. Istutasime ühe päevaga kolme peale 6500 arbuusi. Peale nii kahtekümment minutit istutamist olid selg, jalad ja kannikad juba valusad nii et ülejäänud osa päevast möödus piineldes...olime õnnelikud, kui päeva lõppedes öeldi, et kuna jõudsime kõik nii kiiresti ära teha siis järgmine päev tagasi ei pea minema. (no alguses oli plaanitud selle peale 2 päeva)

Peale seda otsisime siis jällegist tööd edasi...kuni lõpuks saime ka hosteli kaudu ühe töö – paprikate korjamine. Läksime siis hommikul kohale ning vaatasime farmis ringi..kedagi nagu ei näinud. Järsku kargas nurga tagant välja üks jube kõva häälega väike vanatädike koos suure hundikoeraga. “WATT??Waatt ju vaaant? wöök?wöök?wat ju ständing?” seletasime siis talle, et me hosteli kaudu ja et eks ikka tahaks tööd teha. “Teik pilbara änd kamm!” ütles tädi taaskord valjul häälel ning näitas sõrmega käru poole. Selge, järjekordne horvaatlane, kelle aktsendist on peaaegu võimatu aru saada. Õnneks tuli välja, et tema siiski meie boss ei ole, vaid selleks on tema poeg Tom, kes te

rve elu Aussis elanud. Töö oli lihtne ning palk ülihea ja esimesel päeval Tom kohe ütles, et ei ole mingit kindlat aega millal peame tööle minema ning millal lahkuma..et saame ise oma töötunnid valida.

Igal hommikul jooksis Monty (suur hundikoer) meile vastu ja iga tööpäeva lõpus saatis meid ära. Kõik oli super noh! Olime 2 nädalat seal töötanud ja läksime jälle esmaspäeval tööle. Jõudsime vaid bussist maha astuda ja vanatädike juba karjus. “No work!!!No work!!..........”..ühesõnaga sõnakesestki tema jutust aru ei saanud ja midagi talle vastu öelda ka ei saanud...tädi aina vehkis rusikatega ja karjus...Lõpuks saime siiski aru, et probleem oli selles et nädalavahetusel tööl ei käinud. Üritasime siis selgitada, et noh me ju eelmine nädalavahetus ka ei käinud tööl ja oli kokkulepe et ise valime töötunnid ja et nagu sadas ka, et ei oleks saanud tööd teha...aga teda ei huvitanud, mida me talle selgitada püüdsime, tema oli oma otsuse vastu võtnud. Kahjuks ei olnud Tomi ega tema naist ka kohal ning ei saanud nendega rääkida (nad olid paarik

s päevaks Perthi läinud). Nii palju siis sellest tööst...ohjah....

Paar laupäeva sain ma hipodroomil hobuste võidusõitude ajal välibaaris töötada ja raha teenida....aga need said kah otsa.

Olin jälle mõned päevad töötu ning lõpuks sain Paddy kaudu packing shed'i tööle. Ja nüüd olengi seal 3 nädalat töötanud. Pakime paprikaid, kurke, eggplant'i ja greipe. Palk on ok ning sees on hea töötada, sest töö ei sõltu niiväga ilmast ja pole neid tüü

tuid kärbseid kes ninast, suust, kõrvast ja silmast sisse tahavad ronida.

Aa ja vahepeal oleme siin linnas ka eestlastega kohtunud. Nimelt päris mitmega. Kokku on eestlasi siin nii 15-20 kandis. Päris kummaline eks...kui mõelda, et inimesi elab siin niipalju kui 9046.

2 nädalat tagasi otsustasime Paddyga natuke raha kokku hoida ning hostelist Coral Coast Caravan parki kolida. Kui enne maksime kahe peale toa eest 400 taala nädalas, siis praegu maksame 280..ehk säästame iga nädal 120 taala. Koht on väga super ja tuba ilus. Meil isegi oma kööginurgake ja puha. Panin mingid pildid üles kah sellest.

Ainuke miinus siin elamise juures on see, et transport tööle puudub...seega otsustasime rattad endale osta. Nojah...oleks see asi siis ka nii lihtsalt sujunud nagu lootsime.

Kuna päris uusi ja uhkeid rattaid osta ei saanud ning kasutatud rattaid ka kuskilt ei leidnud siis pidime alguses Caravan park'ist rattad laenutama. Nojah, okei. Esimene päev oli suhteliselt ränk tööle sõita seda 10 km, kui pole ju pikka aega ennast väga liigutan

ud. Lisaks sellele tuli välja, et ratastel käike ei ole...vastutuulega mäest üles vändates olid lihased krampis ja pisarad silmist väljas (eks ikka tuule pärast). Muide väidetakse, et Carnarvon on üks tuulisemaid linnu siin Austraalias, nii et leidsime küll hea linna, kus rattasõitu praktiseerida eksole..

Lisaks käikude puudumisele puudus esialgu ka tagupidur...hiljem avastasime, et tagupidur käivitub pedaalide tagurpidisel väntamisel. Selge...nagu muistsel aal ikka... Kuidagi saime siiski tööle vändatud. Raske oli...tunnistan ausalt... aga oleks ma teadnud, mis meid siis koduteel ees ootab – tuul oli viis korda tugevam kui hommikul. Kui selle rattaga oli väikse tuulega ning isegi ilma tuuleta raske vändata siis vahepeal seisid lihtsalt pedaalide peal püsti ning pressisid terve keharaskusega neid alla, nunnu.

Kui olime oma suurimad takistused ületanud (sillad ja põllud, mis olid veel tuulisemad kui muud kohad) siis hakkas Paddy tundma, et tal istmega midagi viga...et noh vetrub või nii...kuidagi kummaline...okei, sõitsime edasi...üks vetrub ja teine itsitab ja mõlemad sõtkuvad pedaale nii mis hirmus. Aga noh...ega siis sellega asi ei lõppenud. Kuskil poole maa peal ei suutnud enam nagu üldse ratast juhtida – mõtlesin et kas tuul on tõesti nii kõva et lenksu keerata jube raske..ja kui keerad siis jõnksutab..lõpuks sain aru, et asi oli siiski rattas ja asi läks aina hullemaks. Lõpuks sõitsin sik-sakiga ühest kõnnitee äärest teise. Paddy halastas minu peale ja pakkus enda jõnksutavat ratast. Üritasin siis selle peale saada. Vähe sellest, et sadul igas ilmakaares hüppas, oli see mulle kõrge ka... Kui lõpuks pool kannikat selle vetruva sadula peale suutsin venitada sõitis Port hosteli buss meist mööda. Purskasin niimoodi naerma, et pidin seisma jääma. Asi võis sealt bussiaknast ikka väga halenaljakas välja näha. Et ei ole meile teie hostelit ja bussi vaja..me saame ise hakkama...khmm

nojah...kuidagi jõudsime siiski koju...iga 10 meetri tagant pause tehes, sest ma lihtsalt ei suutnud naeru pidama saada...pisarad voolasid ojadena noh..

Hiljem otsustasime pesu pesta. Ja noh kuna elame uues kohas ja mõtlesime, et oleme korralikud inimesed ja seekord maksame pesu pesemise eest 4 taala, mitte ei kasuta vatitikke ja ei pese tasuta. Panime siis pesu sisse ja ise jube uhked ka et näe neli dollarit kaa ja...

20 minutit hiljem pesumasina kaant avades leidsime masinatäis poolniiskeid ja pesupulbriseid riideid. Muidugi ei suutnud mina jälle naeru tagasi hoida. Pesime ja väänasime siis kõik asjad uuesti kraanikausis üle ning panime oma pesuvõrgukesse. Hiljem pesukotti laua pealt üles tõsta püüdes...no ütleme nii et liigutada me seda ei suutnud. Võtsime ennast siiski kokku ning püüdsime kahekesi selle ha

mbad ristis kuivatini viia....mõlemad lihtsalt niimoodi naersid, et need olid väga rasked 8 meetrit..

Pesu kuivatisse pannes märkasime seinal ratta müügikuulutust. Helistasime, vaatasime üle ning ostsime ära. Ratta ga koju jõudes avastasime, et vaene mees oli en

dal lenksu tagurpidi ette pannud...noja pidurid olid kah tagurpidi...ja lisaks veel esimene porilaud, mis oli ratta taha (ehk siis suunaga enda poole) asemel hoopis ratta ette pandud.. Vaene mees, ime pole, et ratta maha müüa tahtis..ise oli sellega vaid paar korda sõitnud..ju siis sai aru, et midagi ei klapi.

No teisel päeval siis sain mina ikka oma toreda laenutatud rattaga tööle sõita (pean muidugi ära mainima, et ratta ees on väike korvike, kuhu saab oma asjakesed poetada) ning Paddyl oli uus ratas...millel käigud ja puha! See sõit läks enam- vähem normaalselt, kui mitte arvestada seda, et hommikul tööle sõites sain roheliselt papagoilt tiivaga litaka vasta nägu. Ju siis talle ei meeldinud midagi, lihtsalt lendas seljatagant ligi ja lõi mind noh!!

Kolmandal päeval ratastega tööle minnes jõudsime kuskil 20 minutit sõita, kui Paddy rattal pedaal küljest ära kukkus...ja tee mis tahad aga tagasi seda panna ei saa. Jätsin siis rattaluku tema kätte, et paneb selle kuskile kinni ja võtab takso ja mina väntan tööle. Paarisaja meetri pealt keerasin tagasi, et ahh..mis kell on, et me nii kaua jamasime rattaga et enam ei jõuaks mina ka õigeks ajaks tööle. Seega sõitsin Paddy juurde tagasi ja otsustasime oma rattad bensujaama jätta. Hakkasime siis rattaid lukku panema, kui selgus, et Paddy oli suutnud luku võtmed ära kaotada. Suurepärane! Otsisime ja otsisime aga no mida pole seda pole. Õnneks märkas boss meid bensukas. Saime rattad kuskile kuuri ära panna ja pressisime end auto peale. Kahekesi ühe istme peale – mugav. Lemmik osa oli päiksesirm mis mu nina lömmi ähvardas vajutada. Teinekordki!

No ütleme nii, et kõik need rattasõidu päevad on möödunud suhteliselt sarnaselt...et kogu aeg on midagi viga!! Jube!

Ja lisaks sellele et rattad lagunevad ja linnud ründavad oleme me iga päev niiiii väsinud.

Ühesõnaga lõpuks saime õnneks ühe töökaaslase käest teise rattagi ostetud. Aga mõlemad on meestekad ja mulle pikad, nii et olen suhteliselt kõhuli seal. Nii et loodan et ehk lähen õnneks ja saan used goods store'st endale ratta mis mulle ka enam-vähem paras on. Sest kaks korda seal käies olen täpselt rattast ilma jäänd. Ükskord kui käisin siis oli üks imeilus roosa ratas ja silt peal -SOLD ja teine kord oli just üks roosa ja valgega ratas hommikul maha müüdud.

Minu õnn..kas mind karistatakse millegi pärast?

Tegelt nüüd mõtleme üldse äkki auto osta..sest see oleks lihtsalt nii jubemugav!!...aga eks näis...

aga teate ma enam ei jõua kirjutada...tahan minna poodi ja osta veini ja siis saan Triinuga ka kokku...ja homme...pühapäeval....muidugi tööle jälle:) HÕISSA!

Okei, olge toredad!!

musimusikallikalli

juuni lõpp..

siin siis see teine vana blogi juuni lõpust..


Tere taas kõigile üle pika aja. Oleme endiselt töötud ja vaesed ja elame oma rutiinset igavat elu Carnarvonis. Nagu Siimu ja Martini blogis öeldud, siis ka 200m käimist päevas on tegevus, mida tuleks hoida. Aga kui natuke asjast rääkida, siis olid meil kõvad lootused pandud farmer Tomi peale. Saime tema juures isegi 2 päeva töötada 3 tundi. Farm oli super ilus. Ukse ees palmipuud,sidrunipuud,apelsinipuud ja muud lahedad puuuuuuuuud. Kolm sammu astudes arbuusid ja mangod. Ja kõike võis süüa nii palju kui süda lustis. Esimene päev tööl olles ei saanud farmer traktorit tööle. Oma viie tööriistaga punnitas ta mootorit parandada 45 minutit- nii ühte kui teist pidi ja ise samal ajal korrutades “i can believe it” mitte “can't”(tõlgituna siis “ma suudan seda uskuda”)!Ja kui Nele üritas talle pidevalt vihjata,et noh asi eiiiiii toiiiiimi lihtsalt,et tuleks nagu homme tagasi ja keegi natukene targem inimene selle vahepeal korda teeks, siis hakkas ta veel rohkem seda mootorit putitama. Ja lõppeski asi sellega,et ta tõmbas mootori juurest mingi juhtme puru ja arvake mis ta ytles taas...teate vast isegi:) Järgmine päev oli traktor korras ja õppisime sellega sõitma. Jällegi üks asi kirjas, mida eestis olles elu sees ei teeks. Töölt tagasi sõites tuli jutuks kalastamine. Sai siis lubatud temaga õhtul kaasa minna. Muidugi oli tal vaja One Mile Jetty kõige taha otsa ronida. Kõndisime sinna 15 minutit. Kõik said oma õnged. Ilus oli. Päike loojus ja helesinised lained laksusid. Ei jõudnud silmagi pilgutada kui juba oli pime. A ega pimeduski ei jäänud päikseloojangule alla- miljon tähte terendas taevas. Äkitselt Nele mõtles,et näkkas. Kui hakkas aga “kala” ülesse tõmbama, siis selgus,et kõrval oleva hiina kutiga oli õng sõlme läinud. Ja kus siis läks alles vaidlus lahti(mitte muidugi meie jaoks, kes häbi kätte surid) vaid Tomi jaoks, kes hakkas täiest kõrist räuskama “sa pead mulle selle õnge kinni maksma kui see nüüd katki on, mida te siin üldse teete. Te olete meil liiga lähedal”. Pärast pidingi mina leppima mitte õnge vaid selle õngenööriga(luban naerda sõnavara üle!!!aga see oli siiski mu esimene kord ja ei tea õngedest midagi:)). Aga kõik toimis ja sain kala. Isegi võiks öelda,et päris suure ja pärast küpsetades maitses ka hästi. Well done! Jälle üks punkt kirjas, mida eestis väga teha ei viitsi või ei taha vms. Nüüd mulle igal juhul meeldib kalal käia.
Pärast kõvat kalastamist ei olnud Tomist aga midagi kuulda. Panime ju siiski suured panused tema peale töö suhtes. Kuigi koguaeg kõhklesime,et pole ikka õige värk,siis ikkagi ei suutnud uskuda, et ta jätab meid nüüd niisama. Aga vaikselt jutte kuuldes ja pilti kokku pannes selgus, et Tom on üks vana Horvaatia pervert ja terve Carnarvoni tüdrukutest packerid kardavad teda. Ja ta alati tahab võtta ainult ühte tüdrukut ja soovitavalt aasia tüdrukut, kes enda eest väga seista ei oska ja on häbelik. Ju nägi meie puhul ära, et siit väga “asja” ei saa.
Tomi poolt pakutava töömõtted maha maetud, tuli hakata mõtlema jälle kust töö saada. Kuna koguaeg on jutud,et vihmade tõttu lükkuvad farmitööd edasi, siis tuli midagi täiesti muud otsida. Mõeldud-tehtud, hakkasime oma hostelis Cleaning Lady'deks(viisakam sõna kirjeldamaks sitapottide küürimist ja muidu räpase hosteli koristajannat.) Saime oma köögi, vannitoa ja jube “änksad” naabrid pealekauba. Viimased siis iga jumala päev täis. Üks suutis kaotada autovõtmed ära ja otses mõttes õues maas roomata. Teine aga tegi veel “kuldsema” nalja ja varastas õuest kellegi püütud 10kilose kala ära ja kõndis sellega 2 sammu edasi ja 4 sammu tagasi küsides kõigilt “Are you hungry????” Rääkimata sellest,et iga kord(päevas noh nii 30korda) neist möödudes üks tyyp küsib “what's happenin'?”(nagu tõesti meil juhtuks koguaeg midagi uut ja huvitavat).
Koristamine iseenesest väga raske polnudki(3-4 tundi keskmiselt päevas). Üks päev aga suutis keegi tore inimene tõsiselt rõõmustada. Külmkapp oli kallatatud täis piima ja mingit kastet. Kõikide inimeste toidukotid ja restid jne olid seda täis. Nele muidugi ei suutnud pool tundi püsti tõusta kuna “väike” naerutuhin tuli peale. Aga olukord oli tõesti halenaljakas. Töötada koos on lahe. Meil on hästi “humoorikas” sõnamäng koguaeg. Üks ütleb sõna nunnu, teine siis läheb mänguga kaasa ja ütleb nunnukas ja siis esimene ütleb uuesti numpsu vms. Kui paremat pole oma sõbraga rääkida, siis.... soovitan soojalt!
Mingi päev lahkus Barry(meie üks iirisõpradest). Sai töö meist 300km kaugemal. Muidugi sai ta selle ka suure valetamise peale. Rääkis kuidas ta ikka on lehmi karjatanud ja traktorilubadega vana kogenud töömees. Palju edu talle igal juhul seal kaugel. Loodame, et paar päevagi vastu peab. Tema auks sai tehtud ka väike ärasaatmispidu, mis lõppes pubis. Pubid on siin nagu usa filmidest võib näha. Piljardilaudu täis, kiilakad vanamehed ja hämarad. Muidugi suutis vana kogenud töömees meid ka üllatada enne ära minekut tehes meie hosteli toas suitsu. Lihtsalt istus Nele voodis ja tõmbas suitsu kui me tuppa tagasi jõudsime. Ja kui me üritasime vihjata, et kas sa Kathyt(hosteli omanikku) ei karda, siis suutis ta selle peale ainult midagi ebaselgelt mühatada. A enivei, hakkame teda igatsema!
Kahel teisel kutil vist hakkas pärast Barry lahkumist igav ja aega üle mõelda oli vägagi palju. Üks õhtu sai siis üks neist sõnumi tundmatult numbrilt. Sõnum siis oli täpselt selline: “Mariabella, is it ok for you to pick up the car tomorrow?”. Ja kutid läksid vägagi põlema, et ahhhaaaa, võibolla see on tädike uuest hostelist, kuhu tahame kolida. Et äkki saatja pani oma nime nagu sõnumi algusesse ja tahtis kirjutada car'i asemel caps(capsicum ehk paprika) ja et meil vist homme siis nagu töö olemas. Ja nad arutasid seda pool tundi. Üks luges seda ja siis teine luges ja siis esimene luges uuesti ja teine ka ikka kontrollis uuesti. Asi oli lihtsalt nii naeruväärne, et Nele pidi lihtsalt sõna sekka ütlema ja poisid maa peale tagasi tooma,et nooo kuulge, keegi on lihtsalt numbri sassi ajanud ja asi vask. A vaestel poistel ei saanud ikka süda rahu ja üks läks teise hosteli receptionist küsima, kas siit hostelist on sõnum saadetud. Meie sellel ajal läksime toas välja Nelega ja naersime hüsteeriliselt vist tund aega,et kuiiiiiii meeleheitel saab olla, et sellest sõnumist leiutada midagi SELLIST. Pärast kui Chris tagasi tuli ja teatas,et oli veel sellele numbrile üritanud helistada, tuli hüsteerianaer tagasi ja naersime uuesti tund aega. You made our day Paddy and Chris!:)
2 nädalat mõttetut passimist(aka töö ootamist) ja 1 nädal koristamist oli aeg edasi liikuda teise hosteli Carnarvonis. Hostel palju ilusam ja õhkkond sõbralikum. Oleme kõik eraldi tubades. Kahju oli lausa, sest see meie esimene tõsisem eraldi olemine. Hüvasti õhtused “sõnamängud” ja muidu mõttetud naljad:)
Kohe esimesel päeval õnnestus Nelel kohata meie armast farmerit siin, kes siis ilmselgelt otsis töölisi enda farmi. Ja teine päev selgus,et Barry on tagasi Carnarvonis. Nagu me kartsime, siis ei pidanudki ta seal nädalat vastu. Rääkis kuidas ta pidi lehmade karjatamise asemel hoopis muru riisuma ja töö oli olnud raske??? :)

18.juuni 2009

siin siis 2 vana blogi, mida ei jõudnud enne arvuti katki minemist üles panna..palun teile:

18 juuni 2009 Neljapäev
Tere tere kõigile üle pikapika aja:)

Hästi raske on kuskilt alustada. Alustagem siis esmaspäevast. Päev oli nagu iga teine, õhtul jõudsid iirlastest sõbrad siia. Suutsime hilineda neile bussi vastu ja mingit pidi oli ka segadus ööbimiskohaga. Lõpuks saime neile koha karavanis, mis oli üüülimalt külm ja ilma elektrita. Segadust tegelikult ei tekitanud meie vaid hosteliomanik, kes on endine narkar ja praegune alkohoolik(progress missugune). Teda üldse ei huvita mis toimub või mida keegi räägib või palub.
Teisipäev oli mõttetu.Kolmapäev oli mõttetu.Neljapäev oli mõttetu.Reede oli... okei okei...
Teisipäeval tutvusime oma uue toakaaslasega, kelle nimeks oli Miho: aasia tsikk, kes oskas laulda ja kitarri mängida ja demonstreeris seda iga päev:) Kahjuks on ta nüüdseks juba kalalaeva peal tööl, kus ta on ainuke naine 20 meremehe seas. Oh õudust!

Kolmapäeval saime oma Eesti sõbra Rauno käest ühe Carnarvoni farmeri telefoninumbri ning helistasime talle. Kohalik ta kindlasti ei olnud...ja meeldiv...ooo kaugeltki mitte! Selline ilane Itaalia vanamees, kes väitis et peab meid kindlasti enne nägema, kui meid tööle võtab. Noh et on vaja siiski üle vaadata millised me oleme ja et tal on ikka vaja panna kokku suurepärane team. Nojah, okei..arusaadav...eks me tahaks ka näha milline see onu on.

Ja kui ma nüüd tohiks siis jätkaks seda jama...et neljapäev oli mõttetu... a reedel juhtus see,et saime selle farmeriga siiski kokku, kes telefonis väga nilbe Itaalia vanamees tundus. Kohtudes väga palju parem polnudki(pärit Horvaatiast,higine ja matsakam härrasmees kui nii võib öelda.) Ajas mulli nii ühe kui teise nurga pealt ja pärast 45minutilist vestlust me palju targemaks ei saanudki. Ühesõnaga jäi tööots ära. Laupäev oli vaikus, pühapäev samuti, esmaspäev samuti... kuid siis teisipäeva hommikul kell 9 saime talt kõne, et oleme homme tööle oodatud.