Kuna olime eelmine õhtu suhteliselt vara tuttu läinud siis ärkasime ka hommikul vara ning läksime linna. Saime kätte oma pangakaardid ning hakkasime oma esimest palgaraha kulutama. Poed, siit me tuleme!
Šoppasime ikka mõnuga...noh nii 5 tundi jutti...oiiii küll oli hea!! Jalad olid pärast suhteliselt läbi ja rahakott kah sutsu kergem...aga meel oli ikka väga hea. Nüüd on mingiks ajaks jälle süda rahul!
Ühes poes suutis Triinu juba nii hoogu minna, et mannekeen kuskilt riiuli otsast talle pähe kukkus ja pisikese muhu otsaette tekitas aga see meid ei heidutanud, lasime ikka sama tempoga edasi:)
Linnapeal õnnestus meil kokku joosta ka veel nende kahe “toreda” Eesti noormehega, kes eelmisel päeval bussis minu selja taga olid istunud...ohjaaaa!
Kodus tegime nämmat süüa, vaatasime filmi ja kuna internet oli meil juba täitsatäitsa otsakorral saime ainult korraks ära vaadata oma järgmise sihtkoha (milleks osutus Perthist 440 km põhjapool asuv ookeaniäärne linn Geraldton) ning broneerida majutuse järgmises hostelis.
Edaspidised uudised meist tulevad siis juba Geraldtonist.
Musid ja kallid:)
Nele ja Triinu
Sunday, May 31, 2009
28. Mai 2009 Neljapäev
Welcome back to Perth!
Kolmapäeval tähistasime oma viimast õhtut Normalee's ja Manjimup'is väikese veini ja Banoffi Pie'ga (sama kook, mida aitasime Paddyl üks õhtu teha). Eino see kook on nii nämma, et ma lihtsalt pidin seda tegema. No muidugi eriti meeldiv on see meie kehakaalule, sest seal sees on ohtralt võid, küpsiseid, kondenspiima ja muid toredaid asju. Aga no vahel peab ju endale seda ka lubama:).
Õhtu oli lõbus...ja natuke kahju oli ka, sest olime juba kõikidega sõbraks saanud ja tundsime ennast osakesena suurest perest. Muidugi ei saa jätta mainimata Alexis't, kes taaskord oma märkmikukesega ringi jalutas ja oma draakoni/ufo ja whatever lugusid teistel lugeda laskis, ohh jah..
Neljapäeva hommikul ärkasime vara, maksime ära oma elamise eest ja vedasime oma kodinad hosteli bussi, mis pidi meid siis Perthi bussi peale viima. Enne seda pidime aga veel osad inimesed tööle viima. Kui kell oli juba mingi 8:58 (ja meie buss pidi lahkuma 9:13) küsisin Naomi käest, et kuule oled sa ikka kindel, et me jõuame selle bussi peale..sest olime alles teel kuskile farmi ning täitsa linnast väljas. Naomi ehmatas ära, et oih – ma mõtlesin et teie buss läheb 9:30 aga no ma loodan et jõuate. Noojaaa...siis muidugi suudeti meid hirmutada veel sellega, et kuna me ei ole netis üldsegi bronni bussi peale teinud siis buss ei pruugi Manji's üldse peatudagi..et see pidavat olema nõudepeatus. Täname!...Mõtlesime, et eino mis me siis teeme,kui bussi peale ei jõua või see üldse tulemata jääb, sest järgmine buss pidi minema alles laupäeval. Nunnu!
Bussijaama jõudsime täpselt sellisel kellaajal nagu 9:15 ehk siis 2 minutit peale seda kui buss pidi väljuma. Luckily seisis meie buss siiski seal. Kui bussijuhi juurde läksime teatas ta, et kohti ei ole. Et no mis teha..lihtsalt ei ole...ajeeeee.... Peale pikemat uurimist ja puurimist suutis ta meid siiski sokutada kuidagi bussi istuma. Muidugi nii, et Triinu istus täiesti bussi eesotsas ja mina täitsa taga.
Kui olime natuke aega sõitnud tuli peatus. Bussi sisenesid kaks noormeest, kes sättisid ennast istuma minu seljataha. Juba kui nad bussi astusid vaatasin et väga eestlaste nägudega...noja muidugi kui nad suu lahti tegid siis sai see fakt ka kinnitust. Ohhoo! Suutsin paar esimest lauset ära kuulata ja otsustasin et ma nendega juttu rääkida ei taha, sest see tekst, mis nende suust tuli....ooooooooo ei!! Inimesed räägivad ikka päris jubedaid asju, kui nad arvavad, et keegi neist aru ei saa. Ma siis istusin lihtsalt vaikuses ja lasin neil arvata, et ma ei saa mitte midagi aru mida nad räägivad. Tekst oli ikka võrratu ja ei kannata kohe kindlasti trükimusta! Seega inimesed – maailm on väike ja eestlasi on igal pool!! Mõelge enne kui räägite, eks.
Kui meil peatus oli (pikamaasõitudel tehakse mingeid 20minutilisi pause kah) vaatasid nad kogu aeg kahtlevate pilkudega meie poole ning arvatavasti said aru, et näe need tüdrukud kah vist eestlased, sest peale seda peatust oli nende vestlus väga minimaalne ning ülimalt kontrollitud. Üks lasi teisel meie lähedale prügikasti visata burksi jäänused,et kuulata vaikselt, mis keeles me räägime. Muidugi me saime sellest aru ja olime vait. Siis läks ta sõbra juurde tagasi ja ytles “no ma ei saanud aru, ma ei tea”.
Jõudsime siis Perthi ja võtsime takso, et minna oma vanasse heasse Beatty Lodge'i. Beattys anti meile sama tuba, kus me eelmine kordki olime ööbinud. Vaatasime,et 2 voodit siis Nele ja Triinu Uskale(abielupaar....ilmselgelt:) ja teine voodi mingi Jin Jung Jung'ile. Mõtlesime,et päris tore oleks kui oleks see sama muumia, kes eelminegi kord. A oli täitsa tore kinnisemate silmadega neiu. Käisime veel poes, tegime süüa, uurisime natuke maad, et kuhu edasi võiks minna ning kobisime magama Head ööd!
Aa ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda, et Normalee's õpetati meile ära trikk vatitikkude ja pesumasinaga..nii et edaspidi ei pea me enam hostelites pesumasinaid ja kuivateid kasutades raha raiskama...pätid sellised:P
Kolmapäeval tähistasime oma viimast õhtut Normalee's ja Manjimup'is väikese veini ja Banoffi Pie'ga (sama kook, mida aitasime Paddyl üks õhtu teha). Eino see kook on nii nämma, et ma lihtsalt pidin seda tegema. No muidugi eriti meeldiv on see meie kehakaalule, sest seal sees on ohtralt võid, küpsiseid, kondenspiima ja muid toredaid asju. Aga no vahel peab ju endale seda ka lubama:).
Õhtu oli lõbus...ja natuke kahju oli ka, sest olime juba kõikidega sõbraks saanud ja tundsime ennast osakesena suurest perest. Muidugi ei saa jätta mainimata Alexis't, kes taaskord oma märkmikukesega ringi jalutas ja oma draakoni/ufo ja whatever lugusid teistel lugeda laskis, ohh jah..
Neljapäeva hommikul ärkasime vara, maksime ära oma elamise eest ja vedasime oma kodinad hosteli bussi, mis pidi meid siis Perthi bussi peale viima. Enne seda pidime aga veel osad inimesed tööle viima. Kui kell oli juba mingi 8:58 (ja meie buss pidi lahkuma 9:13) küsisin Naomi käest, et kuule oled sa ikka kindel, et me jõuame selle bussi peale..sest olime alles teel kuskile farmi ning täitsa linnast väljas. Naomi ehmatas ära, et oih – ma mõtlesin et teie buss läheb 9:30 aga no ma loodan et jõuate. Noojaaa...siis muidugi suudeti meid hirmutada veel sellega, et kuna me ei ole netis üldsegi bronni bussi peale teinud siis buss ei pruugi Manji's üldse peatudagi..et see pidavat olema nõudepeatus. Täname!...Mõtlesime, et eino mis me siis teeme,kui bussi peale ei jõua või see üldse tulemata jääb, sest järgmine buss pidi minema alles laupäeval. Nunnu!
Bussijaama jõudsime täpselt sellisel kellaajal nagu 9:15 ehk siis 2 minutit peale seda kui buss pidi väljuma. Luckily seisis meie buss siiski seal. Kui bussijuhi juurde läksime teatas ta, et kohti ei ole. Et no mis teha..lihtsalt ei ole...ajeeeee.... Peale pikemat uurimist ja puurimist suutis ta meid siiski sokutada kuidagi bussi istuma. Muidugi nii, et Triinu istus täiesti bussi eesotsas ja mina täitsa taga.
Kui olime natuke aega sõitnud tuli peatus. Bussi sisenesid kaks noormeest, kes sättisid ennast istuma minu seljataha. Juba kui nad bussi astusid vaatasin et väga eestlaste nägudega...noja muidugi kui nad suu lahti tegid siis sai see fakt ka kinnitust. Ohhoo! Suutsin paar esimest lauset ära kuulata ja otsustasin et ma nendega juttu rääkida ei taha, sest see tekst, mis nende suust tuli....ooooooooo ei!! Inimesed räägivad ikka päris jubedaid asju, kui nad arvavad, et keegi neist aru ei saa. Ma siis istusin lihtsalt vaikuses ja lasin neil arvata, et ma ei saa mitte midagi aru mida nad räägivad. Tekst oli ikka võrratu ja ei kannata kohe kindlasti trükimusta! Seega inimesed – maailm on väike ja eestlasi on igal pool!! Mõelge enne kui räägite, eks.
Kui meil peatus oli (pikamaasõitudel tehakse mingeid 20minutilisi pause kah) vaatasid nad kogu aeg kahtlevate pilkudega meie poole ning arvatavasti said aru, et näe need tüdrukud kah vist eestlased, sest peale seda peatust oli nende vestlus väga minimaalne ning ülimalt kontrollitud. Üks lasi teisel meie lähedale prügikasti visata burksi jäänused,et kuulata vaikselt, mis keeles me räägime. Muidugi me saime sellest aru ja olime vait. Siis läks ta sõbra juurde tagasi ja ytles “no ma ei saanud aru, ma ei tea”.
Jõudsime siis Perthi ja võtsime takso, et minna oma vanasse heasse Beatty Lodge'i. Beattys anti meile sama tuba, kus me eelmine kordki olime ööbinud. Vaatasime,et 2 voodit siis Nele ja Triinu Uskale(abielupaar....ilmselgelt:) ja teine voodi mingi Jin Jung Jung'ile. Mõtlesime,et päris tore oleks kui oleks see sama muumia, kes eelminegi kord. A oli täitsa tore kinnisemate silmadega neiu. Käisime veel poes, tegime süüa, uurisime natuke maad, et kuhu edasi võiks minna ning kobisime magama Head ööd!
Aa ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda, et Normalee's õpetati meile ära trikk vatitikkude ja pesumasinaga..nii et edaspidi ei pea me enam hostelites pesumasinaid ja kuivateid kasutades raha raiskama...pätid sellised:P
Monday, May 25, 2009
24. Mai 2009 Pühapäev
Go Manji – Fuck yeah!!
Ärkasime, käisime pesus ning läksime seltskonnaga poiste jalkamängu vaatama. Triinu ei viitsind tulla ning jäi koju.
Ülimalt lõbus ja hea oli hostelist välja saada. Mäng oli äge ja meie poisid võitsid 4:0. See oli kindlasti sellepärast, et neil oli lihtsalt nii hea cheerleadersite tiim, kes kogu aeg kisas, karjus ja plaksutas.
Peale seda otsustasime pubisse minna. Võtsime seal mingid dringid ja rääkisime ja olime niisama. Jalkatreener üritas juba meid, tüdrukuid, kah oma tiimi saada. Neil seal tüdrukute võistkond kah. Et kolmapäeva õhtul on trenn. Claire ja Sarah on väga vaimustuses ning nähtavasti lähevadki sinna kohale. Ma läheks ka muidu hea meelega aga me vist lähme Triinuga varsti Manjimup'ist ära, seega ei ole erilist mõtet.
Peale pubis käiku tulime koju tagasi ning meiega tulid veel osad jalkamängijad kaasa. Üks tüüp Ollie suutis ennast nii segi juua, et lasi ennast täis 4 korda ja jooksis paljalt mööda maja ringi Ning viimane piisk karikasse oli see kui ta läks suvalt telekatuppa, võttis püksid jalast ja hakkas teleka ees täiesti võõrastele inimestele showd pakkuma. Iuiuiuuuuuuuuu..väga ebameeldiv!!
Ja no see õhtu oli üldse väga crazy, sest üks meie tüüp võttis tulekustuti ja lasi Ollie sellega üle.Siis oli tal taas põhjust riidest lahti kakkuda ja minna dušši alla, kus ta poseeris jalgpalliga. ja noh üks aken suudeti ära lõhkuda ja peegel ja piljardilaua kate ja...üldse oli siin täielik hullumaja. Huh!
Elagu rahulikud pühapäevad!
Ärkasime, käisime pesus ning läksime seltskonnaga poiste jalkamängu vaatama. Triinu ei viitsind tulla ning jäi koju.
Ülimalt lõbus ja hea oli hostelist välja saada. Mäng oli äge ja meie poisid võitsid 4:0. See oli kindlasti sellepärast, et neil oli lihtsalt nii hea cheerleadersite tiim, kes kogu aeg kisas, karjus ja plaksutas.
Peale seda otsustasime pubisse minna. Võtsime seal mingid dringid ja rääkisime ja olime niisama. Jalkatreener üritas juba meid, tüdrukuid, kah oma tiimi saada. Neil seal tüdrukute võistkond kah. Et kolmapäeva õhtul on trenn. Claire ja Sarah on väga vaimustuses ning nähtavasti lähevadki sinna kohale. Ma läheks ka muidu hea meelega aga me vist lähme Triinuga varsti Manjimup'ist ära, seega ei ole erilist mõtet.
Peale pubis käiku tulime koju tagasi ning meiega tulid veel osad jalkamängijad kaasa. Üks tüüp Ollie suutis ennast nii segi juua, et lasi ennast täis 4 korda ja jooksis paljalt mööda maja ringi Ning viimane piisk karikasse oli see kui ta läks suvalt telekatuppa, võttis püksid jalast ja hakkas teleka ees täiesti võõrastele inimestele showd pakkuma. Iuiuiuuuuuuuuu..väga ebameeldiv!!
Ja no see õhtu oli üldse väga crazy, sest üks meie tüüp võttis tulekustuti ja lasi Ollie sellega üle.Siis oli tal taas põhjust riidest lahti kakkuda ja minna dušši alla, kus ta poseeris jalgpalliga. ja noh üks aken suudeti ära lõhkuda ja peegel ja piljardilaua kate ja...üldse oli siin täielik hullumaja. Huh!
Elagu rahulikud pühapäevad!
23. Mai 2009 Laupäev
Change of plans!
Ärkasime hommikul vara, et tööle minna kuid sisimas ikka lootsime, et ei pea tööle minema. No, et hommikul öeldakse, et oi, täna sajab vihma..jääge koju. Nojah..seekord ei vedanud.
Tööl olles sadas täiega padukat ja puhus kõva tuul. Oiiii kui külm oli oma vihmast läbi ligunenud riietega neid õunakesi korjata. Kirusime ja vandusime et no miks nad meid ometi koju ei lase...
Siis aga mõtlesime, et milleks me oleme siin..et kogu aeg üritame ja teeme ja ikka ei ole nad õnnelikud..et tehke veel rohkem ja veel rohkem...ja otsustasime, et läheme ära. Võtsime oma asjad, andsime ära oma picking bag'id ja ütlesime ülemusele “we quit!”. Votnii!
Peale seda pidime ette võtma peaaegu 3-tunnise jalutuskäigu koju, sest Naomi pidi alles kell 4 meile järgi tulema ja me ei viitsinud seal enam kauem olla. Tegin pildi seina peal olevast kaardist ja asusime teele. Jube kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest oleks saanud palju ilusaid pilte. Naljakas, et tööle või töölt koju sõites ei olegi me märganud seda ilusat loodust, mis meid siin ümbritseb.
Tee peal nägime mingit linnukest..nähtavasti emu või midagi säärast, kes oli aiaga ümbritsetud. Ta oli täiesti endast väljas ja jooksis aias jube kiirelt edasi tagasi ning peksis ennast vastu aeda ja üritas välja saada. Suhteliselt creepy
Noja siis nägime igasuguseid muid loomakesi ja papagoisid. Kuna tee oli pikk, hakkasime ajapikku ka loomadega suhtlema. Lehmad said päris headeks semudeks.
Kui teised koju jõudsid, saime suure üllatuse osaliseks, sest kõik olid olnud ylimalt mures[selgus,et meie endine ylemus polnud kellelegi eriti midagi rääkinud,et me lähme jalgsi ja et lõpetasime töö] Metsateed kammiti kahe autoga läbi. Arvati,et me raudselt eksinud kuskile. Nende suureks rõõmuks leidsid nad meid ikka Normalee hostelist läbi kylmunult magamas.
Saame selle eest siiamaani mõnitada. “You faking crazy estonian girls”
Õhtul tähistasime oma töölt lahkumist, a kuna pikk teekond koju oli meid suht ära väsitanud, leidsime end peagi voodist.
Ärkasime hommikul vara, et tööle minna kuid sisimas ikka lootsime, et ei pea tööle minema. No, et hommikul öeldakse, et oi, täna sajab vihma..jääge koju. Nojah..seekord ei vedanud.
Tööl olles sadas täiega padukat ja puhus kõva tuul. Oiiii kui külm oli oma vihmast läbi ligunenud riietega neid õunakesi korjata. Kirusime ja vandusime et no miks nad meid ometi koju ei lase...
Siis aga mõtlesime, et milleks me oleme siin..et kogu aeg üritame ja teeme ja ikka ei ole nad õnnelikud..et tehke veel rohkem ja veel rohkem...ja otsustasime, et läheme ära. Võtsime oma asjad, andsime ära oma picking bag'id ja ütlesime ülemusele “we quit!”. Votnii!
Peale seda pidime ette võtma peaaegu 3-tunnise jalutuskäigu koju, sest Naomi pidi alles kell 4 meile järgi tulema ja me ei viitsinud seal enam kauem olla. Tegin pildi seina peal olevast kaardist ja asusime teele. Jube kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest oleks saanud palju ilusaid pilte. Naljakas, et tööle või töölt koju sõites ei olegi me märganud seda ilusat loodust, mis meid siin ümbritseb.
Tee peal nägime mingit linnukest..nähtavasti emu või midagi säärast, kes oli aiaga ümbritsetud. Ta oli täiesti endast väljas ja jooksis aias jube kiirelt edasi tagasi ning peksis ennast vastu aeda ja üritas välja saada. Suhteliselt creepy
Noja siis nägime igasuguseid muid loomakesi ja papagoisid. Kuna tee oli pikk, hakkasime ajapikku ka loomadega suhtlema. Lehmad said päris headeks semudeks.
Kui teised koju jõudsid, saime suure üllatuse osaliseks, sest kõik olid olnud ylimalt mures[selgus,et meie endine ylemus polnud kellelegi eriti midagi rääkinud,et me lähme jalgsi ja et lõpetasime töö] Metsateed kammiti kahe autoga läbi. Arvati,et me raudselt eksinud kuskile. Nende suureks rõõmuks leidsid nad meid ikka Normalee hostelist läbi kylmunult magamas.
Saame selle eest siiamaani mõnitada. “You faking crazy estonian girls”
Õhtul tähistasime oma töölt lahkumist, a kuna pikk teekond koju oli meid suht ära väsitanud, leidsime end peagi voodist.
22. Mai 2009 Reede
Tsauuuuu teile kõigile seal kaugel Eestimaal!
Andke mulle andeks, et ma ei ole juba mingi 2 nädalat kirjutanud aga näete olen ikka olemas ja kõik on väga hästi! Lihtsalt tööpäevad on pikad ja peale tööd on õues juba pime ning viimasel nädalal sadanud ka, seega ei saa oma läpakaga kuskile kännu otsa ronida. Ja noh, olen nii väss ka olnud, et pole mingit erilist inspiratsiooni peale tulnud. Nüüd üritan siis teile sellest kahest nädalast mingi lühikese ülevaate anda. Sest toimunud on tõesti palju!
Niisiis. Oleme ikka Manjimup'is. Esimesel päeval kui siia jõudsime mõtlesime, et kui nädalakese siin vastu peame, no et siis on ikka ülihästi. Aga ohhoo, võiks öelda, et me oleme täitsa tšempionid!! Sest hostel on ikka suhteliselt jube ja me oleme tõesti in the middle of nowhere..aga praeguseks on see kõik juba täitsa koduseks muutunud ja inimesed kalliks saanud. Uskumatu aga inimene ikka harjub/kohaneb tõesti kõigega.
Ma võiks öelda, et meie tuba on ikka vist kõige parem ja seltskonnaga on meil toas ka vedanud. Sellised korralikud ja rahulikud aasia inimesed..sõbralikud ja viisakad.
Siin on kõik toad 6-8 kohalised ning kokku on tube kuskil 9-10. Lisaks tubadele on meil siin suur köök, telekatuba ja selline istumiskoht, kus on piljard, ping-pong ja diivanid/toolid. Seda just toaks küll nimetada ei saaks, sest meenutab pigem mingit kuuri - kokku klopsitud seinad ning väike katus peakohal.
Inimesed on aga toredad. Kõik ütlevad, et olid šokis, kui esimest korda siia saabusid ning tahtsid juba järgmisel päeval asjad kokku pakkida aga no näedsa...mõni on siin olnud juba 3-4 kuud. Hästi palju on just Iirlasi, ma arvan, et nad moodustavad siin enamuse..noja siis muidugi igasuguseid asiaate. Meie ise suhtleme rohkem nende Iiri inimestega, sest japsid ja hiinakad enamjaolt siiski inglise keelt väga rääkida ei oska. Väga kift, et on nii palju nii erinevaid inimesi koos ja kõik saavad omavahel ilusti läbi.
Muidugi üks värvikamaid kujusid, kellest ma lihtsalt pean kirjutama on veidi ülekaaluline hallide juustega prantsuse noormees Alexis. No ta on ikka väga kummaline tõepoolest. Tema oli ka siis LadyCrofti farmis esimest päeva tööl kui meiegi. Paar päeva töötas ka aga noh siis lasti ta lahti. Eks ta siis kekkas kõigi ees, et HAHA te peate tööle minema ja mina saan siin magada rahulikult...eeee...nojah, eriline rõõm ka ju rahata istuda hostelis päevast päeva ja mängida risk'i! Ta käib kogu aeg siin paljajalu ringi...fuhh!..need põrandad on siin ikka suhteliselt jubedad..eriti veel köögis ja vetsus, kus enamuse ajast põrand ujub..öäk! Ja siis talle meeldib kirjutada...mingeid imelikke lugusid jumalast ja teistest inimestest, kes siin elavad. Päeval siis kirjutab midagi kokku ja õhtul kui teised töölt tagasi tulevad, käib (kui seda saab niimoodi nimetada..noh, pigem loivab) oma märkmikuga ringi ning laseb teistel neid jutte lugeda. Alguses teeskleb nagu kättesaamatut, a kui keegi korragi ytleb,et please anna noh, siis on garanteeritud selle saamine.
Ühel päeval siis Alexis otsustas, et tahab oma elu muuta. Hakkab sporti tegema ja korralikult toituma ja muud sellist värki. Ta isegi käis jooksmas[käekoti sarnane asi õlal ja jalad taas paljad kalpsas ta metsa vahele]...ühe korra..tegime Triinuga ka panuseid,et noh kas 10 mintsa pärast on tagasi või jah. Tegelt isegi oli ta suhteliselt tubli. Pidas isegi tunna vastu. Sama päeva õhtul nägime teda juba laua taga, ühes käes kahvel, millega sõi nuudleid ning teises käes kit kat'i šokolaad. Tubli Alexis, pidasid pool päeva vastu!
Eile õhtul, peale pudeli Absinthi ära joomist tahtis ta välja näha nagu teised stiilsed poisid (noh, eriti just nagu hollandikutt Chino, sest riietus, millesse oli ta end toppinud, polnud lihtsalt sarnane vaid nagu täpselt sama)...khmh...oli oma teksad poole kanni peale tõmmanud, nii et aluspüksid paistsid ja siis t-särk tagant poolt aluspükste sisse topitud. Käis ringi ning korrutas “I am LEGENDARY!”. Oh õudust!
Meil on siin siis kõrvaltoas Hollandist pärit kutt Chino, kes näeb välja täpselt nagu oleks kuskilt aasiast pärit..ja no sellest ka selline hüüdnimi. Tal on kaasas süntekas, millel mängib kogu aeg Amelie soundtrack'ilt ühte lugu, mis on meie jaoks juba Manjimup'i hümniks kujunenud.
Tööjuures läheb normaalselt. Tööpäevad on 9,5 tundi pikad..nii et õhtuks oleme päris korralikult läbi omadega. Esimesed päevad ei pidanud me Triinuga õnneks õunu korjama, pidime neid hoopis sorteerima ja valima välja ideaalsed õunad, mis saadeti Inglismaale. Peale seda oli suhteliselt raske õunte korjamise juurde tagasi minna, sest teised olid seda vahepeal ju kogu aeg teinud ning meilt nõuti sama kiirust, mis teisteltki. Eks rabasime seal hambad ristis ning kolmapäevaks olime võimelised juba 7 kasti õunu kahepeale ära korjama. Tegelt arvame, et saaksime ka 10 kastiga hakkama, kui oma nobedaid käekesi kiirelt liigutame.
Esimestel päevadel oli ikka suhteliselt masendav...tundus, et ei ole lihtsalt võimalik nii palju korjata ja mõtlesime, et lähme siit kohe minema. Aga oleme suutnud vist mingi 3 korda juba mineku suhtes ümber mõelda. Ja eks tööl on meil ka päris tore, sest meid ikka hoitakse seal ka täiega..kaks väikest Eesti tüdrukukest ju noh!
Täna on õnneks vaba päev – jeee! Eile oli ka....sellepärast, et õues sajab täiega vihma ning sellise ilmaga ikka õunu korjata ei saa. Ja tänu sellele, et teati juba ette, et see nädal sadama hakkab pidime me 10 päeva järjest töötama. Ohjaa..kõik olid sellest nii väsinud juba ja ootasid, et see vihm ükskord sealt taevast alla tuleks.
Noh...me pidime küll 10 päeva järjest töötama..aga me Triinuga suutsime eelmise neljapäeva endal vabaks päevaks muuta. Kuna kolmapäev oli selline suuremat sorti pidu ja me saime mingi kell 5.30 magama ning oleks pidanud juba 6.30 tõusma. Hommikul surusin siis äratuskella kinni ja ütlesin Triinule, et mina siit ei tõuse. Mingi aja pärast kuulsin, et keegi kutsub mu nime. Keerasin näo teisele poole ning nägin ohhhooo Naomi (see on meie hosteli omanik ning see inimene, kes meid hommikuti tööle sõidutab). Ta vaatas meile otsa ja ütles, et noh mõtlesin, et tulen ajan teid ikka üles ja viin tööle aga nüüd kui ma teie nägusid näen siis arvan, et teil vist ei ole mõtet sinna minna. Ups!
Üldse on need backpackerid siin ikka hullud joodikud noh! Absoluutselt iga õhtu on pidu...mina ei saa aru, et kuidas nad ikka niimoodi jõuavad..et järgmisel päeval paaritunnise unega tööle minna ja seal 10 tundi usin olla...ja niimoodi mitu päev järjest..huh! Peale seda leppisime kokku Triinuga, et kui peame järgmine päev tööle minema siis õhtul pidu ei pane...no see on toiminud...niivõrd kuivõrd.
Ja emme, ära muretse, ma ei ole alkohoolik!:)Ausalt ka noh...me oleme siin ühed korralikumad!
Aaa ja teate...ma suutsin ükspäev oma iPhone'i ära kaotada. Täiesti ebanormaalne. Ma võtan selle iga päev tööle kaasa et muusikat kuulata ja siis üks päev tööl avastasin, et noh ei ole seda mul taskus. Otsisin tööjuures aga ei midagi...arvasin, et jätsin selle koju aga kui koju jõudsin siis siin seda ka ei olnud. Väga jama!! Ma olin ikka nii õnnetu...Aga siis tuli välja, et üks tüdruk oli selle siit kuskilt leidnud ja Naomi kätte viinud ja ma sain selle tagasi. JEEE!!
Siin on üldse nii et kui midagi ära kaotad, siis võid kindel olla, et saad selle tagasi, sest kõik on nagu üks suur pere ning keegi kellegi teise tagant asju pihta ei pane.
Eile sain natuke shopata ka -JEEE...ma pole ju nii kaua saanud endale midagi osta..õudne kohe:D...aga eile käisin meie väikeses linnakeses ning sain endale uue uhke dressika ostetud... Väga hea, sest mul oli kaasas ainult üks helekollane dressikas, mis enam väga helekollane ei ole, sest olen pidanud sellega tööl käima. Kuna midagi muud pole olnud selga panna. Aa ja sellised nunnud lipsukestega retuusid ossin kaaa:D
Vahepeal oli tööl ikka väga karm käia. Eelmise nädala alguses olid hommikud meeletult külmad. Nii et kui tööpäev kell 7:30 hakkas siis olid õunad veel täitsa jääs...ja eks sa siis püüa seal miinuskraadides neid paljaste käekestega korjata...brrrr! Nüüd on aga ilmad veidi paremaks läinud.
Ja me ei teagi nüüd lõpuks kaua me siin Manjimupis oleme. Praegune plaan on lahkuda nädala pärast. Aga no meid teades võib see jälle muutuda. Ei, tegelikult tahaks olla siin niikaua kuni seda õunatööd jätkub. Vähemalt kindel töö olemas. Suhteliselt raske on praegu mingit muud tööd leida. Nii et tuleb hoida seda, mis on!
Ja ma ei kujuta ette kui kurb võib olla siit ära minna. Nii naljakas, et oleme siin olnud alles 2 nädalat ja kõik on juba nii lähedaseks ja omaks saanud. Oeh, eks see ole see backpackeri elu kurb pool..et liigud kogu aeg edasi ja nii palju toredaid kohti ja inimesi jääb kogu aeg seljataha.
Ja meid on siin ikka nii ära hellitatud kah. Kogu aeg toidetakse ja tegeletakse. Väga nunnu!
Aa ja eile tegime me kooki. Või noh aitasime Paddy'l (iiri kutt) kooki teha. Ta pidi selle tööle kaasa võtma aga lubas meile koju tagasi ka tuua seda. Väitis, et see on kõige parem kook ever. Eks siis näis..
Muidu ei ole me viitsinud üldse siin kokata. Isegi poisid teevad mingeid imeroogasid siin..ja maksimum mis meie õhtul teha viitsime on spagetid bolognese kastmega:D
No tegelt on söök siin ikka tunduvalt kallim kui Eestis ka nii et ei taha kogu raha nagu ainult toidu alla kah panna.
Oeh, püüan nüüd tihedamalt kirjutada sest muidu suudan kõik asjad jälle ära unustada, mis toimunud on.
Ja me ikka Triinuga siin arutame, et oleme nii õnnelikud, et selle Austraaliasse tuleku ikka ette võtsime. See on nii kift kogemus, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Nii et kui keegi kunagi peaks kahtlema, kas teha oma elus midagi sellist siis mina olen kahe käega poolt!!
Noja muidugi on meil teineteisega ka vedanud. Saame väga ilusti läbi ning ei kujuta ettegi kui oleks
pidanud siin olema mõne inimesega, kellega üldse ei klapiks.
Aga olge tublid seal ja ärge meie pärast muretsege. Kõik on super!
Musid-kallid!!
NB-palju õnne kõigile sünnipäevakatele kaa!!!
Andke mulle andeks, et ma ei ole juba mingi 2 nädalat kirjutanud aga näete olen ikka olemas ja kõik on väga hästi! Lihtsalt tööpäevad on pikad ja peale tööd on õues juba pime ning viimasel nädalal sadanud ka, seega ei saa oma läpakaga kuskile kännu otsa ronida. Ja noh, olen nii väss ka olnud, et pole mingit erilist inspiratsiooni peale tulnud. Nüüd üritan siis teile sellest kahest nädalast mingi lühikese ülevaate anda. Sest toimunud on tõesti palju!
Niisiis. Oleme ikka Manjimup'is. Esimesel päeval kui siia jõudsime mõtlesime, et kui nädalakese siin vastu peame, no et siis on ikka ülihästi. Aga ohhoo, võiks öelda, et me oleme täitsa tšempionid!! Sest hostel on ikka suhteliselt jube ja me oleme tõesti in the middle of nowhere..aga praeguseks on see kõik juba täitsa koduseks muutunud ja inimesed kalliks saanud. Uskumatu aga inimene ikka harjub/kohaneb tõesti kõigega.
Ma võiks öelda, et meie tuba on ikka vist kõige parem ja seltskonnaga on meil toas ka vedanud. Sellised korralikud ja rahulikud aasia inimesed..sõbralikud ja viisakad.
Siin on kõik toad 6-8 kohalised ning kokku on tube kuskil 9-10. Lisaks tubadele on meil siin suur köök, telekatuba ja selline istumiskoht, kus on piljard, ping-pong ja diivanid/toolid. Seda just toaks küll nimetada ei saaks, sest meenutab pigem mingit kuuri - kokku klopsitud seinad ning väike katus peakohal.
Inimesed on aga toredad. Kõik ütlevad, et olid šokis, kui esimest korda siia saabusid ning tahtsid juba järgmisel päeval asjad kokku pakkida aga no näedsa...mõni on siin olnud juba 3-4 kuud. Hästi palju on just Iirlasi, ma arvan, et nad moodustavad siin enamuse..noja siis muidugi igasuguseid asiaate. Meie ise suhtleme rohkem nende Iiri inimestega, sest japsid ja hiinakad enamjaolt siiski inglise keelt väga rääkida ei oska. Väga kift, et on nii palju nii erinevaid inimesi koos ja kõik saavad omavahel ilusti läbi.
Muidugi üks värvikamaid kujusid, kellest ma lihtsalt pean kirjutama on veidi ülekaaluline hallide juustega prantsuse noormees Alexis. No ta on ikka väga kummaline tõepoolest. Tema oli ka siis LadyCrofti farmis esimest päeva tööl kui meiegi. Paar päeva töötas ka aga noh siis lasti ta lahti. Eks ta siis kekkas kõigi ees, et HAHA te peate tööle minema ja mina saan siin magada rahulikult...eeee...nojah, eriline rõõm ka ju rahata istuda hostelis päevast päeva ja mängida risk'i! Ta käib kogu aeg siin paljajalu ringi...fuhh!..need põrandad on siin ikka suhteliselt jubedad..eriti veel köögis ja vetsus, kus enamuse ajast põrand ujub..öäk! Ja siis talle meeldib kirjutada...mingeid imelikke lugusid jumalast ja teistest inimestest, kes siin elavad. Päeval siis kirjutab midagi kokku ja õhtul kui teised töölt tagasi tulevad, käib (kui seda saab niimoodi nimetada..noh, pigem loivab) oma märkmikuga ringi ning laseb teistel neid jutte lugeda. Alguses teeskleb nagu kättesaamatut, a kui keegi korragi ytleb,et please anna noh, siis on garanteeritud selle saamine.
Ühel päeval siis Alexis otsustas, et tahab oma elu muuta. Hakkab sporti tegema ja korralikult toituma ja muud sellist värki. Ta isegi käis jooksmas[käekoti sarnane asi õlal ja jalad taas paljad kalpsas ta metsa vahele]...ühe korra..tegime Triinuga ka panuseid,et noh kas 10 mintsa pärast on tagasi või jah. Tegelt isegi oli ta suhteliselt tubli. Pidas isegi tunna vastu. Sama päeva õhtul nägime teda juba laua taga, ühes käes kahvel, millega sõi nuudleid ning teises käes kit kat'i šokolaad. Tubli Alexis, pidasid pool päeva vastu!
Eile õhtul, peale pudeli Absinthi ära joomist tahtis ta välja näha nagu teised stiilsed poisid (noh, eriti just nagu hollandikutt Chino, sest riietus, millesse oli ta end toppinud, polnud lihtsalt sarnane vaid nagu täpselt sama)...khmh...oli oma teksad poole kanni peale tõmmanud, nii et aluspüksid paistsid ja siis t-särk tagant poolt aluspükste sisse topitud. Käis ringi ning korrutas “I am LEGENDARY!”. Oh õudust!
Meil on siin siis kõrvaltoas Hollandist pärit kutt Chino, kes näeb välja täpselt nagu oleks kuskilt aasiast pärit..ja no sellest ka selline hüüdnimi. Tal on kaasas süntekas, millel mängib kogu aeg Amelie soundtrack'ilt ühte lugu, mis on meie jaoks juba Manjimup'i hümniks kujunenud.
Tööjuures läheb normaalselt. Tööpäevad on 9,5 tundi pikad..nii et õhtuks oleme päris korralikult läbi omadega. Esimesed päevad ei pidanud me Triinuga õnneks õunu korjama, pidime neid hoopis sorteerima ja valima välja ideaalsed õunad, mis saadeti Inglismaale. Peale seda oli suhteliselt raske õunte korjamise juurde tagasi minna, sest teised olid seda vahepeal ju kogu aeg teinud ning meilt nõuti sama kiirust, mis teisteltki. Eks rabasime seal hambad ristis ning kolmapäevaks olime võimelised juba 7 kasti õunu kahepeale ära korjama. Tegelt arvame, et saaksime ka 10 kastiga hakkama, kui oma nobedaid käekesi kiirelt liigutame.
Esimestel päevadel oli ikka suhteliselt masendav...tundus, et ei ole lihtsalt võimalik nii palju korjata ja mõtlesime, et lähme siit kohe minema. Aga oleme suutnud vist mingi 3 korda juba mineku suhtes ümber mõelda. Ja eks tööl on meil ka päris tore, sest meid ikka hoitakse seal ka täiega..kaks väikest Eesti tüdrukukest ju noh!
Täna on õnneks vaba päev – jeee! Eile oli ka....sellepärast, et õues sajab täiega vihma ning sellise ilmaga ikka õunu korjata ei saa. Ja tänu sellele, et teati juba ette, et see nädal sadama hakkab pidime me 10 päeva järjest töötama. Ohjaa..kõik olid sellest nii väsinud juba ja ootasid, et see vihm ükskord sealt taevast alla tuleks.
Noh...me pidime küll 10 päeva järjest töötama..aga me Triinuga suutsime eelmise neljapäeva endal vabaks päevaks muuta. Kuna kolmapäev oli selline suuremat sorti pidu ja me saime mingi kell 5.30 magama ning oleks pidanud juba 6.30 tõusma. Hommikul surusin siis äratuskella kinni ja ütlesin Triinule, et mina siit ei tõuse. Mingi aja pärast kuulsin, et keegi kutsub mu nime. Keerasin näo teisele poole ning nägin ohhhooo Naomi (see on meie hosteli omanik ning see inimene, kes meid hommikuti tööle sõidutab). Ta vaatas meile otsa ja ütles, et noh mõtlesin, et tulen ajan teid ikka üles ja viin tööle aga nüüd kui ma teie nägusid näen siis arvan, et teil vist ei ole mõtet sinna minna. Ups!
Üldse on need backpackerid siin ikka hullud joodikud noh! Absoluutselt iga õhtu on pidu...mina ei saa aru, et kuidas nad ikka niimoodi jõuavad..et järgmisel päeval paaritunnise unega tööle minna ja seal 10 tundi usin olla...ja niimoodi mitu päev järjest..huh! Peale seda leppisime kokku Triinuga, et kui peame järgmine päev tööle minema siis õhtul pidu ei pane...no see on toiminud...niivõrd kuivõrd.
Ja emme, ära muretse, ma ei ole alkohoolik!:)Ausalt ka noh...me oleme siin ühed korralikumad!
Aaa ja teate...ma suutsin ükspäev oma iPhone'i ära kaotada. Täiesti ebanormaalne. Ma võtan selle iga päev tööle kaasa et muusikat kuulata ja siis üks päev tööl avastasin, et noh ei ole seda mul taskus. Otsisin tööjuures aga ei midagi...arvasin, et jätsin selle koju aga kui koju jõudsin siis siin seda ka ei olnud. Väga jama!! Ma olin ikka nii õnnetu...Aga siis tuli välja, et üks tüdruk oli selle siit kuskilt leidnud ja Naomi kätte viinud ja ma sain selle tagasi. JEEE!!
Siin on üldse nii et kui midagi ära kaotad, siis võid kindel olla, et saad selle tagasi, sest kõik on nagu üks suur pere ning keegi kellegi teise tagant asju pihta ei pane.
Eile sain natuke shopata ka -JEEE...ma pole ju nii kaua saanud endale midagi osta..õudne kohe:D...aga eile käisin meie väikeses linnakeses ning sain endale uue uhke dressika ostetud... Väga hea, sest mul oli kaasas ainult üks helekollane dressikas, mis enam väga helekollane ei ole, sest olen pidanud sellega tööl käima. Kuna midagi muud pole olnud selga panna. Aa ja sellised nunnud lipsukestega retuusid ossin kaaa:D
Vahepeal oli tööl ikka väga karm käia. Eelmise nädala alguses olid hommikud meeletult külmad. Nii et kui tööpäev kell 7:30 hakkas siis olid õunad veel täitsa jääs...ja eks sa siis püüa seal miinuskraadides neid paljaste käekestega korjata...brrrr! Nüüd on aga ilmad veidi paremaks läinud.
Ja me ei teagi nüüd lõpuks kaua me siin Manjimupis oleme. Praegune plaan on lahkuda nädala pärast. Aga no meid teades võib see jälle muutuda. Ei, tegelikult tahaks olla siin niikaua kuni seda õunatööd jätkub. Vähemalt kindel töö olemas. Suhteliselt raske on praegu mingit muud tööd leida. Nii et tuleb hoida seda, mis on!
Ja ma ei kujuta ette kui kurb võib olla siit ära minna. Nii naljakas, et oleme siin olnud alles 2 nädalat ja kõik on juba nii lähedaseks ja omaks saanud. Oeh, eks see ole see backpackeri elu kurb pool..et liigud kogu aeg edasi ja nii palju toredaid kohti ja inimesi jääb kogu aeg seljataha.
Ja meid on siin ikka nii ära hellitatud kah. Kogu aeg toidetakse ja tegeletakse. Väga nunnu!
Aa ja eile tegime me kooki. Või noh aitasime Paddy'l (iiri kutt) kooki teha. Ta pidi selle tööle kaasa võtma aga lubas meile koju tagasi ka tuua seda. Väitis, et see on kõige parem kook ever. Eks siis näis..
Muidu ei ole me viitsinud üldse siin kokata. Isegi poisid teevad mingeid imeroogasid siin..ja maksimum mis meie õhtul teha viitsime on spagetid bolognese kastmega:D
No tegelt on söök siin ikka tunduvalt kallim kui Eestis ka nii et ei taha kogu raha nagu ainult toidu alla kah panna.
Oeh, püüan nüüd tihedamalt kirjutada sest muidu suudan kõik asjad jälle ära unustada, mis toimunud on.
Ja me ikka Triinuga siin arutame, et oleme nii õnnelikud, et selle Austraaliasse tuleku ikka ette võtsime. See on nii kift kogemus, et ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Nii et kui keegi kunagi peaks kahtlema, kas teha oma elus midagi sellist siis mina olen kahe käega poolt!!
Noja muidugi on meil teineteisega ka vedanud. Saame väga ilusti läbi ning ei kujuta ettegi kui oleks
pidanud siin olema mõne inimesega, kellega üldse ei klapiks.
Aga olge tublid seal ja ärge meie pärast muretsege. Kõik on super!
Musid-kallid!!
NB-palju õnne kõigile sünnipäevakatele kaa!!!
Tuesday, May 12, 2009
10. Mai 2009 Pühapäev
Suhteliselt raske oli hommikul ärgata, sest saime aint mõned tunnid magada. Aga Rauno tuli meile järgi ning me sõitsime autoga Pembertoni. Käisime ühes pargis, kus lendasid papagoid ringi. Kahju et midagi süüa kaasas ei olnud, mida neile anda. Nad pidid lausa peo pealt sööma. Kift!
Seal pargis oli veel üks vana suur puu, mille külge oli nagu mingid pulgad pandud nii et sai ülesse ronida. See puu oli vist mingi 65 meetrit kõrge nii et me Triinuga otsustasime, et seekord jääb ära. Kõrgusearmastajad nagu me oleme, haha..
Peale seda sõitsime veel natuke Pembertonis ringi ning siis tulime koju.
See oli esimene päev, kui päike ei paistnud. Ja isegi sadas vihma! Ma loodan, et tööl olles vihma ei saja. Siis küll eriti mõnus ei ole nende redelite peal ronida ja mul ei ole midagi selga ka panna. Ainuke soem asi on mul helekollane dressikas ja sellest on niigi juba kahju, et ma pean sellega tööl käima aga kahjuks ei ole midagi teha, sest siin ei ole kuskil väga shopata, et endale midagi muud selga osta.
Õhtul vaatasime filmi. Järsku oli toas mingi hull naer. Me ei saand aru et mis neile nii kõvasti nalja teeb. Aga siis nägime, et tüdrukud olid ühele tüübile musta silmapliiatsiga mingisuguse habeme/vuntsid ja pisarad joonistanud. Ja nad naersid seda mingi tõsiselt pool tundi. Me Triinuga lihtsalt kehitasime õlgu...et noh, sellised naljad siis.
Naljakas jah, et nad on ikka nii teistmoodi inimesed kui meie. Neil on näiteks see toidukultuur ikka hoopis teine. Meie niisama teeme mingid kiired võikud või keedame makarone või nii aga nad teevad ikka uhkeid sööke, mingeid imeasju. Täna üks tüüp meie toast tegi nuudleid ja siis tegi selle kõrvale mingi hästi vürtsika kastme. Selle kastme tegemiseks kasutas ta notsu jalga ja igast mingeid asju veel. Andis meile kah proovida, päris nämma oli. Ja siis üks tüdruk tegi mingi hullu pajaroa ja teine tegi mingit huvitavat suppi..Nad on ikka tublid!
Ok, ma lähen nüüd magama, sest olen üliväsinud ja homme peab jälle vara ärkama.
Head ööd!
Seal pargis oli veel üks vana suur puu, mille külge oli nagu mingid pulgad pandud nii et sai ülesse ronida. See puu oli vist mingi 65 meetrit kõrge nii et me Triinuga otsustasime, et seekord jääb ära. Kõrgusearmastajad nagu me oleme, haha..
Peale seda sõitsime veel natuke Pembertonis ringi ning siis tulime koju.
See oli esimene päev, kui päike ei paistnud. Ja isegi sadas vihma! Ma loodan, et tööl olles vihma ei saja. Siis küll eriti mõnus ei ole nende redelite peal ronida ja mul ei ole midagi selga ka panna. Ainuke soem asi on mul helekollane dressikas ja sellest on niigi juba kahju, et ma pean sellega tööl käima aga kahjuks ei ole midagi teha, sest siin ei ole kuskil väga shopata, et endale midagi muud selga osta.
Õhtul vaatasime filmi. Järsku oli toas mingi hull naer. Me ei saand aru et mis neile nii kõvasti nalja teeb. Aga siis nägime, et tüdrukud olid ühele tüübile musta silmapliiatsiga mingisuguse habeme/vuntsid ja pisarad joonistanud. Ja nad naersid seda mingi tõsiselt pool tundi. Me Triinuga lihtsalt kehitasime õlgu...et noh, sellised naljad siis.
Naljakas jah, et nad on ikka nii teistmoodi inimesed kui meie. Neil on näiteks see toidukultuur ikka hoopis teine. Meie niisama teeme mingid kiired võikud või keedame makarone või nii aga nad teevad ikka uhkeid sööke, mingeid imeasju. Täna üks tüüp meie toast tegi nuudleid ja siis tegi selle kõrvale mingi hästi vürtsika kastme. Selle kastme tegemiseks kasutas ta notsu jalga ja igast mingeid asju veel. Andis meile kah proovida, päris nämma oli. Ja siis üks tüdruk tegi mingi hullu pajaroa ja teine tegi mingit huvitavat suppi..Nad on ikka tublid!
Ok, ma lähen nüüd magama, sest olen üliväsinud ja homme peab jälle vara ärkama.
Head ööd!
9. Mai 2009 Laupäev
Meie esimene tööpäev. Ärkasime pool seitse ning 7ks pidime juba õues bussis olema, millega sõitsime Lady Croft farmi. See on siis meie uus töökoht. Asub mingi 20 minutilise autosõidu kaugusel. Ühesõnaga meie koduke on ikka tõsiselt in the middle of nowhere, sest kõik asjad on siit niiii kaugel.
Õnneks ei olnud me Triinuga ainukesed, kelle jaoks oli see esimene tööpäev. Oli veel 4 Prantsuse kutti ning üks tüüp Iirimaalt. Alguses täitsime seal mingei pabereid ja siis läksime tööd tegema. Juhhei! Kõigepealt tõmbasime mingeid kilesid õunapuude ridade vahele, mis peegeldasid päikest ka alumistele õuntele. Peale seda algas siis päris töö – õunte korjamine. Igaühele anti kott, mis käis kõhu peale ning mille sisse saime õunu korjata. Eks nüüd me vist kõik teame, mis tunne rasedatel naistel on ja kuidas neil seljad võivad valutada.
Meid jagati kaheks grupiks – mina, Triinu ja Iiri tüüp olime ühes ja prantslased teises – ja mõlemale grupile anti oma vahe, kust õunu korjama hakata. Enne näidati muidugi ette kuidas ikka õuna korjata – ei tohi murda, ei tohi keerutada, peab võtma õunakese õrnalt peopessa ning teda ülespoole painutama; õunal peab olema 70% värvi aga ei tohi olla päikesepõletust ja jumala eest kui sa õuna bruise'id siis saad hoiatuse ja kolmanda hoiatusega lendad kah! Õuna pead väga pehmelt asetama oma kõhukotti ning kui kott täis saab siis pead selle tühjendama suurde puidust kasti – aga ettevaatlikult, et õunad viga ei saaks!
Meile anti siis 2 redelit ja kuna Triinu ei ole kõrgustega sinapeal siis hakkasin ise hoopis üles ronima – nojah ega see mõnus ei ole. Suhteliselt tüütu on kogu aeg seda redelit mingi 2 õuna pärast jälle edasi tõsta ja seal üleval kõõluda. Ja mina tark inimene panin muidugi endale üleni mustad riided selga, nii et päike küttis ikka mõnuga.
Meile siis räägiti ka, et peale esimest nädalat ootavad nad meilt umbes 4 kasti per face/per day. See on küll hästi tahetud, sest päeva lõpuks oli meil kolme peale korjatud 2 kasti. Teamwork!! Ja me tegime mingi 2 pausi vist – ühe 15minutilise ja ühe pooletunnise.
Tööl saime teada, et ühel prantsuse tüübil, Faric'il, on auto ning et ta kavatseb õhtu poole ka linna sõita. Väga hea, saime ennast kah auto peale räägitud ning vähemalt oli võimalus poodi minna. Sest enne teisipäeva ju linna ei saa.
Tööpäev lõppes kell kolm ehk siis kestis 7,5 tundi, normaalne. Aa ja õunte nimi on Pink Lady, nii et kui neid kuskil poes näete, siis võibolla olen mina need puu otsast korjanud. Vot! Muidugi vaevalt et siit Eestisse mingeid õunu hakataks vedama aga siiski, austagem õunakorjajaid!
Peale tööd käisime pesus ja läksime linna. Ostsime süüa ja veini ja siis koju tagasi.
Õhtul jõime veini ja tutvusime hosteli inimestega. Siin on hästi palju inimesi Iirimaalt ja muidugi Hiinast. Ja üks tüüp oli isegi Rootsist. Kift, et selline rahvusvaheline seltskond on koos.
Õnneks ei olnud me Triinuga ainukesed, kelle jaoks oli see esimene tööpäev. Oli veel 4 Prantsuse kutti ning üks tüüp Iirimaalt. Alguses täitsime seal mingei pabereid ja siis läksime tööd tegema. Juhhei! Kõigepealt tõmbasime mingeid kilesid õunapuude ridade vahele, mis peegeldasid päikest ka alumistele õuntele. Peale seda algas siis päris töö – õunte korjamine. Igaühele anti kott, mis käis kõhu peale ning mille sisse saime õunu korjata. Eks nüüd me vist kõik teame, mis tunne rasedatel naistel on ja kuidas neil seljad võivad valutada.
Meid jagati kaheks grupiks – mina, Triinu ja Iiri tüüp olime ühes ja prantslased teises – ja mõlemale grupile anti oma vahe, kust õunu korjama hakata. Enne näidati muidugi ette kuidas ikka õuna korjata – ei tohi murda, ei tohi keerutada, peab võtma õunakese õrnalt peopessa ning teda ülespoole painutama; õunal peab olema 70% värvi aga ei tohi olla päikesepõletust ja jumala eest kui sa õuna bruise'id siis saad hoiatuse ja kolmanda hoiatusega lendad kah! Õuna pead väga pehmelt asetama oma kõhukotti ning kui kott täis saab siis pead selle tühjendama suurde puidust kasti – aga ettevaatlikult, et õunad viga ei saaks!
Meile anti siis 2 redelit ja kuna Triinu ei ole kõrgustega sinapeal siis hakkasin ise hoopis üles ronima – nojah ega see mõnus ei ole. Suhteliselt tüütu on kogu aeg seda redelit mingi 2 õuna pärast jälle edasi tõsta ja seal üleval kõõluda. Ja mina tark inimene panin muidugi endale üleni mustad riided selga, nii et päike küttis ikka mõnuga.
Meile siis räägiti ka, et peale esimest nädalat ootavad nad meilt umbes 4 kasti per face/per day. See on küll hästi tahetud, sest päeva lõpuks oli meil kolme peale korjatud 2 kasti. Teamwork!! Ja me tegime mingi 2 pausi vist – ühe 15minutilise ja ühe pooletunnise.
Tööl saime teada, et ühel prantsuse tüübil, Faric'il, on auto ning et ta kavatseb õhtu poole ka linna sõita. Väga hea, saime ennast kah auto peale räägitud ning vähemalt oli võimalus poodi minna. Sest enne teisipäeva ju linna ei saa.
Tööpäev lõppes kell kolm ehk siis kestis 7,5 tundi, normaalne. Aa ja õunte nimi on Pink Lady, nii et kui neid kuskil poes näete, siis võibolla olen mina need puu otsast korjanud. Vot! Muidugi vaevalt et siit Eestisse mingeid õunu hakataks vedama aga siiski, austagem õunakorjajaid!
Peale tööd käisime pesus ja läksime linna. Ostsime süüa ja veini ja siis koju tagasi.
Õhtul jõime veini ja tutvusime hosteli inimestega. Siin on hästi palju inimesi Iirimaalt ja muidugi Hiinast. Ja üks tüüp oli isegi Rootsist. Kift, et selline rahvusvaheline seltskond on koos.
Saturday, May 9, 2009
8. Mai 2009 Reede..jätkub..
Tere siis taaskord..
istun oma naris ülemisel korrusel ja teiselpool tuba (no kahe sammu kaugusel) vaatab mulle vastu mingisugune aasia kutt.. Selgus siiski, et mei ei ela toas koos mitte 6 china-tüdrukuga vaid meil on siin mingid tüübid ka. OHHOO!!
Vaatasime seina pealt, et peame homme hommikul kell 7 valmis olema, nii et päris ok..kartsin et äkki juba mingi 5-6 ajal. Ja ei teagi täpselt kaua tööpäev kestab..aga noh nähtavasti mingi 7-8 tundi. Eks näis.
Aga ühesõnaga..täna kell 8:30 istusime me Perthis bussi peale ning ees ootas viietunnine sõit. Eestis on juba Tallinn-Pärnu ots nagu mingi tüütu pikk sõit aga siin läks see viis tundi tõsiselt kiiresti. Niiii palju oli vaadata – loodus, loomad, vahepealsed külad ja värki. Esimesed kaks tundi lihtsalt jõllitasin suurte silmade ning õndsa naeratusega aknast välja. What a wonderful world! Peale seda kui mu põsed krampi hakkasid tõmbuma otsustasin naeratusest siiski loobuda..
Aa ja siin on ikka klienditeenindus ka väga tore, isegi onu bussijuht oli nii sõbralik. Viskas nalja ja kui buss liikuma hakkas siis ilusti rääkis mikrisse et kus ja millal peatume ja et näete seal on konditsioneer jnejne..ühesõnaga kõik seletas lahti.
Kohale jõudsime siis natuke enne kahte. Istusime bussijaamas ning ootasime hosteli autot, mis pidi meile järgi tulema. Ei tulnd auto, tuli buss hoopis. Seal olid sees mingid tüübid, kes olid just farmist töölt tulnud ja ei lõhnanud just kuigi meeldivalt.
Tädi bussijuht ütles meile, et meil on 15 minutit aega, et käia toidupoes ja osta endale süüa ning võtta raha välja. Kuna hostel asub linnast eemal siis tipa-tapa poodi väga ei lähe ja shoping-päevad, millal bussiga linna viiakse, on teisipäev, neljapäev ja laupäev. Aga kuna me laupäeval (ehk siis homme) tööl peame olema siis me saame poodi alles teisipäeval. Käisime kiirelt poes ära ja siis pärast vaatasime et pooled asjad jäid ostmata..nojah juhtub.. Muidugi kõige olulisem, mis ostmata jäi oli vein..et ennast õhtuti magama uinutada..HAHA, okei emme, ma ei ole alkohoolik!
Ja üldse siin on ju see teema et alkoholi toidupoes ei müüda..selle jaoks on eraldi poed – vot siuke süsteem.
Kui hostelisse kohale jõudsime anti meile tekid-padjad kätte ja näidati ära meie tuba. Ahnii, et siis selline ongi jah, no okei. Siin on siis 4 nari ehk 8 inimest ja toa keskel on mingi..no lauaks ma seda küll ei nimetaks aga no selline madal puidust asi, mille peal ja ümber on meie toakaaslaste söögid, nõud ja selline stuff. Kappe siin ei ole. Seega asjad on surutud voodite alla, kõrvale ja peale. Jah, nad kõik magavad nii, et pool voodit on asju täis. Ja ma arvan, et ei ole mõtet küsida kuidas nad sinna ära mahuvad, sest nad kõik on nii imetillukesed ju.
Praegu on mul küll väga väga väga kahju, et ma oma magamiskotist ilma jäin, sest need tekid ja linad...nooh..ma parem ei süvene neisse. Aga nagu öeldakse - mis ei tapa teeb tugevaks! Ja me Triinuga oleme juba väga tugevad!
Alguses ehmatasime ära et no tore-tore..mobla näitab ”no service” ja sellisel juhul ei saa ju netti ka. Et kuidas me teile kõigile teada anname, et ikka elus oleme. Aga no näedsa, majast mingi 150 meetrit eemal kännu otsas levi siiski leidub. Väga armas!
Eks näis kaua me siin peatume. Ise arvame, et kui mingi 2-3 nädalat vastu peaks oleks nagu väga hästi. Et siis saaks natuke raha teenitud ning juuni algusest algavad ka mingid hooajad pihta. Et siis sõidaks kas Margaret River'isse, mis on siit ma arvan et ehk 150 km kaugusel...umbes..äkki? Või siis hoopis kuskile Perthist põhja poole, kus on talvel soojem.
Hostelis käib praegu mingi kõva pidu..no vähemalt muusika on hea...aga ma siiski kobin magama, sest homme peab kell 6 tõusma...oh seda õudust!
Olge tublid ja ma üritan siiski teile korra päevas kirjutada.
Lihtsa-elu-Nele!
Ciao!
istun oma naris ülemisel korrusel ja teiselpool tuba (no kahe sammu kaugusel) vaatab mulle vastu mingisugune aasia kutt.. Selgus siiski, et mei ei ela toas koos mitte 6 china-tüdrukuga vaid meil on siin mingid tüübid ka. OHHOO!!
Vaatasime seina pealt, et peame homme hommikul kell 7 valmis olema, nii et päris ok..kartsin et äkki juba mingi 5-6 ajal. Ja ei teagi täpselt kaua tööpäev kestab..aga noh nähtavasti mingi 7-8 tundi. Eks näis.
Aga ühesõnaga..täna kell 8:30 istusime me Perthis bussi peale ning ees ootas viietunnine sõit. Eestis on juba Tallinn-Pärnu ots nagu mingi tüütu pikk sõit aga siin läks see viis tundi tõsiselt kiiresti. Niiii palju oli vaadata – loodus, loomad, vahepealsed külad ja värki. Esimesed kaks tundi lihtsalt jõllitasin suurte silmade ning õndsa naeratusega aknast välja. What a wonderful world! Peale seda kui mu põsed krampi hakkasid tõmbuma otsustasin naeratusest siiski loobuda..
Aa ja siin on ikka klienditeenindus ka väga tore, isegi onu bussijuht oli nii sõbralik. Viskas nalja ja kui buss liikuma hakkas siis ilusti rääkis mikrisse et kus ja millal peatume ja et näete seal on konditsioneer jnejne..ühesõnaga kõik seletas lahti.
Kohale jõudsime siis natuke enne kahte. Istusime bussijaamas ning ootasime hosteli autot, mis pidi meile järgi tulema. Ei tulnd auto, tuli buss hoopis. Seal olid sees mingid tüübid, kes olid just farmist töölt tulnud ja ei lõhnanud just kuigi meeldivalt.
Tädi bussijuht ütles meile, et meil on 15 minutit aega, et käia toidupoes ja osta endale süüa ning võtta raha välja. Kuna hostel asub linnast eemal siis tipa-tapa poodi väga ei lähe ja shoping-päevad, millal bussiga linna viiakse, on teisipäev, neljapäev ja laupäev. Aga kuna me laupäeval (ehk siis homme) tööl peame olema siis me saame poodi alles teisipäeval. Käisime kiirelt poes ära ja siis pärast vaatasime et pooled asjad jäid ostmata..nojah juhtub.. Muidugi kõige olulisem, mis ostmata jäi oli vein..et ennast õhtuti magama uinutada..HAHA, okei emme, ma ei ole alkohoolik!
Ja üldse siin on ju see teema et alkoholi toidupoes ei müüda..selle jaoks on eraldi poed – vot siuke süsteem.
Kui hostelisse kohale jõudsime anti meile tekid-padjad kätte ja näidati ära meie tuba. Ahnii, et siis selline ongi jah, no okei. Siin on siis 4 nari ehk 8 inimest ja toa keskel on mingi..no lauaks ma seda küll ei nimetaks aga no selline madal puidust asi, mille peal ja ümber on meie toakaaslaste söögid, nõud ja selline stuff. Kappe siin ei ole. Seega asjad on surutud voodite alla, kõrvale ja peale. Jah, nad kõik magavad nii, et pool voodit on asju täis. Ja ma arvan, et ei ole mõtet küsida kuidas nad sinna ära mahuvad, sest nad kõik on nii imetillukesed ju.
Praegu on mul küll väga väga väga kahju, et ma oma magamiskotist ilma jäin, sest need tekid ja linad...nooh..ma parem ei süvene neisse. Aga nagu öeldakse - mis ei tapa teeb tugevaks! Ja me Triinuga oleme juba väga tugevad!
Alguses ehmatasime ära et no tore-tore..mobla näitab ”no service” ja sellisel juhul ei saa ju netti ka. Et kuidas me teile kõigile teada anname, et ikka elus oleme. Aga no näedsa, majast mingi 150 meetrit eemal kännu otsas levi siiski leidub. Väga armas!
Eks näis kaua me siin peatume. Ise arvame, et kui mingi 2-3 nädalat vastu peaks oleks nagu väga hästi. Et siis saaks natuke raha teenitud ning juuni algusest algavad ka mingid hooajad pihta. Et siis sõidaks kas Margaret River'isse, mis on siit ma arvan et ehk 150 km kaugusel...umbes..äkki? Või siis hoopis kuskile Perthist põhja poole, kus on talvel soojem.
Hostelis käib praegu mingi kõva pidu..no vähemalt muusika on hea...aga ma siiski kobin magama, sest homme peab kell 6 tõusma...oh seda õudust!
Olge tublid ja ma üritan siiski teile korra päevas kirjutada.
Lihtsa-elu-Nele!
Ciao!
Friday, May 8, 2009
8. Mai 2009 Reede
NONIIIII!!
mai tea mina olen kuskil metsas ja läpakas on kännu otsas...kuidas teil ka läheb?
Ühesõnaga oleme siis kohal.
Ja meie koduke..kui seda nii tohib nimetada..asub Manjimup'ist mingi ütleme 4 km kaugusel..vähemalt..ja me elame...metsas. Seega levi ega netti ei saa eriti..ainult majast natuke eemal kännu otsas on..VOT
ühesõnaga..elame kaheksases toas mingite aasia tsikkidega kes inglise keelest nagu mõhkugi aru ei saa...kui küsisin et "how long have you been here?" tuli vastuseks "i don't know!" nii et edasi väga suhtlust arendada ei püüdnud.
Okei, olge te tublid ja me püüame ka olla:)
Varsti kirjutan teile siis pikemalt meie Manjimupi seiklustest!
Farmi Nele ja Farmi Triinu:)
mai tea mina olen kuskil metsas ja läpakas on kännu otsas...kuidas teil ka läheb?
Ühesõnaga oleme siis kohal.
Ja meie koduke..kui seda nii tohib nimetada..asub Manjimup'ist mingi ütleme 4 km kaugusel..vähemalt..ja me elame...metsas. Seega levi ega netti ei saa eriti..ainult majast natuke eemal kännu otsas on..VOT
ühesõnaga..elame kaheksases toas mingite aasia tsikkidega kes inglise keelest nagu mõhkugi aru ei saa...kui küsisin et "how long have you been here?" tuli vastuseks "i don't know!" nii et edasi väga suhtlust arendada ei püüdnud.
Okei, olge te tublid ja me püüame ka olla:)
Varsti kirjutan teile siis pikemalt meie Manjimupi seiklustest!
Farmi Nele ja Farmi Triinu:)
7. Mai 2009 Neljapäev
Hommikul püüdsime ennast jälle vara üles ajada, check-out toimub siin kell 9:45! No meie jaoks on see ikka kohutavalt vara, sest siin on uni kuidagi eriti magus ning kui miski ei segaks siis magaks vist mingi kella 1ni välja. Ühesõnaga korjasime oma kodinad kokku ja kolisime oma kahesest toast välja ning viiesesse tuppa sisse. Õnneks olime me selles viieses toas kahekesi, nii et ruumi oli täiega, saime laiutada:).
Kuna väga suur nälg oli peal siis käisime supermarketis, ostsime süüa ning tegime endale taaskord kartuleid salatiga. Nii nämm on see ikka...selline kevade toit kuidagi:)
Ülejäänud osa päevast otsisin netist igasuguseid tööhosteleid (hostel, mis on kohustatud sulle töö otsima, kui sa seal peatud) ning helistasin neile. Ma võin ausalt öelda, et helistasin vähemalt 50sse kohta ja siis oli suhteliselt ahastus peal ning keel sõlmes, et no enam ei taha..ja mitte kuskilt ei antud lootustki praegu tööle saada. Et hooaeg algab alles mingi juunis. Aga see tähendaks seda et me peaks 3 nädalat veel niisama olema:( Ja samas ei julge praegu niimoodi hullult reisida ja igal pool raha ka raisata, kui ükski töökoht kindel kah ei ole.
Lõpuks võtsin siis Triinu telefoni ning helistasin sellega Manjimup'i ühte hostelisse. Sealne noormees oli kohe väga positiivne. Et ohhoo, kindlasti leiame teile midagi ja võttis minu numbri, et mulle tagasi helistada. Paari minuti pärast heliseski telefon ning noormees teatas rõõmsalt et töö on olemas – õunte korjamine. Ja et peaksime kohe homme juba kohale sõitma. Ühesõnaga kõik väga super! Laupäeval oleks siis esimene tööpäev, pühapäev oleks vaba ning esmaspäevast siis jälle tööle. Olime nii õnnelikud et kargasime rõõmust mööda tuba ringi...JEEE!!!...hea, et keegi seda pealt ei näinud:D:D, oleks vist suht häbi olnud..
Manjimup on selline 5000 elanikuga linnake Perthist umbes 300 km lõuna pool. See asub kuskil metsade keskel, nii et äkki näeme siis mõne huvitava looma või linnukese või ämbliku ka lõpuks ära. No okei, ämblikuid ma siiski näha ei tahaks. Siis oleks paar unetut ööd nähtavasti garanteeritud.
Homme hommikul ärkame vara, võtame takso ning sõidame East Perth Terminali, et jõuda 8:30 bussi peale.
Ühesõnaga tänaseks mulle arvutist aitab, enam seda näha ei taha.
Tsau!
6. Mai 2009 Kolmapäev
Ärkasime hommikul vara, et kõik oma asjad kokku panna ning siis teise tuppa kolida. Seekord siis kahesesse, jumal tänatud! Passisime seal receptionis kõigi oma asjadega ning ootasime et meie uus tuba korda saaks. Ei saanudki nagu aru, et kuidas meil nii palju asju oli..nagu oleks neid täiega juurde tekkinud selle nädala jooksul..kahtlane.
Tuba oli täitsa hea, kindlasti parem kui eelmine. Aga teadsime, et peame järgmisel hommikul jälle toast välja kolima ning teise tuppa minema, sest see oli järgmiseks ööks juba bookitud.
Muidu oli selline rahulik päev meie jaoks. Pesime ilusti pesuruumis kolm masinatäit pesu ja tegime süüa ja käisime jalutamas ja nii. Mõtlesime et noh oleme reedeni siin (et saaks oma pangakaardid pangast kätte) ja siis tõmbame Pembertoni minema.
Õhtul saatis meile Rauno sõnumi ja teatas, et Pembertoni veel ei saa..et seal järjekord ja noh heal juhul siis 1,5 nädala pärast saaks. Nojah..et ennast lohutada käisime taaskord Thirsty Camelist läbi ja võtsime endale maitsvad Vodka cruiserid ning istusime parki maha. Siin on ikka niiii mõnusad soojad suveõhtud et ei tahagi kuskil sees istuda. Mina ei saa üldse aru miks enamus inimesed siin ainult mööda baare ju pubisid õhtuti käivad.
Kahjuks mingeid loomakesi seekord ei näinud. Ainult mingisugune tüüp sahistas põõsaste vahel kogu aeg. Kui taskulambiga vaatama läksime siis siblis seal ringi ja ruikis meile vastu – mis neil on siin PÕÕSASSEAD ka või? On vast koht!
Wednesday, May 6, 2009
5. Mai Teisipäev
Ärkasime ning läksime linna, et jälle tööbüroost läbi käia. Kahjuks mingeid pakkumisi taaskord ei olnud nii et tulime sama targalt koju tagasi. Peale seda otsustasime poes käia ning esimest korda ka ise süüa teha. Tegime endale keedukartuleid tomati-kurgi-hapukoore salatiga. Nämmm, Eesti toit:D..kõhud saime ikka korralikult täis. Pärast vedelesime voodi peal ja oigasime ainult.
Mingi kella 4 ajal helistas Rauno ning ütles, et meile vist oleks tööd Pembertonis (mingi 400 km siit allapoole) farmis, kus ta kunagi ise töötas. Aga et ta peab veel homme üle helistama. Kui sinna saaks siis peaks juba nädalavahetusel ära minema. Meile sobib:). Ongi see linn ennast enam-vähem meie jaoks ära ammendanud. Vaatasime et buss sõidab sinna kas 6 või 8 tundi nii et saame jälle mõnusalt loksuda.
NB-meie china girl kolis välja, nii et nüüd on tuba ainult meie päralt, super!
Kuna meil oli tuba bronnitud esialgu ainult nädalaks (ehk kuni kolmapäeva hommikuni) siis läksime reception'isse küsima, et kas oleks võimalik ka pikemalt siin olla..tuli välja et ainult üheks ööks saame veel jääda, kahesesse tuppa..nii et peaksime teise tuppa siiski ümber kolima. Eks siis vaatame, mis edasi saab. Kas kohe neljapäeval Pembertoni või kuskile teise hostelisse mõneks ööks.
Õhtul käisime veel oma linnakeses jalutamas ning siis koju tuttu.
Mingi kella 4 ajal helistas Rauno ning ütles, et meile vist oleks tööd Pembertonis (mingi 400 km siit allapoole) farmis, kus ta kunagi ise töötas. Aga et ta peab veel homme üle helistama. Kui sinna saaks siis peaks juba nädalavahetusel ära minema. Meile sobib:). Ongi see linn ennast enam-vähem meie jaoks ära ammendanud. Vaatasime et buss sõidab sinna kas 6 või 8 tundi nii et saame jälle mõnusalt loksuda.
NB-meie china girl kolis välja, nii et nüüd on tuba ainult meie päralt, super!
Kuna meil oli tuba bronnitud esialgu ainult nädalaks (ehk kuni kolmapäeva hommikuni) siis läksime reception'isse küsima, et kas oleks võimalik ka pikemalt siin olla..tuli välja et ainult üheks ööks saame veel jääda, kahesesse tuppa..nii et peaksime teise tuppa siiski ümber kolima. Eks siis vaatame, mis edasi saab. Kas kohe neljapäeval Pembertoni või kuskile teise hostelisse mõneks ööks.
Õhtul käisime veel oma linnakeses jalutamas ning siis koju tuttu.
Tuesday, May 5, 2009
4. Mai 2009 Esmaspäev
Pidime Triinuga küll varem ärkama, et juba mingi pool tundi enne Aussijob'i avamist ukse taga olla...aga ikka ei suutnud tõusta...seega jõudsime sinna mingi 5 minutit enne 10t. Enne meid oli seal veel täpselt nii palju kui 21 inimest..ohjaa...asi ei näinud eriti hea välja. Ootasime siis seal mingi aeg ning saime sisse...Tädi palus kõigil vaiksemalt olla ning teatas siis – need kes otsivad siin Perthis linnas tööd, põhimõtteliselt ei ole midagi; need kes tahaksid farmi minna, no tegelt ei ole nagu midagi; need kes tahaksid seda ja seda...no seda ka ei ole. Nii et suhteliselt ebaõnnestunud värk noh. Järsku avastas üks neiu meie kõrval et ohhoo – te olete eestlased vä, väga kift:). Ta oli Austraalias olnud juba mingi 8 kuud ning teadis veel ühte tööbürood. Panime oma nimed kirja, et olime Aussijob'is kohal käinud ja tööst ikka veel huvitatud ning läksime selle uue neiu Lauraga järgmisesse tööbüroosse..kokku käisime siis neljas tööbüroos...aga no mitte midagi. Peale selle, et viimases, neljandas büroos kohtasime veel üht eestlast. Nii et neid siin ikka jagub. Peale seda läksime ja lasime panna oma passidesse viisakleepsud ning käisime ka pangas ära ning tegime endale Austraalia kontod. Nüüd peaks selliste tähtsate asjadega ühelpool olema.
Kui pangas istusime helistas mulle tädi Aussijob'ist ja ütles et me läheksime sinna tagasi, et neil on vist midagi meile pakkuda. Me olime juba väga õnnelikud, et ohhhoooo..kas on tõesti võimalik et me juba esimese nädala jookusl saame tööle kuskile. Aga oh ei, nii lihtsalt see ei läinud. Õuntekorjamise töö said endale hoopis kaks teist tüdrukut, kes olid tööbüroos rohkem kohal käinud kui meie. Vot seekord läks siis nii. Aga mingi lootus siiski jäi sisse...et noh ikka võimalust on tööd saada.
Peale seda käisime sõime kanawrapi ning tulime koju. (Nojah hostel ongi meil juba nagu päris koduseks saanud). Istusime siin ja mõtlesime et no niii ilus ilm et mis me teeme. Käisime Thirsty Camel'ist läbi, võtsime mingit eriti nämmat laimi/jõhvika jooki ja veini ja istusime parki maha. Seekord siis saime ka laimipuu kallal käidud ning no tõesti, need laimid sobisid meile kohe ideaalselt:). Istusime, naersime ja rääkisime niisama juttu. Just arutasime et no üldse pole mingeid elukaid ega asju siin Austraalias näinud, et millest nad räägivad...ja siis suutis Triinu peaaegu ühele 20 cm rohelisele sisalikule peale astuda. Kiljumist oli vist kosta küll tõesti mitme tänava kaugusele:D..ja see tuli siis selle tüdruku suust, kes väitis, et tema kunagi ei karju:):). Peale seda nägime veel mingeid hiirekese moodi asju ka.
Istusime seal kuni 11ni õhtul ning siis tulime koju tuttu:)
Head ööd!
Sunday, May 3, 2009
3. Mai 2009
Täna oli mõnus päev:)
Ärkasime ning läksime Triinu ja Raunoga Kings Parki. Polnud seal päevasel ajal käinudki. Väga ilus ikka..ja mis vaated, no kas te suudate uskuda? Super lausa. Mõtlesime siis et teeks väikese ekskursiooni kah...ja vaatasime et ohhoo – seal mingi tramm, mis teeb Kings Parki ekskursioone. No me muidugi kohe, et väga hea ja tore, maksime raha ära ja hüppasime peale. Ekskursioon kestis mingi 15 minutit..noja me nägime...ee..nägime...põlenud puid...ja metsa...ja siis puid..ja siis olid veel mõned puud...samasugused puud nagu 10 minutit tagasi... Nii et nagu tõsine turistilõks ja ei midagi muud. Mitte ühtki ilusat vaadet või kohta:(.
Peale seda panime oma teki(mis hostelist kaasa võtsime) muru peale maha ning lihtsalt istusime ja nautisime vaadet..mõnus!
See park on üldse Perthi elanike seas väga popp koht, kuhu minna sporti tegema või siis pere ja sõpradega aega veetma ja grillima.
Siis käisime vahepeal kodus ning mõtlesime et läheks Aqwa Worldi..seal on mingi meeletult suured akvaariumid ja veealune tunnel, hästi palju erinevaid kalaliike ja isegi võimalus haidega koos sukelduda..vääääga kift ju...ainuke probleem oli selles, et me avastasime et see pandi täna kell 5 kinni, nii et ei saanudki minna:(
Selle asemel läksime hoopis Swan Riveri kaldal asuva vaaterattaga sõitma. Kui väga aus olla siis see ratas tundub väljast palju vägevam kui see sõit ise on. Aga no kogemus ikkagi!...Kuna polnud ammu juba kohvi joonud siis mõtlesin et võtaks mõne korraliku kohvi ka..Valisin Ice coffee ..no siukest jääkohvit pole ma küll kuskil saanud, jube nämm oli ikka! Kui mujal pannakse sulle lihtsalt kohvi/espresso juurde piima ja paar jäätükikest siis seal oli ikka korralik ports – jää, 2 palli jäätist, espresso, piim, vahukoor ja kõige tipuks šokolaadipuru....no see täitis ikka kõhu korralikult ära. Teinekordki:)
Õhtul saatsime siis Rauno ka ära, kes pidi minema Narrogin'i (siit mingi 200 km) tööle. Oeh, nüüd olemegi Triinuga siin kahekesi.
Homme siis plaanis vara ärgata ja varakult tööbüroo ukse taha istuma minna:) ja siis veel pangas accountid avada, viisakleeps passi saada..kuskile heasse kohta sööma minna ja siis veel tööbüroosid külastada. Ja lisaks peaks pesupulbrit ostma ja pesu pesema, mille ma kindlasti ära unustan.
Nüüd aga lähen tuttu ära...noh niii...varsti:)
Olge tublid..musid kallid teile kõigile!
2. Mai 2009
Poisid (Rauno ja veel 2 eestlast) tulid meile hommikul järgi ning me võtsime suuna Scarborough ranna poole. See on siit umbes 17 km kaugusel. Rannas oli mõnus, lained olid minu jaoks ikka päris korralikud ning suht ruttu läks sügavaks kaa.. Ühe korra julgesin ikka ennast vette ka kasta:) India ookean ikkagi ju:). Poisid laenutasid mingisuguse boardi ning püüdsid sellega sõita..tundus suhteliselt keeruline..ma eelistasin liival päikest võtta:)Peale seda tulime kodust läbi, võtsime mõned siidrid ja läksime viiekesi Kings Parki. Siin on ikka nii imelik et juba mingi kella kuuest on õues täiesti kottpime, nagu tõsine öö oleks juba käes. Õhtul istusime Kings Parkis, ajasime juttu, tegime pilte, naersime...no nagu ikka:). Siis aga pidid Siim ja Martin (need olid need 2 teist eesti poissi) lennuki peale minema ning Queenslandi lendama, jätsime nendega hüvasti ning peale seda kui nad olid ära läinud jalutasime kolmekesi veel Kings Parkis veidi ringi ning üritasime taksot saada – mingi 2 tundi!!!!! Ebanormaalne ju...siin on taksoga selline süsteem, et kõigepealt ootad telefoni otsas mingi väga pika aja ja siis tädi ütleb sulle, et noh kui 15 minuti pärast teil taksot ei ole siis ta ei tulegi – eino aitähh küll! Ühesõnaga helistasime ja helistasime ja siis lõpuks ometi saime takso. Sõitsime mac'ist läbi, võtsime kanaburgerid ja siis kodu poole teele. Tee peal rääkis taksojuht veel pika jutu maha et ta on pärit poolast ja et kuidas ta ikka igatseb oma kodumaa järgi jnejne.
Aa ja teate mis veel on..kuu on taevas viltu ju:) - kui nunnu
Lõppkokkuvõttes oli tore päev, NO WORRIES:)
1. mai 2009
Täna oli plaanis siis varakult ärgata ning asjalik olla. No ärkasime siiski mingi kell 11. Rauno tuli meile järgi ning viis meid linna. Tegime ära Tax File Numberi'i ja tahtsime ka telefonikaarti osta. Aga siis tuli muidugi mulle meelde et ohhoooo minu iPhone on Emt poolt lukus ning ma ei saa ju sinna mingit muud kaarti sisse panna, väga kift!. Uurisin et palju iphone'i unlock maksab – 50 taala (420 eeki) ..nagu mismõttes noh. Ja siis ostsin hoopis uue telefoni endale...pm sain telefoni 40 taala eest, nii et igati väärt kaup. Nüüd istun siin kahe telefoniga:). Edasi siis käisime tööbüroos ja lootsime et ehk saame midagi aga see tibi oli seal küll suhteliselt sellise näoga et meil pole nagu väga lootust ka mingit tööd saada. Palus küll esmasp hommikul tagasi minna..nii et eks näis.. Peale seda sõitsime Blue Cat bussiga koju (Cat bussid on tasuta:)jee), sest Triinu ei tundnud ennast väga hästi...Vist on külma saanud selle pideva kuumuse ja konditsioneeri värgiga.Kodus tegime talle coldrexi ja värki ja siis olime niisama. 
Õhtul läksime veel jalutama ka ja avastasime meie väikest linnakest. Nii mõnusad on ikka need soojad õhtud:)
Friday, May 1, 2009
30. Aprill 2009
Esimene päev!
Ärkasime täna mingi kell pool kaksteist, tegelikult oleks mõnuga edasi maganud kui meie väike china-girl ei ole väga vihaselt telefoniga rääkima hakanud siin kõrval. Ei suvatsenud oma hääletooni isegi vaiksemaks võtta noh. Üldse tundub, et neil kuidagi teised kombed. Tal mingi sõber (kutt) jalutab kogu aeg ka nahhaalselt meie tuppa sisse..et koputada ei viitsi kuidagi.
Aga ühesõnaga ärkasime, käisime pesus ja siis läksime linna avastama. Meie ise asume väikeses linnakeses nimega Leederville..see on nagu mingi Perthi eeslinn või midagi siukest. Siin ikka jube armsad majakesed, sellised beezikates ja oranzides toonides..ja kõik ümberringi roheline, nii et väga armas ja hubane. Ja kusjuures asfalt on punane – ei tea millest nad seda siin teiselpool maakera valmistavad et ta selline on:) aga kift. Jalutasime siis natuke siin oma linnakeses ringi, leidsime juba huvitavaid taimi ja muidugi (alatu)laimi puu..seekord jätsime need laimid veel puu otsa kasvama aga noh kui isu tuleb siis teame kuhu minna:) haha..
Peale seda võtsime siis suuna Perthi poole, mis on meist mingi 3 kilomeetri kaugusel..aga ma arvan et me tiirutasime kõvasti rohkem..kuna ei teadnud täpselt millisesse suunda minna:P..
Perth on ka päris äge linn. Tatsasime seal ringi ja tegime oma esimese shoppamise ka – plätud ja wifi-pulk ja natuke süüa. Kolasime veel niisama ringi ning siis koju. Lõpuks olid jalad ikka päris vässud.
Jõudsime koju, et hakata siis oma wifi-pulgagest kasutama..pusisime sellega mingi poolteist tundi ja siis tuli lõpuks välja et ohhoo, peab helistama mingile numbrile, et see aktiveerida. Samuti tuli välja, et kahjuks Eesti numbri pealt sellele numbril helistada ei saa nii et tüütasime jälle Triinu sõpra Raunot. Ta siis proovis helistada aga ütles, et mingi jube pikk järjekord pidi olema:( nii et ei saagi vist täna kah netti.
Homme tuleb meil tegus päev. Rauno tuleb võtab meid peale ja siis lähme teeme igast vajalikud asjad ära – pangakonto, telefoninumbri, maksumaksja numbri ja kindlasti käime läbi paljud tööbürood. Ideaalne oleks kui saaks järgmisest nädalast kuskile tööle, mingi kolmapäevast, sest selle ajani on meil selles hostelis tuba. Et peale seda võiks mujale liikuda. Selleks ajaks jõuaks mingid tähtsamad kohad siin läbi käidud ja oleks natuke puhanud ning ülevaade olemas. Siis võib hakata tööd rabama:). Esialgu tahakski kuskile farmi tööle saada – teeks käed mullaseks noh:)
Aga ok, olge tublid seal Eestis
Ärkasime täna mingi kell pool kaksteist, tegelikult oleks mõnuga edasi maganud kui meie väike china-girl ei ole väga vihaselt telefoniga rääkima hakanud siin kõrval. Ei suvatsenud oma hääletooni isegi vaiksemaks võtta noh. Üldse tundub, et neil kuidagi teised kombed. Tal mingi sõber (kutt) jalutab kogu aeg ka nahhaalselt meie tuppa sisse..et koputada ei viitsi kuidagi.
Aga ühesõnaga ärkasime, käisime pesus ja siis läksime linna avastama. Meie ise asume väikeses linnakeses nimega Leederville..see on nagu mingi Perthi eeslinn või midagi siukest. Siin ikka jube armsad majakesed, sellised beezikates ja oranzides toonides..ja kõik ümberringi roheline, nii et väga armas ja hubane. Ja kusjuures asfalt on punane – ei tea millest nad seda siin teiselpool maakera valmistavad et ta selline on:) aga kift. Jalutasime siis natuke siin oma linnakeses ringi, leidsime juba huvitavaid taimi ja muidugi (alatu)laimi puu..seekord jätsime need laimid veel puu otsa kasvama aga noh kui isu tuleb siis teame kuhu minna:) haha..
Peale seda võtsime siis suuna Perthi poole, mis on meist mingi 3 kilomeetri kaugusel..aga ma arvan et me tiirutasime kõvasti rohkem..kuna ei teadnud täpselt millisesse suunda minna:P..
Perth on ka päris äge linn. Tatsasime seal ringi ja tegime oma esimese shoppamise ka – plätud ja wifi-pulk ja natuke süüa. Kolasime veel niisama ringi ning siis koju. Lõpuks olid jalad ikka päris vässud.
Jõudsime koju, et hakata siis oma wifi-pulgagest kasutama..pusisime sellega mingi poolteist tundi ja siis tuli lõpuks välja et ohhoo, peab helistama mingile numbrile, et see aktiveerida. Samuti tuli välja, et kahjuks Eesti numbri pealt sellele numbril helistada ei saa nii et tüütasime jälle Triinu sõpra Raunot. Ta siis proovis helistada aga ütles, et mingi jube pikk järjekord pidi olema:( nii et ei saagi vist täna kah netti.
Homme tuleb meil tegus päev. Rauno tuleb võtab meid peale ja siis lähme teeme igast vajalikud asjad ära – pangakonto, telefoninumbri, maksumaksja numbri ja kindlasti käime läbi paljud tööbürood. Ideaalne oleks kui saaks järgmisest nädalast kuskile tööle, mingi kolmapäevast, sest selle ajani on meil selles hostelis tuba. Et peale seda võiks mujale liikuda. Selleks ajaks jõuaks mingid tähtsamad kohad siin läbi käidud ja oleks natuke puhanud ning ülevaade olemas. Siis võib hakata tööd rabama:). Esialgu tahakski kuskile farmi tööle saada – teeks käed mullaseks noh:)
Aga ok, olge tublid seal Eestis
29. Aprill 2009
Noniii..olemegi siis kohal!! Siin, Austraalias!
Huuh...esialgu on selline päris kõhe tunne sees. Et no kodust niiii kaugel kuskil täitsa omaette aga eks see ole ka ju tegelikult üks põhjustest miks me siia tulime. Saame iseseisvaks (HAHA eksole)
Lennud läksid suhteliselt ilusti..natuke vahepeal turbulents raputas ja pepu ikka valutas pikkadest lendudest (2+2+11,5+7,5 h) aga no tegelikult oli kõik väga kõva. Ma ei ole ju kunagi selliste suurte lennukitega lennanud..et ühes reas ikka mingi 3+4+3 istet..ja enda ees veel mingi tv ja värk..Vägev!! Lendude vahed olid ka väga ok, et ei pidanud passima. Lihtsalt võtsime mingi veelonksu vahepeal, käisime pissil ja siis juba järgmise lennuki peale.
Siia, Perthi, jõudes oli meil lennujaamas juba Triinu sõber Rauno autoga vastas ning süda oli kohe rohkem rahul – et ei ole siin kaugel maal ikka päris üksi eksole.. Sõitsime läbi linna ning ta viis meid korraks ka Kings Parki linnavaadet nautima – no tõsiselt vägev..ikka suuuured valgustatud hooned ja jõgi ja värgid:)
Kuna kell juba palju siis võtsime suuna meie hosteli poole – Beatty Lodge. See on kesklinnast mingi 2-3 km kaugusel..nii et saab ilusti linna alutada.
Ühesõnaga Rauno pani meid hosteli ette maha ja siis läks ise edasi. Vot siis võttis küll jala veits all värisema – et..nüüd siin me olemegi..kahekesi. Saime ilusti check in'i tehtud..ja selgus et oleme hoopis kolmeses toas mitte viieses, nagu alguses bronnisime...aga väga hea..sest saime kolmese toa 5se hinnaga.. Meiega koos on siin veel mingi tsikk Hong-Kongist. Pole veel temaga rääkida jõudnud nii et eriti rohkemat ei tea.
Ja kusjuures siis...hosteli check in'is küsiti et kas teil magamiskotid ka on? Et kui on siis peame need panti andma nii kauaks kui siin oleme...Mina muidugi et jah on..ja hakkan siis vaatama ja...mida ei ole on minu TUTTUUS üliuhke punane kollaste lilledega magamiskott. Nagu MISMÕTTTTES?!?!!?...väga õnnetu olen...ja loll lennujaamas siis ei pannud tähele. Aga noh see oli mul nivisi koti klapi all et seda ei olekski väga näha olnud....Ega nüüd ei ole midagi teha. Aga vot nii ilusat magamiskotti enam naljalt kindlasti kuskilt ei leia...Ju siis keegi sai õnnelikuks noh:(:(
Homme on meil siis vaba päev...magame ennast välja ning lähme linnapeale. Kavatseme osta siukse wifipulga, et põhimõtteliselt igal pool nett olemas. Siis saan teiega rääkida hästi palju...JEEE:)
Aga kuna kell on juba 1 öösel siis lähen nüüd käin pesus ära ja tuttu...
olge tublid:)
Teie,
Nele
Huuh...esialgu on selline päris kõhe tunne sees. Et no kodust niiii kaugel kuskil täitsa omaette aga eks see ole ka ju tegelikult üks põhjustest miks me siia tulime. Saame iseseisvaks (HAHA eksole)
Lennud läksid suhteliselt ilusti..natuke vahepeal turbulents raputas ja pepu ikka valutas pikkadest lendudest (2+2+11,5+7,5 h) aga no tegelikult oli kõik väga kõva. Ma ei ole ju kunagi selliste suurte lennukitega lennanud..et ühes reas ikka mingi 3+4+3 istet..ja enda ees veel mingi tv ja värk..Vägev!! Lendude vahed olid ka väga ok, et ei pidanud passima. Lihtsalt võtsime mingi veelonksu vahepeal, käisime pissil ja siis juba järgmise lennuki peale.
Siia, Perthi, jõudes oli meil lennujaamas juba Triinu sõber Rauno autoga vastas ning süda oli kohe rohkem rahul – et ei ole siin kaugel maal ikka päris üksi eksole.. Sõitsime läbi linna ning ta viis meid korraks ka Kings Parki linnavaadet nautima – no tõsiselt vägev..ikka suuuured valgustatud hooned ja jõgi ja värgid:)
Kuna kell juba palju siis võtsime suuna meie hosteli poole – Beatty Lodge. See on kesklinnast mingi 2-3 km kaugusel..nii et saab ilusti linna alutada.
Ühesõnaga Rauno pani meid hosteli ette maha ja siis läks ise edasi. Vot siis võttis küll jala veits all värisema – et..nüüd siin me olemegi..kahekesi. Saime ilusti check in'i tehtud..ja selgus et oleme hoopis kolmeses toas mitte viieses, nagu alguses bronnisime...aga väga hea..sest saime kolmese toa 5se hinnaga.. Meiega koos on siin veel mingi tsikk Hong-Kongist. Pole veel temaga rääkida jõudnud nii et eriti rohkemat ei tea.
Ja kusjuures siis...hosteli check in'is küsiti et kas teil magamiskotid ka on? Et kui on siis peame need panti andma nii kauaks kui siin oleme...Mina muidugi et jah on..ja hakkan siis vaatama ja...mida ei ole on minu TUTTUUS üliuhke punane kollaste lilledega magamiskott. Nagu MISMÕTTTTES?!?!!?...väga õnnetu olen...ja loll lennujaamas siis ei pannud tähele. Aga noh see oli mul nivisi koti klapi all et seda ei olekski väga näha olnud....Ega nüüd ei ole midagi teha. Aga vot nii ilusat magamiskotti enam naljalt kindlasti kuskilt ei leia...Ju siis keegi sai õnnelikuks noh:(:(
Homme on meil siis vaba päev...magame ennast välja ning lähme linnapeale. Kavatseme osta siukse wifipulga, et põhimõtteliselt igal pool nett olemas. Siis saan teiega rääkida hästi palju...JEEE:)
Aga kuna kell on juba 1 öösel siis lähen nüüd käin pesus ära ja tuttu...
olge tublid:)
Teie,
Nele
Subscribe to:
Posts (Atom)
