Suhteliselt raske oli hommikul ärgata, sest saime aint mõned tunnid magada. Aga Rauno tuli meile järgi ning me sõitsime autoga Pembertoni. Käisime ühes pargis, kus lendasid papagoid ringi. Kahju et midagi süüa kaasas ei olnud, mida neile anda. Nad pidid lausa peo pealt sööma. Kift!
Seal pargis oli veel üks vana suur puu, mille külge oli nagu mingid pulgad pandud nii et sai ülesse ronida. See puu oli vist mingi 65 meetrit kõrge nii et me Triinuga otsustasime, et seekord jääb ära. Kõrgusearmastajad nagu me oleme, haha..
Peale seda sõitsime veel natuke Pembertonis ringi ning siis tulime koju.
See oli esimene päev, kui päike ei paistnud. Ja isegi sadas vihma! Ma loodan, et tööl olles vihma ei saja. Siis küll eriti mõnus ei ole nende redelite peal ronida ja mul ei ole midagi selga ka panna. Ainuke soem asi on mul helekollane dressikas ja sellest on niigi juba kahju, et ma pean sellega tööl käima aga kahjuks ei ole midagi teha, sest siin ei ole kuskil väga shopata, et endale midagi muud selga osta.
Õhtul vaatasime filmi. Järsku oli toas mingi hull naer. Me ei saand aru et mis neile nii kõvasti nalja teeb. Aga siis nägime, et tüdrukud olid ühele tüübile musta silmapliiatsiga mingisuguse habeme/vuntsid ja pisarad joonistanud. Ja nad naersid seda mingi tõsiselt pool tundi. Me Triinuga lihtsalt kehitasime õlgu...et noh, sellised naljad siis.
Naljakas jah, et nad on ikka nii teistmoodi inimesed kui meie. Neil on näiteks see toidukultuur ikka hoopis teine. Meie niisama teeme mingid kiired võikud või keedame makarone või nii aga nad teevad ikka uhkeid sööke, mingeid imeasju. Täna üks tüüp meie toast tegi nuudleid ja siis tegi selle kõrvale mingi hästi vürtsika kastme. Selle kastme tegemiseks kasutas ta notsu jalga ja igast mingeid asju veel. Andis meile kah proovida, päris nämma oli. Ja siis üks tüdruk tegi mingi hullu pajaroa ja teine tegi mingit huvitavat suppi..Nad on ikka tublid!
Ok, ma lähen nüüd magama, sest olen üliväsinud ja homme peab jälle vara ärkama.
Head ööd!
Tuesday, May 12, 2009
9. Mai 2009 Laupäev
Meie esimene tööpäev. Ärkasime pool seitse ning 7ks pidime juba õues bussis olema, millega sõitsime Lady Croft farmi. See on siis meie uus töökoht. Asub mingi 20 minutilise autosõidu kaugusel. Ühesõnaga meie koduke on ikka tõsiselt in the middle of nowhere, sest kõik asjad on siit niiii kaugel.
Õnneks ei olnud me Triinuga ainukesed, kelle jaoks oli see esimene tööpäev. Oli veel 4 Prantsuse kutti ning üks tüüp Iirimaalt. Alguses täitsime seal mingei pabereid ja siis läksime tööd tegema. Juhhei! Kõigepealt tõmbasime mingeid kilesid õunapuude ridade vahele, mis peegeldasid päikest ka alumistele õuntele. Peale seda algas siis päris töö – õunte korjamine. Igaühele anti kott, mis käis kõhu peale ning mille sisse saime õunu korjata. Eks nüüd me vist kõik teame, mis tunne rasedatel naistel on ja kuidas neil seljad võivad valutada.
Meid jagati kaheks grupiks – mina, Triinu ja Iiri tüüp olime ühes ja prantslased teises – ja mõlemale grupile anti oma vahe, kust õunu korjama hakata. Enne näidati muidugi ette kuidas ikka õuna korjata – ei tohi murda, ei tohi keerutada, peab võtma õunakese õrnalt peopessa ning teda ülespoole painutama; õunal peab olema 70% värvi aga ei tohi olla päikesepõletust ja jumala eest kui sa õuna bruise'id siis saad hoiatuse ja kolmanda hoiatusega lendad kah! Õuna pead väga pehmelt asetama oma kõhukotti ning kui kott täis saab siis pead selle tühjendama suurde puidust kasti – aga ettevaatlikult, et õunad viga ei saaks!
Meile anti siis 2 redelit ja kuna Triinu ei ole kõrgustega sinapeal siis hakkasin ise hoopis üles ronima – nojah ega see mõnus ei ole. Suhteliselt tüütu on kogu aeg seda redelit mingi 2 õuna pärast jälle edasi tõsta ja seal üleval kõõluda. Ja mina tark inimene panin muidugi endale üleni mustad riided selga, nii et päike küttis ikka mõnuga.
Meile siis räägiti ka, et peale esimest nädalat ootavad nad meilt umbes 4 kasti per face/per day. See on küll hästi tahetud, sest päeva lõpuks oli meil kolme peale korjatud 2 kasti. Teamwork!! Ja me tegime mingi 2 pausi vist – ühe 15minutilise ja ühe pooletunnise.
Tööl saime teada, et ühel prantsuse tüübil, Faric'il, on auto ning et ta kavatseb õhtu poole ka linna sõita. Väga hea, saime ennast kah auto peale räägitud ning vähemalt oli võimalus poodi minna. Sest enne teisipäeva ju linna ei saa.
Tööpäev lõppes kell kolm ehk siis kestis 7,5 tundi, normaalne. Aa ja õunte nimi on Pink Lady, nii et kui neid kuskil poes näete, siis võibolla olen mina need puu otsast korjanud. Vot! Muidugi vaevalt et siit Eestisse mingeid õunu hakataks vedama aga siiski, austagem õunakorjajaid!
Peale tööd käisime pesus ja läksime linna. Ostsime süüa ja veini ja siis koju tagasi.
Õhtul jõime veini ja tutvusime hosteli inimestega. Siin on hästi palju inimesi Iirimaalt ja muidugi Hiinast. Ja üks tüüp oli isegi Rootsist. Kift, et selline rahvusvaheline seltskond on koos.
Õnneks ei olnud me Triinuga ainukesed, kelle jaoks oli see esimene tööpäev. Oli veel 4 Prantsuse kutti ning üks tüüp Iirimaalt. Alguses täitsime seal mingei pabereid ja siis läksime tööd tegema. Juhhei! Kõigepealt tõmbasime mingeid kilesid õunapuude ridade vahele, mis peegeldasid päikest ka alumistele õuntele. Peale seda algas siis päris töö – õunte korjamine. Igaühele anti kott, mis käis kõhu peale ning mille sisse saime õunu korjata. Eks nüüd me vist kõik teame, mis tunne rasedatel naistel on ja kuidas neil seljad võivad valutada.
Meid jagati kaheks grupiks – mina, Triinu ja Iiri tüüp olime ühes ja prantslased teises – ja mõlemale grupile anti oma vahe, kust õunu korjama hakata. Enne näidati muidugi ette kuidas ikka õuna korjata – ei tohi murda, ei tohi keerutada, peab võtma õunakese õrnalt peopessa ning teda ülespoole painutama; õunal peab olema 70% värvi aga ei tohi olla päikesepõletust ja jumala eest kui sa õuna bruise'id siis saad hoiatuse ja kolmanda hoiatusega lendad kah! Õuna pead väga pehmelt asetama oma kõhukotti ning kui kott täis saab siis pead selle tühjendama suurde puidust kasti – aga ettevaatlikult, et õunad viga ei saaks!
Meile anti siis 2 redelit ja kuna Triinu ei ole kõrgustega sinapeal siis hakkasin ise hoopis üles ronima – nojah ega see mõnus ei ole. Suhteliselt tüütu on kogu aeg seda redelit mingi 2 õuna pärast jälle edasi tõsta ja seal üleval kõõluda. Ja mina tark inimene panin muidugi endale üleni mustad riided selga, nii et päike küttis ikka mõnuga.
Meile siis räägiti ka, et peale esimest nädalat ootavad nad meilt umbes 4 kasti per face/per day. See on küll hästi tahetud, sest päeva lõpuks oli meil kolme peale korjatud 2 kasti. Teamwork!! Ja me tegime mingi 2 pausi vist – ühe 15minutilise ja ühe pooletunnise.
Tööl saime teada, et ühel prantsuse tüübil, Faric'il, on auto ning et ta kavatseb õhtu poole ka linna sõita. Väga hea, saime ennast kah auto peale räägitud ning vähemalt oli võimalus poodi minna. Sest enne teisipäeva ju linna ei saa.
Tööpäev lõppes kell kolm ehk siis kestis 7,5 tundi, normaalne. Aa ja õunte nimi on Pink Lady, nii et kui neid kuskil poes näete, siis võibolla olen mina need puu otsast korjanud. Vot! Muidugi vaevalt et siit Eestisse mingeid õunu hakataks vedama aga siiski, austagem õunakorjajaid!
Peale tööd käisime pesus ja läksime linna. Ostsime süüa ja veini ja siis koju tagasi.
Õhtul jõime veini ja tutvusime hosteli inimestega. Siin on hästi palju inimesi Iirimaalt ja muidugi Hiinast. Ja üks tüüp oli isegi Rootsist. Kift, et selline rahvusvaheline seltskond on koos.
Saturday, May 9, 2009
8. Mai 2009 Reede..jätkub..
Tere siis taaskord..
istun oma naris ülemisel korrusel ja teiselpool tuba (no kahe sammu kaugusel) vaatab mulle vastu mingisugune aasia kutt.. Selgus siiski, et mei ei ela toas koos mitte 6 china-tüdrukuga vaid meil on siin mingid tüübid ka. OHHOO!!
Vaatasime seina pealt, et peame homme hommikul kell 7 valmis olema, nii et päris ok..kartsin et äkki juba mingi 5-6 ajal. Ja ei teagi täpselt kaua tööpäev kestab..aga noh nähtavasti mingi 7-8 tundi. Eks näis.
Aga ühesõnaga..täna kell 8:30 istusime me Perthis bussi peale ning ees ootas viietunnine sõit. Eestis on juba Tallinn-Pärnu ots nagu mingi tüütu pikk sõit aga siin läks see viis tundi tõsiselt kiiresti. Niiii palju oli vaadata – loodus, loomad, vahepealsed külad ja värki. Esimesed kaks tundi lihtsalt jõllitasin suurte silmade ning õndsa naeratusega aknast välja. What a wonderful world! Peale seda kui mu põsed krampi hakkasid tõmbuma otsustasin naeratusest siiski loobuda..
Aa ja siin on ikka klienditeenindus ka väga tore, isegi onu bussijuht oli nii sõbralik. Viskas nalja ja kui buss liikuma hakkas siis ilusti rääkis mikrisse et kus ja millal peatume ja et näete seal on konditsioneer jnejne..ühesõnaga kõik seletas lahti.
Kohale jõudsime siis natuke enne kahte. Istusime bussijaamas ning ootasime hosteli autot, mis pidi meile järgi tulema. Ei tulnd auto, tuli buss hoopis. Seal olid sees mingid tüübid, kes olid just farmist töölt tulnud ja ei lõhnanud just kuigi meeldivalt.
Tädi bussijuht ütles meile, et meil on 15 minutit aega, et käia toidupoes ja osta endale süüa ning võtta raha välja. Kuna hostel asub linnast eemal siis tipa-tapa poodi väga ei lähe ja shoping-päevad, millal bussiga linna viiakse, on teisipäev, neljapäev ja laupäev. Aga kuna me laupäeval (ehk siis homme) tööl peame olema siis me saame poodi alles teisipäeval. Käisime kiirelt poes ära ja siis pärast vaatasime et pooled asjad jäid ostmata..nojah juhtub.. Muidugi kõige olulisem, mis ostmata jäi oli vein..et ennast õhtuti magama uinutada..HAHA, okei emme, ma ei ole alkohoolik!
Ja üldse siin on ju see teema et alkoholi toidupoes ei müüda..selle jaoks on eraldi poed – vot siuke süsteem.
Kui hostelisse kohale jõudsime anti meile tekid-padjad kätte ja näidati ära meie tuba. Ahnii, et siis selline ongi jah, no okei. Siin on siis 4 nari ehk 8 inimest ja toa keskel on mingi..no lauaks ma seda küll ei nimetaks aga no selline madal puidust asi, mille peal ja ümber on meie toakaaslaste söögid, nõud ja selline stuff. Kappe siin ei ole. Seega asjad on surutud voodite alla, kõrvale ja peale. Jah, nad kõik magavad nii, et pool voodit on asju täis. Ja ma arvan, et ei ole mõtet küsida kuidas nad sinna ära mahuvad, sest nad kõik on nii imetillukesed ju.
Praegu on mul küll väga väga väga kahju, et ma oma magamiskotist ilma jäin, sest need tekid ja linad...nooh..ma parem ei süvene neisse. Aga nagu öeldakse - mis ei tapa teeb tugevaks! Ja me Triinuga oleme juba väga tugevad!
Alguses ehmatasime ära et no tore-tore..mobla näitab ”no service” ja sellisel juhul ei saa ju netti ka. Et kuidas me teile kõigile teada anname, et ikka elus oleme. Aga no näedsa, majast mingi 150 meetrit eemal kännu otsas levi siiski leidub. Väga armas!
Eks näis kaua me siin peatume. Ise arvame, et kui mingi 2-3 nädalat vastu peaks oleks nagu väga hästi. Et siis saaks natuke raha teenitud ning juuni algusest algavad ka mingid hooajad pihta. Et siis sõidaks kas Margaret River'isse, mis on siit ma arvan et ehk 150 km kaugusel...umbes..äkki? Või siis hoopis kuskile Perthist põhja poole, kus on talvel soojem.
Hostelis käib praegu mingi kõva pidu..no vähemalt muusika on hea...aga ma siiski kobin magama, sest homme peab kell 6 tõusma...oh seda õudust!
Olge tublid ja ma üritan siiski teile korra päevas kirjutada.
Lihtsa-elu-Nele!
Ciao!
istun oma naris ülemisel korrusel ja teiselpool tuba (no kahe sammu kaugusel) vaatab mulle vastu mingisugune aasia kutt.. Selgus siiski, et mei ei ela toas koos mitte 6 china-tüdrukuga vaid meil on siin mingid tüübid ka. OHHOO!!
Vaatasime seina pealt, et peame homme hommikul kell 7 valmis olema, nii et päris ok..kartsin et äkki juba mingi 5-6 ajal. Ja ei teagi täpselt kaua tööpäev kestab..aga noh nähtavasti mingi 7-8 tundi. Eks näis.
Aga ühesõnaga..täna kell 8:30 istusime me Perthis bussi peale ning ees ootas viietunnine sõit. Eestis on juba Tallinn-Pärnu ots nagu mingi tüütu pikk sõit aga siin läks see viis tundi tõsiselt kiiresti. Niiii palju oli vaadata – loodus, loomad, vahepealsed külad ja värki. Esimesed kaks tundi lihtsalt jõllitasin suurte silmade ning õndsa naeratusega aknast välja. What a wonderful world! Peale seda kui mu põsed krampi hakkasid tõmbuma otsustasin naeratusest siiski loobuda..
Aa ja siin on ikka klienditeenindus ka väga tore, isegi onu bussijuht oli nii sõbralik. Viskas nalja ja kui buss liikuma hakkas siis ilusti rääkis mikrisse et kus ja millal peatume ja et näete seal on konditsioneer jnejne..ühesõnaga kõik seletas lahti.
Kohale jõudsime siis natuke enne kahte. Istusime bussijaamas ning ootasime hosteli autot, mis pidi meile järgi tulema. Ei tulnd auto, tuli buss hoopis. Seal olid sees mingid tüübid, kes olid just farmist töölt tulnud ja ei lõhnanud just kuigi meeldivalt.
Tädi bussijuht ütles meile, et meil on 15 minutit aega, et käia toidupoes ja osta endale süüa ning võtta raha välja. Kuna hostel asub linnast eemal siis tipa-tapa poodi väga ei lähe ja shoping-päevad, millal bussiga linna viiakse, on teisipäev, neljapäev ja laupäev. Aga kuna me laupäeval (ehk siis homme) tööl peame olema siis me saame poodi alles teisipäeval. Käisime kiirelt poes ära ja siis pärast vaatasime et pooled asjad jäid ostmata..nojah juhtub.. Muidugi kõige olulisem, mis ostmata jäi oli vein..et ennast õhtuti magama uinutada..HAHA, okei emme, ma ei ole alkohoolik!
Ja üldse siin on ju see teema et alkoholi toidupoes ei müüda..selle jaoks on eraldi poed – vot siuke süsteem.
Kui hostelisse kohale jõudsime anti meile tekid-padjad kätte ja näidati ära meie tuba. Ahnii, et siis selline ongi jah, no okei. Siin on siis 4 nari ehk 8 inimest ja toa keskel on mingi..no lauaks ma seda küll ei nimetaks aga no selline madal puidust asi, mille peal ja ümber on meie toakaaslaste söögid, nõud ja selline stuff. Kappe siin ei ole. Seega asjad on surutud voodite alla, kõrvale ja peale. Jah, nad kõik magavad nii, et pool voodit on asju täis. Ja ma arvan, et ei ole mõtet küsida kuidas nad sinna ära mahuvad, sest nad kõik on nii imetillukesed ju.
Praegu on mul küll väga väga väga kahju, et ma oma magamiskotist ilma jäin, sest need tekid ja linad...nooh..ma parem ei süvene neisse. Aga nagu öeldakse - mis ei tapa teeb tugevaks! Ja me Triinuga oleme juba väga tugevad!
Alguses ehmatasime ära et no tore-tore..mobla näitab ”no service” ja sellisel juhul ei saa ju netti ka. Et kuidas me teile kõigile teada anname, et ikka elus oleme. Aga no näedsa, majast mingi 150 meetrit eemal kännu otsas levi siiski leidub. Väga armas!
Eks näis kaua me siin peatume. Ise arvame, et kui mingi 2-3 nädalat vastu peaks oleks nagu väga hästi. Et siis saaks natuke raha teenitud ning juuni algusest algavad ka mingid hooajad pihta. Et siis sõidaks kas Margaret River'isse, mis on siit ma arvan et ehk 150 km kaugusel...umbes..äkki? Või siis hoopis kuskile Perthist põhja poole, kus on talvel soojem.
Hostelis käib praegu mingi kõva pidu..no vähemalt muusika on hea...aga ma siiski kobin magama, sest homme peab kell 6 tõusma...oh seda õudust!
Olge tublid ja ma üritan siiski teile korra päevas kirjutada.
Lihtsa-elu-Nele!
Ciao!
Friday, May 8, 2009
8. Mai 2009 Reede
NONIIIII!!
mai tea mina olen kuskil metsas ja läpakas on kännu otsas...kuidas teil ka läheb?
Ühesõnaga oleme siis kohal.
Ja meie koduke..kui seda nii tohib nimetada..asub Manjimup'ist mingi ütleme 4 km kaugusel..vähemalt..ja me elame...metsas. Seega levi ega netti ei saa eriti..ainult majast natuke eemal kännu otsas on..VOT
ühesõnaga..elame kaheksases toas mingite aasia tsikkidega kes inglise keelest nagu mõhkugi aru ei saa...kui küsisin et "how long have you been here?" tuli vastuseks "i don't know!" nii et edasi väga suhtlust arendada ei püüdnud.
Okei, olge te tublid ja me püüame ka olla:)
Varsti kirjutan teile siis pikemalt meie Manjimupi seiklustest!
Farmi Nele ja Farmi Triinu:)
mai tea mina olen kuskil metsas ja läpakas on kännu otsas...kuidas teil ka läheb?
Ühesõnaga oleme siis kohal.
Ja meie koduke..kui seda nii tohib nimetada..asub Manjimup'ist mingi ütleme 4 km kaugusel..vähemalt..ja me elame...metsas. Seega levi ega netti ei saa eriti..ainult majast natuke eemal kännu otsas on..VOT
ühesõnaga..elame kaheksases toas mingite aasia tsikkidega kes inglise keelest nagu mõhkugi aru ei saa...kui küsisin et "how long have you been here?" tuli vastuseks "i don't know!" nii et edasi väga suhtlust arendada ei püüdnud.
Okei, olge te tublid ja me püüame ka olla:)
Varsti kirjutan teile siis pikemalt meie Manjimupi seiklustest!
Farmi Nele ja Farmi Triinu:)
7. Mai 2009 Neljapäev
Hommikul püüdsime ennast jälle vara üles ajada, check-out toimub siin kell 9:45! No meie jaoks on see ikka kohutavalt vara, sest siin on uni kuidagi eriti magus ning kui miski ei segaks siis magaks vist mingi kella 1ni välja. Ühesõnaga korjasime oma kodinad kokku ja kolisime oma kahesest toast välja ning viiesesse tuppa sisse. Õnneks olime me selles viieses toas kahekesi, nii et ruumi oli täiega, saime laiutada:).
Kuna väga suur nälg oli peal siis käisime supermarketis, ostsime süüa ning tegime endale taaskord kartuleid salatiga. Nii nämm on see ikka...selline kevade toit kuidagi:)
Ülejäänud osa päevast otsisin netist igasuguseid tööhosteleid (hostel, mis on kohustatud sulle töö otsima, kui sa seal peatud) ning helistasin neile. Ma võin ausalt öelda, et helistasin vähemalt 50sse kohta ja siis oli suhteliselt ahastus peal ning keel sõlmes, et no enam ei taha..ja mitte kuskilt ei antud lootustki praegu tööle saada. Et hooaeg algab alles mingi juunis. Aga see tähendaks seda et me peaks 3 nädalat veel niisama olema:( Ja samas ei julge praegu niimoodi hullult reisida ja igal pool raha ka raisata, kui ükski töökoht kindel kah ei ole.
Lõpuks võtsin siis Triinu telefoni ning helistasin sellega Manjimup'i ühte hostelisse. Sealne noormees oli kohe väga positiivne. Et ohhoo, kindlasti leiame teile midagi ja võttis minu numbri, et mulle tagasi helistada. Paari minuti pärast heliseski telefon ning noormees teatas rõõmsalt et töö on olemas – õunte korjamine. Ja et peaksime kohe homme juba kohale sõitma. Ühesõnaga kõik väga super! Laupäeval oleks siis esimene tööpäev, pühapäev oleks vaba ning esmaspäevast siis jälle tööle. Olime nii õnnelikud et kargasime rõõmust mööda tuba ringi...JEEE!!!...hea, et keegi seda pealt ei näinud:D:D, oleks vist suht häbi olnud..
Manjimup on selline 5000 elanikuga linnake Perthist umbes 300 km lõuna pool. See asub kuskil metsade keskel, nii et äkki näeme siis mõne huvitava looma või linnukese või ämbliku ka lõpuks ära. No okei, ämblikuid ma siiski näha ei tahaks. Siis oleks paar unetut ööd nähtavasti garanteeritud.
Homme hommikul ärkame vara, võtame takso ning sõidame East Perth Terminali, et jõuda 8:30 bussi peale.
Ühesõnaga tänaseks mulle arvutist aitab, enam seda näha ei taha.
Tsau!
6. Mai 2009 Kolmapäev
Ärkasime hommikul vara, et kõik oma asjad kokku panna ning siis teise tuppa kolida. Seekord siis kahesesse, jumal tänatud! Passisime seal receptionis kõigi oma asjadega ning ootasime et meie uus tuba korda saaks. Ei saanudki nagu aru, et kuidas meil nii palju asju oli..nagu oleks neid täiega juurde tekkinud selle nädala jooksul..kahtlane.
Tuba oli täitsa hea, kindlasti parem kui eelmine. Aga teadsime, et peame järgmisel hommikul jälle toast välja kolima ning teise tuppa minema, sest see oli järgmiseks ööks juba bookitud.
Muidu oli selline rahulik päev meie jaoks. Pesime ilusti pesuruumis kolm masinatäit pesu ja tegime süüa ja käisime jalutamas ja nii. Mõtlesime et noh oleme reedeni siin (et saaks oma pangakaardid pangast kätte) ja siis tõmbame Pembertoni minema.
Õhtul saatis meile Rauno sõnumi ja teatas, et Pembertoni veel ei saa..et seal järjekord ja noh heal juhul siis 1,5 nädala pärast saaks. Nojah..et ennast lohutada käisime taaskord Thirsty Camelist läbi ja võtsime endale maitsvad Vodka cruiserid ning istusime parki maha. Siin on ikka niiii mõnusad soojad suveõhtud et ei tahagi kuskil sees istuda. Mina ei saa üldse aru miks enamus inimesed siin ainult mööda baare ju pubisid õhtuti käivad.
Kahjuks mingeid loomakesi seekord ei näinud. Ainult mingisugune tüüp sahistas põõsaste vahel kogu aeg. Kui taskulambiga vaatama läksime siis siblis seal ringi ja ruikis meile vastu – mis neil on siin PÕÕSASSEAD ka või? On vast koht!
Wednesday, May 6, 2009
5. Mai Teisipäev
Ärkasime ning läksime linna, et jälle tööbüroost läbi käia. Kahjuks mingeid pakkumisi taaskord ei olnud nii et tulime sama targalt koju tagasi. Peale seda otsustasime poes käia ning esimest korda ka ise süüa teha. Tegime endale keedukartuleid tomati-kurgi-hapukoore salatiga. Nämmm, Eesti toit:D..kõhud saime ikka korralikult täis. Pärast vedelesime voodi peal ja oigasime ainult.
Mingi kella 4 ajal helistas Rauno ning ütles, et meile vist oleks tööd Pembertonis (mingi 400 km siit allapoole) farmis, kus ta kunagi ise töötas. Aga et ta peab veel homme üle helistama. Kui sinna saaks siis peaks juba nädalavahetusel ära minema. Meile sobib:). Ongi see linn ennast enam-vähem meie jaoks ära ammendanud. Vaatasime et buss sõidab sinna kas 6 või 8 tundi nii et saame jälle mõnusalt loksuda.
NB-meie china girl kolis välja, nii et nüüd on tuba ainult meie päralt, super!
Kuna meil oli tuba bronnitud esialgu ainult nädalaks (ehk kuni kolmapäeva hommikuni) siis läksime reception'isse küsima, et kas oleks võimalik ka pikemalt siin olla..tuli välja et ainult üheks ööks saame veel jääda, kahesesse tuppa..nii et peaksime teise tuppa siiski ümber kolima. Eks siis vaatame, mis edasi saab. Kas kohe neljapäeval Pembertoni või kuskile teise hostelisse mõneks ööks.
Õhtul käisime veel oma linnakeses jalutamas ning siis koju tuttu.
Mingi kella 4 ajal helistas Rauno ning ütles, et meile vist oleks tööd Pembertonis (mingi 400 km siit allapoole) farmis, kus ta kunagi ise töötas. Aga et ta peab veel homme üle helistama. Kui sinna saaks siis peaks juba nädalavahetusel ära minema. Meile sobib:). Ongi see linn ennast enam-vähem meie jaoks ära ammendanud. Vaatasime et buss sõidab sinna kas 6 või 8 tundi nii et saame jälle mõnusalt loksuda.
NB-meie china girl kolis välja, nii et nüüd on tuba ainult meie päralt, super!
Kuna meil oli tuba bronnitud esialgu ainult nädalaks (ehk kuni kolmapäeva hommikuni) siis läksime reception'isse küsima, et kas oleks võimalik ka pikemalt siin olla..tuli välja et ainult üheks ööks saame veel jääda, kahesesse tuppa..nii et peaksime teise tuppa siiski ümber kolima. Eks siis vaatame, mis edasi saab. Kas kohe neljapäeval Pembertoni või kuskile teise hostelisse mõneks ööks.
Õhtul käisime veel oma linnakeses jalutamas ning siis koju tuttu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
