20.10.09 Teisipäev

Caution – next 280 km kangaroos and cows on the road!

Et kui meil viimasel ajal on tööpäevad ülilühikesed siis laupäeval(17.okt) muidugi (kui me tahtsime ära sõita) töötasime mingi kella 4ni. Ja tööjuures suutsime meelt ka muuta...et ei lähe Gnaraloo'sse vaid hoopis Coral Baysse (245 km Carnarvonist põhja pool), snorgeldama ja värki.

Korjasime peale tööd oma kodinad kokku, võtsime Sophie käest snorgeldamise varustuse ja hakkasime sõitma. Kui olime mingi 10 km linnast välja siis jooksid kaks suurt emu mingi 5 meetri kaugusel meie ees üle tee. Kahjuks pilti ei saand teha sest fotokas oli tagaistmel ning ei jõudnud seda nii kiiresti haarata. Ja keset maanteed väga seisma ka ei tahtnud jääda.

Sõitsime siis edasi. Tee peal oli jälle nii palju kängurude laipu. Ütlesin Paddyle ka, et nii jube on, et neid nii palju on aga mai tea mis see on, mis sunnib mind iga kord jälle vaatama nende poole. Ise tean küll et väga kole vaatepilt on aga ikka vaatan. Paddy ütles selle peale, et jajaaa, ta saab aru küll. See on nagu see, kui pubis istub baarileti ääres suur ja paks iiri tüdruk, kelle teksad on nii ümber ja alla vajunud, et stringid ning valge kannikas paistab ja sa lihtsalt ei saa mitte vaadata. Et sa pead kohe sellel pikemalt peatuma, sest see on lihtsalt nii jube. Selge!..

Ühesõnaga sõitsime ja sõitsime ja hakkas jube pimedamaks minema ja teadsime, et kohe kui natukenegi pimedaks läheb on ohtlik maanteel sõita. Aga midagi polnud teha, sest Coral Bay'ni oli veel umbes 80 km jäänud.

Sõitsime siis rahulikult ning üks hetk nägime kängurut. Meeter autost eespool paremal, jooksmas auto suunas. Reaktsioonist kohe pidur muidugi põhja aga kahjuks ei olnud enam midagi teha. Sõitsime kängurule otsa:(. Maanteel sõites on kiirus siiski liiga suur et nii järsku pidama saaks. Meiega on õnneks kõik korras, känguru ja autoga mitte. Paras šokk oli see meile mõlemale.

Ülejäänud tee kulges 60 km/h kiirusega ning silmad olid niiii pärani lahti kui said. Kuskil kilomeeter-kaks hiljem oli teekõrval järgmine känguru, kes selle asemel, et ühe koha peal seista või siis põõsasse hüpata hakkas auto ees üle tee jooksma. Õnneks märkasime teda õigel ajal ning saime ilusti pidama. Rumalad loomad!

Sõitmise tegi muidugi hullemaks veel ka see, et üks tuli nüüd eriti enam ei näidanud. Nii palju kui see ka valgustas siis oli see suhteliselt kasutu, sest näitas lihtsalt auto kõrvale valgust. Ja see oli enne meie parem tuli...teine oli natuke tuhmim.

Ühesõnaga üks ebameeldivamaid autosõite...aga lõpuks jõudsime ilusti kohale.

Kohale jõudes pusisime oma uue telgi püsti, puhusime madratsi täis ning võtsime mõne dringi. Inimesed on siin ikka ka jube sõbralikud ning abivalmid. Kui oma telki hakkasime üles panema siis kõrval platsil peatuva karavani elanikud tulid kohe appi ning pakkusid oma taskulampi ja ajasid niisama juttu. Eestis eriti sellist asja ette ei tule, pigem pööratakse pea ära ning tehakse nägu, et ei panda tähele.

Hommikul läksime kohe randa avastama. No imeilus!! Vesi lihtsalt

niiiniii sinine, et kohe ei uskunud oma silmi. Võtsime natuke päikest ning püüdsime siis snorgeldada kah. Me kumbki pole veel kunagi snorgeldanud nii et üritasime asjale pihta saada. Okei, ma saan aru et midagi rasket ei ole aga alguses on küll nii et paned oma maski ette..proovid veest väljas suu kaudu hingata ja kõik on okei...ja siis paned näo vette ja enam ei saa midagi aru kust õhk tuleb või kuhu puhuma peab. Kiilub kinni lihtsalt. No natuke üritasime ja siis tuli juba päris hästi välja. Snorgeldasime siis india ookeanis ringi...no üldjuhul küll põlvini kuni lõuani vees ja vahepeal läksime sügavamale kah. Aga nägime stingray'd lihtsalt seal ujumas ja...jube äge ikka ju...niimoodi vabas looduses lihtsalt ujub su nina alt mööda eksole! Ja siis snapper'eid nägime kah...nad ujusid lihtsalt meiega kaasa ja üldse ei kartnud ega midagi. Vahepeal oli mingi 8-10 tükki lihtsalt minu ümber...jube kift!! ja siis veel igast muud kalad. Ühel oli siuke pikkkkk-pikkk nina, nii äge!!!

Muidugi paari tunniga suutsime oma kannid juba rannas suhteliselt ära grillida.

Pärast käisime linna avastamas. Nojah, mis linn...üks tänav ainult ongi. Supermarket, paar poodi, 1 hostel, 2 karavani parki, bensukas ja kõik. Aga väga ilus koht sellegipoolest. Võtsime baarist chicken kebabid ja nautisime ilma...kuskil 31 kraadi oli siis...

Hiljem jooksime karavani pargis kokku Anna'ga (saksa tüdruk, kes elas ka Port hotel'is Carnarvonis). Ta ütles, et Rory on kah siin ja et nad elavad backpackeris.

Läksime hiljem neile külla, mängisime piljardit, võtsime mõne dringi ja ajasime juttu.

Õhtul pakkisime kotti snackid ja paar vodka cruiserit ning läksime randa istuma. Jube ilus päikseloojang oli ja nii mõnus oli seal istuda.

Järsku kuulsime midagi põõsas sahistamas aga kuna oli pime siis ei saanud aru mis see on. Üritasin pilti teha, et siis fotoka välguga valgustada ja tundus, et mingi päris suur loom on. Arvasime, et ju see on see suuuur sisalik, kes karavani pargis pidi elutsema. Üritasime sahinale järgi joosta ja tegime usinasti pilti. Nojah, lõpuks tuli siis see elukas põõsast välja...Oi näed – kiisu...ei olnud isegi mingi metsik kass ega midagi!!...nojah, juhtub!

Hommikul käisime Anna juures pagari poes ja ostsime chocolate mudcake'i, mis oli nagu NIIIII hea! Ausalt noh, sulas suus kohe...

pakkisime asjad ja lootsime teele asuda, sest ei tahtnud pimedas enam sõita. Ühest korrast piisas, aitäh! Autot aga käima pannes selgus, et aku tühi..nii et ei lähe me kuskile. Kellelgi kahjuks meile jumpleads'e polnud pakkuda nii et läksime poodi. Ostsime targalt siis auto akulaadija ja läksime tagasi karavani parki. Karbi seest leitud juhendist tuli siis välja, et seda peab enne mingi 10 tundi laadima. Kift! Õnneks olid ühtedel iiri tüdrukutel siiski jumpleads'id olemas ning antsid meie akule natukene särtsu, nii et see jälle ellu ärkas.

Tagasiteel känguruid ei näinud, jumal tänatud!

Tagasi Carnarvoni jõudes käisime töölt läbi ning lootsime Wayne'i (meie boss) käest mingit head nõu saada, et kuhu töökotta oma auto parandusse viia. Ta siis tuli ja viskas autole pilgu peale ja ütles, et nojah...ma arvan et see läheb teil kuskil 3000 taala maksma (no mingi 28 000 eeki siis). Tore.

Käisime linnas kõikvõimalikult paranduskohad läbi...ühesõnaga siis ühes kohas..kus öeldi, et 2000 taala või natuke rohkem...ja siis ülejäänud kohad, mis sellega ei tegele. Teevad ainult mootori- ja elektroonikatöid.

Mõtlesime, et natuke nadi on maksta 2000 taala auto parandamiseks, kui auto ise maksis 1500 taala.

Käisime ka scrapyard'is (võtavad tükkideks ja müüvad maha), kus öeldi, et noh anname teile auto eest 200 taala. Ei aitäh!

Nii et nüüd on suht jamasti meil sellega kahjuks. Keegi siin linnas ei suuda siis natuke haamriga autot sirgeks taguda ning uue tule panna vähem kui 20 000 eesti krooni eest.

Ja linnas ka autoga sõita ei saa sest siis tuleb politsei ja paneb meile autoklaasile kollase kleepsu, mis tähendab, et paranda auto ära...ja kui kollase kleepsuga ringi sõidad siis saad trahvi või võetakse auto ära või midagi sellist.

Koju jõudes kokkas Mark usinasti köögis midagi. Tuli välja, et see oli känguruliha. Ei, aitäh! 2 päeva tagasi kängurule otsa sõitnuna ei olnud erilist isu seda proovida:(

16.10.09 Reede

16.10.09 Reede

Sain nüüd ometigi paar pilti ka meie uuest kodust tehtud ja panin need ülesse ka, et teil on siis nüüd aimu ka kuidas ma siin hetkel elan.

Aa ja ma polegi maininud et meil on siin kaks kutsikat ka – Wasabi ja Susie. Nad on nii armas, alati kui töölt koju jõuan siis jooksevad nad kohe värava juurde ning limpsivad varbaid ja kepslevad ringi.

Praegu oleme siis jälle usinasti töötanud. Nojah, mis usinasti..viimasel ajal on tööpäevad

kuidagi väga lühikeseks jäänud, mis pole üldse hea meie rahasäästu plaanidele. Jama küll aga kahjuks pole midagi teha kah, sest vaevalt et paremat tööd siin leiab. Praeguste 30+ kraadiste ilmadega ja hullude kärbestega oleks suhteliselt raske ka õues töötada ja vaevalt sealgi rohkem tunde kokku tuleks. Ja kui ma ütlen hullud kärbsed siis no tõesti uskuge mind – nad on hullud! Mitte nagu Eesti kärbsed. Eesti kärbsed on viisakad ja sõnakuulelikud. Siinsed on aga nii agressiivsed ja neile kohe meeldib su õlal, käel, põsel, kõrva peal ja no kus iganes istuda ja muidugi ka kõrva, ninna ja silma ronida. Ja kui sa püüad teda ära ajada siis ta saab pahaseks, põriseb, tõuseb lendu ning maandub poole sekundi pärast täpselt samas kohas. Ja neid ei ole üks vaid on mitu...päris mitu..võiks isegi öelda et mitukümmend..ja siis nad terroriseerivad sind, kui sa püüad kuuma päikese ja puuduva tuuleiili käes tööd teha.

Täna oli siis üks järjekordne 4 tunnine tööpäev. No muidugi kõige tobedam oli see, et meile anti 1,5 tunnine lõunapaus. Ja siis peale seda oli veel 40ks minutiks tööd. Vaesekesed, kes pidid seal shedis lihtsalt istuma ja ootama, et saaks paar dollarit juurde teenida. Me saime õnneks vahepeal koju tulla ja oma asju ajada..sest elame ju 5minutilise jalutuskäigu kaugusel shedist.

Ülemus pakkus üks päev meile, et võime tema kayak'idega sõitma minna kui tahame ning otsustasime, et võiks siis täna seda teha. Ilm oli nii ilus, et ei tahtnud lihtsalt niisama passida.

Ma pole enne ju sellist asja teinud. Õnneks Paddy on kunagi isegi instruktor olnud nii et seletas mulle asja ära. No ega midagi rasket ei olnud muidugi, lihtsalt et istu ja sõua. Ja muidugi nii Paddy kui ka ülemus Wayne väitsid mõlemad, et täiesti võimatu on selle kayak'iga ümber käia, et pole põhjust muretsemiseks.

Aerutasime siis mööda ookeanit ringi kuni mul tuli ilge tahtmine Paddy märjaks pritsida. Ega ta ka alla ei jäänud, võttis oma aeru ja saatis ühe hea veepahvaka minu poole teele. Kuna ma ei tahtnud märjaks saada siis üritasin selle eest kõrvale põigata. Noja teadagi mis siis juhtus, järgmine hetk oli kayak tagurpidi ja mina muidugi selle all vees. Eks ole jah VÕIMATU sellega ümber käia. Muidugi olid kõik minu riided märjad ja plätud ujusid mööda ookeanit ringi. Õnneks vesi oli nii mõnus ja soe. Tahtsin Paddy kah ümber ajada aga ta võttis suure hirmuga vabatahtlikult oma rihmad lahti ja hüppas vette.

Ühesõnaga väga mõnus oli.

Aa ja homme peale tööd sõidame jälle Carnarvonist minema, s

eekord siis natuke põhja poole. Gnaraloo'sse – see on üks väga hea surfikoht, üliheade lainete ja värkidega. Eks näis.

Aa ja kui imestate miks Triinust midagi kuulda ei ole siis – ta on hetkel Bali saarel. Vot!!

Aga nüüd lähen magama

Head ööd

musid kallid teile

14.10.09 Kolmapäev

Tere!

Olen vahepeal jälle töötanud usinasti.

Eelmisel esmaspäeval otsustasime ka oma kodu vahetada ning kolisime kohta, kus maksame ainult 50 taala inimene nädalas, mis on nagu üliodav, sest port hotel'is maksime 200 nädalas. Jube! Ja praegune kodu asub meie packing shedist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel nii et tööle minna on väga mugav! No see ei ole küll mingi eriline luks-koht aga vaatasime, et me oleme eriti mugavaks viimasel ajal ära läinud, et peaks nagu backpackerid olema aga elame nagu sellistes kohtades, kus on omad köögid ja konditsioneerid ja värgid särgid.

No esimesed kolm päeva aint koristasime seal uues kohas...ajasin ämblikuid ja nende võrke tolmuimejaga taga. No see asub täpselt keset banaanimetsa nii et putukaid meil jagub aga tuleb lihtsalt uksed aknad kinni hoida ja mõned praod kinni teipida ja siis on ok.

Esimesel päeval leidsime toast ka 2 centipede't ehk sajajalgset..nad pidavat mürgised olema. Ära ei tapa aga kui hammustab siis on ikka valus. Üks naine rääkis, et ta on kolm last sünnitanud ning selle sajajalgse käest hammustada saanud ning et see oli kordades hullem. Tore!

Ühesõnaga pilte ei ole veel uuest kodust jõudnud teha nii et üritan mõni päev aega leida ja siis teen mõned pildid kah.

Neljapäeval käisin lõpuks ka DPI's ära (aussi ARK) ja lasin auto enda nimele panna, jehuuu – minu esimene auto:).

Kui tavaliselt peame tööle minema kella 7ks, siis reedel pidime minema kella 9ks ja töö lõpetasime juba pool 12. Mõtlesime, et väga jama oleks lihtsalt istuda jälle Carnarvonis terve nädalavahetuse. Küsisime ülemuse käest laupäeva vabaks ning otsustasime Shark Bay'sse sõita. (http://en.wikipedia.org/wiki/Shark_Bay)

See on siis meist (Carnarvonist) umbes 350 km allpool. Korjasime oma kodinad kokku ja hakkasime liikuma. Ilm oli super ilus ning sõit läks kiiresti. Tee peal nägime muidugi jälle paljupalju kängude laipu, mis on kohe väga kole vaatepilt :( ja siis nägime ise ka kahte kängurut mingi 5 meetrit meist eemal hüppamas. Nad on ikka nii ägedad:) Ja siis muidugi kitsed ja lehmad ja lambad ja igast muud metsikud loomad...üks kits pani meie eest plehku, peitis end puu taha ja siis piilus lehtede vahelt...haha, hea totu.

Esimene koht, kuhu läksime oli siis Hamelin Pool, kus “elavad” stromatoliidid (kõige vanemad elus asjad maakeral). Shark bay on üks kahest kohast maailmas, kus elusad stromatoliidid veel eksisteerivad.Vot.

Peale seda sõitsime Denham'isse ja saime viimasel sekundil ühe karavani pargi tädil sabast kinni ja toa. Muidu oleksime pidanud autos magama. Jalutasime linnapeal ringi, käisime söömas (ootasime toitu 45 minutit – friikad ja chicken nuggetsid, mis olid päeva pakkumine...ja maitsesid eriti kohutavalt) ja siis magama. Oli plaanis muidugi kolm sammu kodust astuda ja India ookeani ääres veinitada kuid siuke väss oli peal, et kobisime tuttu ära.

Hommikul ärkasime vara ning sõitsime Monkey Mia'sse et näha/toita delfiine. Seal on täitsa päris metsikud delfiinid. No mis metsikud nad nüüd küll on, aga noh neid ei hoita puuris kinni ja ei treenita inimestele imetrikke näitama. Delfiinid ujuvad ise täitsa vabalt ookeanis ringi ning igal hommikul tulevad randa kala norima. Kahjuks on ainult teatud kogus kala, mida neile sööta võib (et nad ise ikka ka kala püüaksid ja laisaks ei muutuks). Seega olid seal mingid tädikesed kes valisid inimesi rahva seast, kes saab delfiinikesi toita. Ju mina neile siis piisavalt ei meeldinud, sest mind ei valitud.

No siiski nägime delfiinid ära ja sain paar pilti ka tehtud. Kahjuks vihma tibutas ja ilm oli kahtlaselt hall ja vastik nii et ujuma seekord ei läinud ja päikest ka ei saanud võtta. Otsustasime siiski turiste mängida ning bronnisime endale lõunaks 3tunnise purjeka tripi.

Aa ja rannas olid pelikanid ka, kellel ei tundunud turistidest sooja ega külma olevat. Või noh inimesi nad ei kartnud – üks poseeris hea meelega nii ühe kui ka teise küljega ning lõpuks tõmbas lihtsalt jalad kõhu alla ning peesitas.

Kuna meil oli mingi 3 tundi paadireisini aega otsustasime vahepeal Ocean Park'is ära käia. Autosse jõudes selgus muidugi et mina andekas tütarlaps olin autol tuled põlema jätnud ning aku oli tühi – kift! Passisime autos ja mõtlesime, et mis teha...kuni lõpuks läks auto tööle – juhhei!

Läksime siis Ocean Park'i, kus oli igast meremolluseid – haid, kilpkonnad, kalad, kalmaarid, maod ja niiii edasi... Elus esimest korda nägin siis päris siukest suurt mõnemeetrist lemonshark'i ka, kes oli ülimalt näljane ning püüdis usinasti nööri otsa pandud kala endale saada. Ja siis veel olid seal sellised asjad nagu rockfish'id – ma poleks kohe kindlasti aru saanud, et selles akvaariumis üldse midagi elavat sees on. No tõesti ainult mingid kivid, mis olid vetikate kaetud aga kui see noormees seal pulgaga ühte kivi surkis siis tegi see kivi silmad lahti ning vaatas kurja näoga ja siis uimerdas akvaariumi teise nurka. Ja siukseid rockfish'e pidi siin jumala palju olema..a noh sa lihtsalt ei pane tähele...eeeh.

Paadireisi ajaks oli ilm juba normaalsem...et päike isegi paistis ja puha. Eriti mõnus oli siis kui kuskil maal mootor välja lülitati ning lihtsalt vaikuses edasi purjetati. Loodus oli meeletult ilus, vesi nii helesinine ja läbipaistev ja taevas kaaaaa...mõnus! Nägime mitmeid delfiine, kilpkonni ja siis siukest elukat nagu Dugong. (praegu just lugesin ühest brošüürist, et dugong on merelehm..ahsoo) Nojah...saate aru, millest ma siis räägin, eks?

Eino ühesõnaga ta on nagu midagi morsa ja delfiini vahepealset. Et delfiini saba ja suur nägu ja pruuni värvi. Üritasin pilti ka teha aga pildi peale õnnestus saada ainult pool pruuni kannikat helesinise ookeani taustal. Ei olnud just väärt pildid seega otsustasin pigem oma silmaga püüda seda tüüpi näha ning mitte teda pildile saada..

Merereis oli suhteliselt väsitav. Tegelt oli nii, et kui ostad ühe selle kolmetunnise, siis saad 1,5tunnise päikseloojangu reisi tasuta. Aga kuna meil oli tund aega järgmise reisini ja kõik söögikohad (khm, vabandust..ainuke söögikoht) olid kinni ja me olime terve päeva jooksul ainult ühe väikse saiakese söönud siis otsustasime hoopis Denhamisse tagasi sõita. Käisime veel mõnest ilusast kohast läbi ja siis koju kokkama ning veini jooma, nämm!

Pühapäeval pakkisime asjad ning hakkasime sõitma. Käisime Eagle Bluffis – mis on nagu üliilus koht. Selline suur kalju, mis on kotka pea/näo kujuga. Ja see on üks koht, kus on ülihea haisid ja igasugu muid kalu näha. Sest vesi on nii läbipaistev. Kahjuks meie kedagi peale kajakate ei näinud, sest haikalad pidid praegu ära olema. Aga ilus oli ikkagi!

Järgmine peatus oli Shell Beach. Pikk-pikk lumivalgete, heleroosade ja beezide merekarpidega kaetud ning täiesti läbipaistva ookeaniveega ääristatud INIMTÜHI rand. Paradiis!!

Püüdsin ujuma ka minna aga kui mingi 200 meetrit olin juba kõndinud ja vesi ikka pool sääreni oli siis otsustasin alla anda. Aaa, ja vees nägin mürgist jellyfish'i kaaa, vot! Jube kahju oli sealt rannast ära minna...lihtsalt niiiiniiiii ilus oli!

Tee peal nägime muidugi veel kitsesid ja siis ka paari lehma, kes maanteeääres heina mäludes mind kurja näoga vaatasid kui julgesin seisma jääda ja neid pildistada.

Aga ohhhhh kui hea oli vahelduseks Carnarvonist ära saada.

Järgmine reis on siis blowholes (maa seest purskab vett ülesse) jaa muud ilusad kohad.

Aga minuga on kõik hästi, kogun usinasti raha ning üritan millalgi siit linnast jalga lasta.

Olge siis tublid...

ja muide mul ei ole siin uues kohas telefonilevi aussi numbril nii et kui keegi tahab mind kätte saada siis võib eesti numbri peale sõnumi saata, vot.

Musi musi kalli kalli

Teie maailmarändur

1. oktoober 2009 Neljapäev

Meie konteineri...või noh..maja esine ei olegi enam nii tühi nagu enne. Ostsime pühapäeval endale auto!

Mõtlesime ja mõtlesime..ja otsustasime, et tee mis tahad aga ei suuda siiski iga päev niimoodi rattaga tööl käia. Mitte et vändata ei jõuaks aga tööl olles tuleb mingi hetk selline kohutav uni peale, et lihtsalt ei jõua mitte midagi teha ja selle vastu ei aita ei energiajoogid, kohv ega ka 10+ tundi und. Ja niimoodi on ikkagi suhteliselt piin töötada.

Leidsime wooly'st seina pealt kuulutuse ning helistasime, tegime proovisõidu ja ostsime ära.

Ford Falcon 1993 aasta oma, tumeroheline, 4.0 mootor ja muud särgid värgid.

Siiani on ilusti vastu pidanud:)

..ja tööl on ikka nii palju kergem käia!

head ööd!