esiteks sooviks vabandada tapitahtede puudumise parast..aga ei saa hetkel oma lapaka taga istuda, sest netikrediit otsas...
teiseks vabandaks selle parast et pole teile uldsegist midagi jalle nii pikka aega kirjutanud..
no mul lapakas mingid paar rida on olemas aga...eks puuame ennast parandada...we promise!
ja siis kolmandaks see, et istusin nuud tund aega siin hosteli arvuti taga ja pusisin ja pusisin ja sain moned pildid ulesse..sinna picasa aadressile..nii et midagi silmale kah..
ahjaa ja head jaani kahh meie poolt!
Wednesday, June 24, 2009
Sunday, June 7, 2009
7. Juuni 2009 Pühapäev
Pühapäev!
Ärkasime läbikülmunult. Üks hiinatüdruk magas lausa sulejopega. Meie toas elab ka yks (meie usume,et ta on pärit iirimaalt) Dani-nimeline tüüp. Harjumatu! Kui arvata välja Manjimupis elatud aeg kahe hiinakutiga(keda väga meheks pidada ei saa), on see meile esimene kord elada meesterahvaga koos! Tegime teed ja mõtlesime mida päevaga peale hakata. Esimene mõte oli avastada uut elukohta, seal juures siis linnas jalutada. Sinna me muidugi ei jõudnud, vaid käisime veel ilusamas kohas milleks oli Whitlock Island. Meie hostelist mingi viie minuti tee kaugusel. Üritame varsti pilte ülesse panna sellest. Vähe oleks öelda tüüpiliselt taaskord,et seal oli ilus :)
Pärast seda otsustasime pesu pesta aga oh üllatust, siin ei toimigi kolme vatitiku süsteem. Peab kutsuma kellegi receptionist neid tööle panema ja kuna täna oli pühapäev, siis teadagi, kõik puhkavad. Otsustasime minna poodi, osta nats midagi “ihule ja hingele”. Püüdlused leida Hungry Jack's läksid vett vedama. Sealt hostelisse tagasi jõudes, siia me jäimegi. Ainuke jutt mida me üks teisele rääkisime oli selline “vaata meid, me oleme lihtsalt nii mõttetud...istume ja sööme”. Päeva tippsündmuseks võib lugeda aasta 2009 kõige mõttetumat nalja. Istusime(nagu alati) nari alumisel voodil, üks toksutas telefoniga, teine arvutiga ja äkki kuuleme,et keegi sööb kõrval toas krõpsu. Kõva krõbin(käsi tungimas pakki) ja seejärel krõmpskrõmpskrõmps. Ja uskuge või mitte, me naersime seda nii kõvasti,et inimesel teisel pool seina hakkas häbi ja lõpetas(ilmselt leidis uue koha nosimiseks).
Et selline sisukas päev oli siis täna!
Meie
Ärkasime läbikülmunult. Üks hiinatüdruk magas lausa sulejopega. Meie toas elab ka yks (meie usume,et ta on pärit iirimaalt) Dani-nimeline tüüp. Harjumatu! Kui arvata välja Manjimupis elatud aeg kahe hiinakutiga(keda väga meheks pidada ei saa), on see meile esimene kord elada meesterahvaga koos! Tegime teed ja mõtlesime mida päevaga peale hakata. Esimene mõte oli avastada uut elukohta, seal juures siis linnas jalutada. Sinna me muidugi ei jõudnud, vaid käisime veel ilusamas kohas milleks oli Whitlock Island. Meie hostelist mingi viie minuti tee kaugusel. Üritame varsti pilte ülesse panna sellest. Vähe oleks öelda tüüpiliselt taaskord,et seal oli ilus :)
Pärast seda otsustasime pesu pesta aga oh üllatust, siin ei toimigi kolme vatitiku süsteem. Peab kutsuma kellegi receptionist neid tööle panema ja kuna täna oli pühapäev, siis teadagi, kõik puhkavad. Otsustasime minna poodi, osta nats midagi “ihule ja hingele”. Püüdlused leida Hungry Jack's läksid vett vedama. Sealt hostelisse tagasi jõudes, siia me jäimegi. Ainuke jutt mida me üks teisele rääkisime oli selline “vaata meid, me oleme lihtsalt nii mõttetud...istume ja sööme”. Päeva tippsündmuseks võib lugeda aasta 2009 kõige mõttetumat nalja. Istusime(nagu alati) nari alumisel voodil, üks toksutas telefoniga, teine arvutiga ja äkki kuuleme,et keegi sööb kõrval toas krõpsu. Kõva krõbin(käsi tungimas pakki) ja seejärel krõmpskrõmpskrõmps. Ja uskuge või mitte, me naersime seda nii kõvasti,et inimesel teisel pool seina hakkas häbi ja lõpetas(ilmselt leidis uue koha nosimiseks).
Et selline sisukas päev oli siis täna!
Meie
6. Juuni 2009 Laupäev
Tänane hommik oli vist kõige hilisem siin oldud aja ajaloos. Ärkasime umbes 12. Ühesõnaga kell 1 vast saime end voodist püsti aetud ja tegutsema hakata. Pesime hambad, sõime manti(meie jaoks on mant siis siuksed odavad kuivad hommikuhelbed)...pakkisime asju ja tegime mittemidagi ja järsku oli juba kell 3(ja tunni pärast oli aeg minna bussile). Hakkasime bussipileteid bronnima- ei saa. Siis mõtlesime helistada Perthi bussijaama, et ehk nemad teavad kas bussis üldse kohti on- ei leidnud numbrit. Siis üritasime leida Perthi üldist infotelefoni-laupäeval/pühapäeval suletud. Otsustasime sellele vaatama bussijaama kohale kebida. Kui hakkasime taksot tellima, oli mõlema telefoni pealt levi kadunud(jälle...vodafone!) Aitas välja aga sõber telstra eesti numbrilt ja saime kohale mindud. Buss hilines mitte rohkem ega vähem kui tund aega. Pilet oli ajuvabalt kallis. Ja bussijuht enda meelest hästi vaimukas! Esimene film oli bussis Mamma Mia. Koguaeg oli mõlemal tahtmine kaasa laulda. Siis aga mõtlesime ülejäänud inimeste peale ja muutsime meelt. Esimese peatuse ajal nägime papagoisid mingis puurikeses, kes ütlesid meile “hello”. Viisakas!
Lemmik inimene oli bussist üks vanemat sorti naisterahvas meie kõrval, kellel oli kaasas täispuhutav kaelatugi. Ja iga kord kui oli peatus, lasi ta selle tühjaks, et tulla jälle pausilt ja see taas täis puhuda. Hästi hästi mõttekas!
Ühe pausi ajal istusime konkreetselt sellises roadhouses, mida filmidest võib näha. Ainult kantrisaabastega paksud vanamehed olid puudu. See eest õnnestus meil seal näha maailma kõige ilusamat nokamütsi!!! Tõeline kaunike teine.Helesinine ja ühelpool känguru ja teisel pool koaalapoiss. Vat kus lops. Mõtlesime, et isegi kui lapsel oleks see peas, naeraksime “natukene”.
Teekonda Geraldtonist Carnarvoni saab kirjeldada ühe sõnaga- kängurusurnuaed. Rekord oli 5 laipa üksteise järel. Meie bussijuhil ka ei läinud hästi. Ajasime ühe alla. Kurb... samas on nad hästihästi lollid loomad. Lihtsalt seisavad keset kiirteed ja ei jookse ära kui tuled lähenevad.
Kohale jõudsime kell pool 12 õhtul. Väsinuna saime kohad neljases toas ja 40taala eest tekid,padjad. Öösel mõtlesime, et külmume surnuks. 40 taala ei läinud just väga õigesse kohta.
Asume täiesti ookeani ääres palmide all. Hästi mõnus linnake.
Teie Nele ja Triinu
Lemmik inimene oli bussist üks vanemat sorti naisterahvas meie kõrval, kellel oli kaasas täispuhutav kaelatugi. Ja iga kord kui oli peatus, lasi ta selle tühjaks, et tulla jälle pausilt ja see taas täis puhuda. Hästi hästi mõttekas!
Ühe pausi ajal istusime konkreetselt sellises roadhouses, mida filmidest võib näha. Ainult kantrisaabastega paksud vanamehed olid puudu. See eest õnnestus meil seal näha maailma kõige ilusamat nokamütsi!!! Tõeline kaunike teine.Helesinine ja ühelpool känguru ja teisel pool koaalapoiss. Vat kus lops. Mõtlesime, et isegi kui lapsel oleks see peas, naeraksime “natukene”.
Teekonda Geraldtonist Carnarvoni saab kirjeldada ühe sõnaga- kängurusurnuaed. Rekord oli 5 laipa üksteise järel. Meie bussijuhil ka ei läinud hästi. Ajasime ühe alla. Kurb... samas on nad hästihästi lollid loomad. Lihtsalt seisavad keset kiirteed ja ei jookse ära kui tuled lähenevad.
Kohale jõudsime kell pool 12 õhtul. Väsinuna saime kohad neljases toas ja 40taala eest tekid,padjad. Öösel mõtlesime, et külmume surnuks. 40 taala ei läinud just väga õigesse kohta.
Asume täiesti ookeani ääres palmide all. Hästi mõnus linnake.
Teie Nele ja Triinu
5. Juuni 2009 Reede
Tere hommikust eestimaa!
Minu nimi on Triinu ning nüüd üritan mina midagi siia kokku jahuda.(Nele lubas mälu värskendada ja olla muidu moraalseks toeks)
Geraldton,Geraldton... viimase õhtuni olime nukrad, kuidas kyll sellisesse mõttetusse linna sattusime, kuid pärast väikest tiiru iiripubisse,camelbaari ja klubisse nimega Vibe, muutsime oma arvamust.
Õhtu algas tavapäraselt. Vantsisime thirsty camelisse guni(kohalik peet) järele. Seekord mõtlesime,et võtame 4liitri asemel 2liitrit. Et noh, ei hakka liialdama:) Hästi see yritus ei läinud. Otsisime oma eesti sõbra Karl Londi ylesse(võib ka hääldada karllont...jutti) ja läksime backyardi veinikest mekkima. Seal oli ka yks uus-meremaalane. Muidu tore kutt, a natuke otsustusvõimetu(kui teate mida ma silmas pean:)) Peale paart kruusikest veini tuli hea mõte minna iiri pubisse, kus arvati,et me oleme 15 ja kysiti dokumente...pidime taas tagasi minema hosteli, kuna Nele unustas passi koju. Seal käidud, võis pidu alata. Iiripubis oli laiv. Bänd koosnes kolmest liikmest ja üritas olla midagi kings of leoni sarnast. Muidugi tuli ka nende repertuaarist kõige kuulsam lugu, mille pealkirja ma ei hakka kirjutama,sest tean,et Nele vanemad loevad seda blogi(Nele luges mulle sõnad peale, hehh). Edasi suundusime Camelbari, kus pidi töötama ka yks eesti tydruk, keda meil kahjuks ei õnnestunud näha. Tegime paar tantsu. Ilusa tantsuga suutis üllatada Karl Lont, kes tantsides peamiselt imiteeris kuidas ta banaane kuskil farmis korjas. Või teine variant, kuidas meie õunu korjasime farmis(muidugi oli see siis väga aeglane lugu, kui ta seda sai teha:)) Mehed on siin muideks tõelised tantsulõvid. Teevad naistele pika puuga ära.
Edasi suundusime siis Vibe. Lihtsalt seadsime sammud teiste inimeste järel, teadmata, kuhu nad lähvad. Tee peal muidugi oli hästi “ilus” vaatepilt üks hiinakutt, kes enamik aega tuli neljakäpukil klubi poole. Auh-auh:) Klubi oli ääreni rahvast täis. Kõik tantsisid. Keegi nagu ei passinud niisama...ja kui passiski, siis varsti enam ei passinud. Imelik lause tuli, heh..a usun,et saate aru. Nele hakkas aga tähtsalt klubifotograafiks ning visati klubist välja. Väike jutt omanikuga ning oli tagasi luba suunduda kluppi. Õhtu lõppes kell 6 hommikul.
Vähemalt jätsime selle mõttetu linnaga väärikalt hüvasti:)
Nele ja Triinu
Minu nimi on Triinu ning nüüd üritan mina midagi siia kokku jahuda.(Nele lubas mälu värskendada ja olla muidu moraalseks toeks)
Geraldton,Geraldton... viimase õhtuni olime nukrad, kuidas kyll sellisesse mõttetusse linna sattusime, kuid pärast väikest tiiru iiripubisse,camelbaari ja klubisse nimega Vibe, muutsime oma arvamust.
Õhtu algas tavapäraselt. Vantsisime thirsty camelisse guni(kohalik peet) järele. Seekord mõtlesime,et võtame 4liitri asemel 2liitrit. Et noh, ei hakka liialdama:) Hästi see yritus ei läinud. Otsisime oma eesti sõbra Karl Londi ylesse(võib ka hääldada karllont...jutti) ja läksime backyardi veinikest mekkima. Seal oli ka yks uus-meremaalane. Muidu tore kutt, a natuke otsustusvõimetu(kui teate mida ma silmas pean:)) Peale paart kruusikest veini tuli hea mõte minna iiri pubisse, kus arvati,et me oleme 15 ja kysiti dokumente...pidime taas tagasi minema hosteli, kuna Nele unustas passi koju. Seal käidud, võis pidu alata. Iiripubis oli laiv. Bänd koosnes kolmest liikmest ja üritas olla midagi kings of leoni sarnast. Muidugi tuli ka nende repertuaarist kõige kuulsam lugu, mille pealkirja ma ei hakka kirjutama,sest tean,et Nele vanemad loevad seda blogi(Nele luges mulle sõnad peale, hehh). Edasi suundusime Camelbari, kus pidi töötama ka yks eesti tydruk, keda meil kahjuks ei õnnestunud näha. Tegime paar tantsu. Ilusa tantsuga suutis üllatada Karl Lont, kes tantsides peamiselt imiteeris kuidas ta banaane kuskil farmis korjas. Või teine variant, kuidas meie õunu korjasime farmis(muidugi oli see siis väga aeglane lugu, kui ta seda sai teha:)) Mehed on siin muideks tõelised tantsulõvid. Teevad naistele pika puuga ära.
Edasi suundusime siis Vibe. Lihtsalt seadsime sammud teiste inimeste järel, teadmata, kuhu nad lähvad. Tee peal muidugi oli hästi “ilus” vaatepilt üks hiinakutt, kes enamik aega tuli neljakäpukil klubi poole. Auh-auh:) Klubi oli ääreni rahvast täis. Kõik tantsisid. Keegi nagu ei passinud niisama...ja kui passiski, siis varsti enam ei passinud. Imelik lause tuli, heh..a usun,et saate aru. Nele hakkas aga tähtsalt klubifotograafiks ning visati klubist välja. Väike jutt omanikuga ning oli tagasi luba suunduda kluppi. Õhtu lõppes kell 6 hommikul.
Vähemalt jätsime selle mõttetu linnaga väärikalt hüvasti:)
Nele ja Triinu
Tuesday, June 2, 2009
31. Mai 2009 Pühapäev
Ärkasime ning plaanisime minna randa aga kahjuks oli taevas pilves ja seega otsustasime hoopis poodi minna, et süüa osta. Kummalisel kombel ei olnud meil kummalgi mobladel levi. Mõtlesime, et asi on hostelis..et äkki siin mingi asi segab aga läksime õue ja no tõesti mitte kuskil ei olnud levi – telefon teatas rõõmsalt “Limited service”. Eino aitäh! Triinu proovis ka eesti sim-kaardi telefoni panna, kuid ka sellega ei olnud levi. Et no mismõttes?
Coles'ini jõudes vaatasime, et parkla on täiesti tühi. Nojah, vähe sellest et eile pandi kõik poed kell 5 kinni...siis pühapäeviti on kõik kohad täiesti kinni. Ja noh..et meil ei ole levi ega internetti ja siis lisaks sellele ei saa süüa kah. Ohhoo! Ega meil ei jäänud siis muud üle kui läksime taaskord Hungry Jacks'i ja võtsime oma kanawrapid ja jäätise. Vedas, et see vähemalt lahti oli.
Kõndisime siis niisama natuke ringi ning otsustasime koju tulla. Järsku aga tuli meile vastu noormees, kes oli kahtlaselt eestlase nägu. Kui me tast mööda hakkasime minema ütleski ta meile tere. Ohhoo, näedsa siis, maailm on väike. Rääkisime temaga juttu ning ta ütles, et on teel raamatukokku, kus saab tasuta internetti kasutada – jeeeee, viimaks ometi mingigi asi... Käisime kodust läbi, võtsime läpaka ning läksime ka raamatukokku. Kohtusime taaskord Karl'iga ning ta ütles, et mingi paari kilomeetri kaugusel on üks supermarket siiski lahti ning et ta kavatseb hiljem autoga sinna minna ja et me võime kah temaga ühineda. Super! - süüüüa saab!
Käisime siis poes ning Karl kutsus meid veel õhtul pubisse kah aga kuna olime täitsa väsinud siis otsustasime hoopis koju minna, süüa teha ning filmi vaadata.
Coles'ini jõudes vaatasime, et parkla on täiesti tühi. Nojah, vähe sellest et eile pandi kõik poed kell 5 kinni...siis pühapäeviti on kõik kohad täiesti kinni. Ja noh..et meil ei ole levi ega internetti ja siis lisaks sellele ei saa süüa kah. Ohhoo! Ega meil ei jäänud siis muud üle kui läksime taaskord Hungry Jacks'i ja võtsime oma kanawrapid ja jäätise. Vedas, et see vähemalt lahti oli.
Kõndisime siis niisama natuke ringi ning otsustasime koju tulla. Järsku aga tuli meile vastu noormees, kes oli kahtlaselt eestlase nägu. Kui me tast mööda hakkasime minema ütleski ta meile tere. Ohhoo, näedsa siis, maailm on väike. Rääkisime temaga juttu ning ta ütles, et on teel raamatukokku, kus saab tasuta internetti kasutada – jeeeee, viimaks ometi mingigi asi... Käisime kodust läbi, võtsime läpaka ning läksime ka raamatukokku. Kohtusime taaskord Karl'iga ning ta ütles, et mingi paari kilomeetri kaugusel on üks supermarket siiski lahti ning et ta kavatseb hiljem autoga sinna minna ja et me võime kah temaga ühineda. Super! - süüüüa saab!
Käisime siis poes ning Karl kutsus meid veel õhtul pubisse kah aga kuna olime täitsa väsinud siis otsustasime hoopis koju minna, süüa teha ning filmi vaadata.
30. Mai 2009 Laupäev
ärkasime hommikul vara ning kobisime takso peale, mis viis meid taaskord East Perth terminali, et istuda bussi peale. Seekord võtsime suuna siis 440 km Perthist üleval pool asuvasse Geraldtoni. 6 tundi hiljem bussist maha astudes võtsid meid vastu ookeani sillerdav vesi ja soe õhk - mõnuuuus!
Läksime tipatapa turismiinfokeskusesse ja küsisime et milline hostel oleks nende arust kõige parem siin linnas. Ise olin eelmisel õhtul bronnind toa Batavia Backpackers'isse aga kui internetist mingeid review'sid lugesin siis tundus, et pole just eriti meeldiv koht ning otsustasime igaks juhuks järele küsida. Tuligi välja, et sinna ei tasu kindlasti minna, sest nad teevad punase ristiga koostööd ning et seal hostelis elavad ka kodutud inimesed. Meile soovitati hoopis Foreshore backpackers'it, mis asub täitsa ookeani lähedal.
Võtsime siis takso ning läksime hostelisse. Tuli välja, et receptionist on läinud lõunapausile ning tuleb tagasi mingi 1,5 tunni pärast. Kuna rand on hostelist mingi 200 meetri kaugusel siis otsustasime selle aja rannas mööda saata.
Käisime jalgupidi vees ka...oiii kui mõnus soe ikka! Tundsime sellest soojusest Manji's elades ikka väga puudust.
Helistasime siis hostelisse ning öeldi, et oleks olemas meile kahene tuba. Super! Võtsime oma asjad ning läksime hostelisse.
Tuba on selline noh...(olgem ausad, mis nendest bäkkerite tubadest ikka tahta). Kolm voodit ja..kõik. Selline suhteliselt pime tuba on sest akna taga on meil veel mingi tuba..kummaline...seal kedagi ei ela..mingi siuke tühi...ja siis alles üle selle toa on aken õue. Seega meile valgust väga sisse ei paista. Aga vähemalt oleme kahekesi toas..nii hea, viimaks natuke privaatsust kah. Et ei pea kogu aeg kõigi teistega arvestama.
Seadsime end sisse ning otsustasime poodi süüa ja netti ostma minna. Poe juurde jõudes pandi meil nina ees uksed kinni. Eino laupäev ju – kõik poed avatud kella viieni. Nii et ei mingit toitu ega netti. Keskuse kõrval oli õnneks Hungry Jack's mis oli lahti..seega läksime sinna ning võtsime endale kanawrapid. Koduteel käisime Thirsty Camel'ist läbi ning ostsime endale veini ja vett.
Käisime kodust läbi ning läksime ookeani äärde muuli peale istuma. Seletasime ja rääkisime ja naersime..nagu alati.
Rääkisime oma Iiri sõpradega Manjimup'ist ka...ja nad teatasid, et hakkavad mingi neljapäeval Manji'st põhja poole liikuma. Seega tore, saame siis nendega kah kokku. Neil kolme peale auto ka nii et edasi saame siis autoga liikuda. See teeb tööotsimise ka ikka tunduvalt kergemaks, kui saad lihtsalt kohtadest läbi sõita ning ininestega rääkida.
Magama saime mingisugune kella 2-3 ajal...eino head ööd!
Subscribe to:
Posts (Atom)
