Teate ma olen siin Austraalias üle poole aasta elanud eksole ja nüüd siis järsku avastan, et prussakad oskavad lennata. Nagu täiesti lendavad noh....ebanormaalne!
Jumal tänatud et ma siit istandusest ära saan..sest no olgem ausad ei ole just kõige meeldivam kui tikutopsisuurune prussakas sulle pähe lendab ja juustes sasima hakkab eksole..
Eile käisime siis Triinul ja Chrisil külas. Seal oli hästi palju...no mai tea mingi 10-12 kiisupoega. Ma oleks juba äärepealt ühe koju toonud. Willy Wonka. Ta oli väga armas ja magas pool õhtut mu süles. Lõpuks Paddy ütles et no aitab küll, võttis kassi ja viis ta eemale. Willy tuli ja ronis mulle sülle tagasi...hah
Nime sai kass selle järgi, et Chris ütles “What do you want cat?” aga kuna tema diktsioon ja aktsent ja vaikne hääleke ei ole alati just kõige selgemini arusaadavad siis ma kuulsin Willy Wonka..
Õhtul..või noh öösel pidime siis jalgratastega tagasi sõitma. See oli suhteliselt koomiline sest MITTE kui midagi ei näinud..üldse noh!...
noja ega see Ivani isa tehtud koduvein ka just väga sellele rattasõidule ja silmanägemisele kaasa ei aidanud... ma arvan..
Sunday, December 13, 2009
Friday, December 11, 2009
11.detsember 2009 Reede, ikka Carnarvon
Mina siin jälle...
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Friday, December 4, 2009
4.detsember 2009 Reede
No mina siin jälle...
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
Wednesday, December 2, 2009
2.12.09 kolmapäev
Ühesõnaga tuleb välja, et ma pole jälle kuu aega kirjutanud...no mai tea miks jälle nii noh... Tegelt tean küll, arvuti läks katki vahepeal ja siis ei saandki kirjutada..ja siis kui arvuti korda sain no siis...nojah..
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Subscribe to:
Posts (Atom)
